Siin nüüd ongi see üheksa ajaühikut

Kurguni üleõppinud, ülelugenud, üleväsinud, ülearmastanud, ülemajandanud.

No sedasi natuke.

H-ga tegime rummikoola-vannivahu-Brütal Legendi-armastuse aja.

Kõike jagus ja rohkemgi veel.

Mis pagana vägi see mind tema poole tõmbab?

Ma isegi ei tea. Avastasime, et oleme üheksa aastat suhelnud. Tuletasime meelde neid pikki tunde arvutis, kui vestlesime ning siis jõudsime otsusele, et peaks kohtuma.

Ta tuli. Silmakliinikusse. Ootas, pikk punane roos käes. Tundsime üksteist kirjelduste põhjal kohe ära. Ning kui mu mälu mind ei peta, siis oli see 2000.a sügisel, oktoobris. Puruväsinutena nagu me mõlemad öisest vahetusest tulles olime, maandusime ühes veidi saljases kohas ning terve päev möödus mõnusas äraolemises ning teineteise otsimises. Ja leidmises ja jälle otsimises.

Ja nii on see otsimine ja leidmine käinud tänaseni. Üheksa aastat on pikk aeg teineteise tundmiseks, näha kuidas oleme muutunud, kuhu arenenud.

Millisteks on meid elu viimastel aegadel vorminud.

Kuidagi....ühes aegruumis viibinud kõik need aastad.

Ja ometi on meil mõlemal lapsed, eksid, kellega jätkuvad tshillipipraselt ülevürtsitatud suhted.

Kes ma täna olen?

Ööpäev peab hakkama ennast kloonima, sest siis saaksin mina totaalselt kloonituna olla kõigis nendes kohtades, kuhu ma sellesinastse ööpäeva jooksul jõudma peaks.

Ööpäev võiks kulgeda kahes erinevas rööbiti jooksvas maailmas ning ma väga loodan, et ma kulgen longidundinaalselt, mitte diagonaalselt. Et ma olen siiski pigem samasuunaline, kui põikijooksev.

Sest nii ei saa see enam kesta. Ma lihtsalt lähen pooleks. Ja mitte mingit emotsionaal-moraal-mõttelist kahestumist, vaid sõna otseses mõttes - ma võin ära murduda.

Kaks nädalat olen ma kosmosesisese kokkuleppe kohaselt hulluv üksikemast õena töötav üliõpilasest majapidajanna-armuke, kes upub seitsme seminari ettevalmistuse, hooldekohustuste, töö, koolituste, lugemiste, pesemiste, toidukeetmiste sigrimigri virrvarris ja kaob kohe ära. 
Ahi, toidukott, toapõrand, raamatud, raamatud, raamatud, pooleliolevad tööd, ettekanded, nõelutatavad sokid, parandatavad sukad, valgendamisvirnas pesu, värviootav põrand, hiire ootel lõks (jaa, jälle on need jälgid elukad minu majas!!)

Täna kell kaks meenus mulle, et viimane eine leidis aset kusagil eelmisel õhtul, kahe insuliinisüsti ning unetablettide kättetoimetamise apokalüpsises.

Poegade suhtlen ma viimastel õhtutel telefonitsi, tuttavatele heidan käigupealt kilgendavalt hullu pilgu, segaselt sooja naeratuse, litsun korraks huuled vastu isa, poja, kallima, sõbra, armukese või kellegi teise põske ja lippan edasi, sest mulle tundub justkui jääks maailm seisma kui ma postkastist kuhujuvaid teateid ei nooliks, vaipu ei puhastaks, ei loeks, loeks, loeks, loeks.....

Tõlgi teksti, loe artikleid, tee patsiendiõpetusest tööd, torma, jookse, sibli, sebi.

Milleks?

Homme sama hull päev - tõtta tulistvalu haiglast koju, kahma pojad, torma lasteaeda, jookse koju, istu maha, joo kohvi, söö üks võileib, haara loengute ja seminaride materjalid, topi kotti poegade sussid, sugulase kingitus, tõtta trammi, sõida ülikooli, istu loengus, tööta kaasa, tee väike vahe, mine seminari, tööta kaasa, torma lasteaeda, haara pojad, jookse sünnipäevale, tule koju, küta ahi ja varise surmväsinuna voodisse.

Nagu sellel öösel, kui ma hiljuti H juurest veidi ülemeelikuna naasesin ning takso tagapingile enne aadressi ütlemist norisema kukkusin ja siis äärmiselt nõutu taksojuht ettevaatlikult sõitis minu koju ja patsutades mind üles ajas.

Vankusin tookord voodini, saapad pildusin hoolimatult ühele poole, kindad, sall, eskimo, käekott, võtmed ja ehted tähistasid pudenemisrada ning vajusin meiki mahavõtmata, teksades, kampsunis voodisse lääbakile. Nagu purjus traalimees, kes just on heeringanormi sajakordselt ületanud.

Ning kes ma olen siis täna? Ületöötanud, depressiivne, väsinud, vanduv, tüdinenud, kuid ootel.

Teade

Mõned nädalad on olnud kiired. Ülla-ülla, tegelikult on viimased kümmekond aastat möödunud nii, et ma ei märkagi enam aja kaduvust, aastaaegade muutumist, hommikut, päeva ja õhtut.

Alles oli hommik, juba on jälle õhtu, päeva vahepeal polnudki, aga midagi ma ju ometigi tegin?

Jaa, istusin kolmes loengus, millest kaks möödusid ohtra mõtlemise ning seminarivormiga,siis süvakeelne grammatiline inglise keel.

Rääkisin, vestlesin, töötasin kaasa, võtsin osa. Arutlustest, stereotüüpidest.

Ühe teemana me käsitlesime religioone, uskumist. Oli muigamist ning sügavat enesesse vaatamist. Mõtisklemist. Surma, aja, elu, mõistuse üle. Millesse me ikkagi ja miks usume.

Seminarid kulgesid edukalt, sest mida siis muud öelda, kui oled korralikult ja põhjalikult ette valmistanud. Kuid mitte see pole hetkel blogis teemaks.

Aastaid tagasi, kui ma pärast mõneajalist haiglast eemalviibimist naasesin oma põlisameti juurde (teine katse), sai minule sealses osakonnas mentoriks, õpetajaks ning suunajaks õde E.V, meil tekkisid kuidagi mitte ainult sõbralikud, vaid hooliv-austavad suhted. Me saime väga hästi läbi. Ta on selline suure kondiga, veidi ülekaaluline naine, tohutult heade juustega, alati toimekas ja kraps. Mida ikka öelda inimese kohta, kes juhtis autot, majandas metsategu, kamandas tütrepoega, hooldas onu, ämma, ema? No selline pidevalt keerlev ning tegudes.

Mõnda aega me polnud nüüd kohtunud ning minuni jõudis ringlev kõlakas, et E.V on pikalt haige ning eile oli tema ametlikult pidulik töölt saatmise pidu.

Võtsin lilled ning liitusin selle nukra pidupäevaga. Olin aru saanud, et E.V-l on miskit südamega, aga äraminekupeol ma nägin teda.....ja pidin jahmatusest toolist mööda istuma. 
See polnud see naine!!! Kõhnunud, higistava näoga, jumetu, tuhm, käed torgitud loendamatutest verevõtmistest, brünett parukas veidi viltu.

Peol visati nalja ja räägiti lugusid "vanadest" aegadest. Sain olla veidikene, nii pool tundi, tuli naasta osakonda.

Palusin teda tulla saatma ning küsisin otse silma vaadates, kas ta põeb vähki. E.V jaatas.

Ja ma nutsin, nutsin nii väga, et mulle tundus nagu ei suudaks ma kogu maailma pisaraid oma silmadest ära nutta.

See hea inimene ka!! Oli minu reaktsiooniks. Ta vaatas mulle otsa täpselt sama pilguga, mida ma nägin oma ema silmades. Ta lausus, et ta usub nüüd. Usub kõigevägevamasse ning lootust pole kaotanud.

Kuid need silmad, silmad, silmad......

Sinna olid kogunenud kõik - surmahirm, millegi lootus, millegi akrtus, hämmeldus, tuimus, tühjus - kõike korraga ja üheaegselt.

Ma tean, et see naine on mulle olnud tööalaselt ema eest. Ja ma olen kaotamas jälle, teist ema. See pole võiamlik.

Ma kallistasin teda, kohutavalt kõvasti, nagu oma emagi ning oleksin tahtnud ... ma ei tea....

Laotada võrgu? Tõrjuda eemale haigus? Anda talle kogu olemasolev luuüdi, et teda sellest koledast haigusest päästa?

Miks? Miks? Miks?

Miks haigestuvad parimad parimatest? Kus on kõikenägeva keskme silmad, kõrvad? Kurat, kas tal oli paha tuju või kui ta inimeste elutrumlist vähiloose tõmbas?

Mille eest ta häid inimesi karistab?

Pühapäev

Kristlastele tähendab pühapäev hingamispäeva, aeg, millal minnakse kirikusse ning mõtiskletakse.
"Jussikese seitsmes sõbras" tehakse terve nädala kõvasti tööd ning Pühapäevaga tantsitakse ja laudakse.

Tänapäevastele on pühapäev nädalavahetuse viimane päev ning inimesed valmistuvad reeglina uueks töönädalaks, koolinädalaks, lihtsalt mõnusaks õhtuks.

Pühapäevaga seonduvad pannkoogid. Mõnus telksu ette maandumine. Kooliasjade üle vaatamine, riiete valmispanek. Kõik ikka uue nädala nime, mis rõõmsalt õitsedes esmaspäevaga algab ja siis jällegi pühapäevaselt päädib.

Mingi saade, mis märgib nädalalõppu. Mingi tgevesu, mida tehakse just siis, sellel konkreetsel ajal.

Selline nädala viimane päev.

Aga oi kuidas ma ise, pühapäeval sündinu, seda päeva ei kannata. See pole üldse põnev.

Lihtsalt on nii.

Varemalt oli nii, et ma koolilapsena pakkisin kokku oma õpitu ning kontrollisin üle riided. Mingil vahepealsel ajal ma käisin tihti pühapäeviti tööl.

Kui ellu tuli E, siis tähendas pühapäev temast lahkuminekut - kuni järgmise reedeni. Esmaspäeviti me saatsime tavaliselt teineteisele kirest joobunud sõnumeid ning ei jõudnud järgmist nädalavahetust ära oodata, kuid pühapäevi me ei talunud eriti kumbki.

Siis saabus periood, kus nädalapäevad kaotasid erilise tähenduse ning konsentratsioon oli kaldunud lihtsalt toimetamistele.

Seejärel mitmed aastad tingnimetuslikku kontoritööd - pühapäev oli tavaliselt tundideks ettevalmistamine, tööde parandamine, e-kooli kontrollimine.

Aga praeguses ajanappuses, tegevusrattas, pidevalt agoonilises ruttamises, sehkendamises on pühapäev üks paljudest päevadest nädalas.

Selline, mis märgib järjekordse nädala lõppemist, et samaliselt suubuda.

Uute tegemiste ringi.

Kõige vähem kannatan ma pühapäevade juures neid uniselt ja loiult venivaid pärastlõunaid.

Hommikul teed pannkooke, käid jalutamas, õpid, loed, paned asjad valmis, kuid aeg kuskil kahest viieni on tuim-tuim. Pole enam hommik ja veel pole õhtu.

Aeg lohiseb. Liiklus on hõre, taevas tume - pühapäeva õhtupoolik saabub.....

Kõikide hülgajate ema ja isa....

21.01.2003

12.06.2003

15.09.2003

04.08.2004

13.02.2009

06.11.2009

Kuupäevad. Mingil põhjusel siia ülestähendatud ja kirjutatud. Teistele ei ütle need midagi.

Minule ütlevad. On ülimalt kõnekad. Ilmekad.

Minu elus tähendusrikkad ning.... kahjuks ka koomastavad.

Need on kuupäevad, millal minu poegade isa on oma pojad hüljanud.

Kui oleks mingi rekorditeraamat, siis tõenäoliselt oleks E seal esikohal. Ligi seitsme aasta jooksul. Seitsme aasta jooksul kogunenud sellised rebestavad "tähtpäevad".

Ma olen alati üritanud mõelda sellele nn isadusele mitmeplaaniliselt. Olen alla neelanud oma uhkust, talunud E käitumist, mõttetu mehe, arglikku pomisemist, kes pole muuga ennast tõestanud, kui ainult sellega, et ta ei raatsi oma ihnsuses poegadele raha maksta.

Ta ei tunne nende tegemiste ja toimetamiste vastu vähimatki huvi, ta ei suuda neile anda mitte midagi sellist, mida võiks nimetada eeskujuks - suunavaks/juhtivaks/mentorlikuks.

Ligi kuu tagasi tuletasin ma talle kirjatsi meelde, et hallo, mees, sa oled küll tähtis arst Soomes, aga saadaks nüüd üks väike kaart poegadele. Et nad küsivad oma issi kohta.

Imelikul kombel E helistas ning me lubasime üle helistada, millal ta siis täpsemalt poegadele järele tuleb, et neid oma külma maamajja nädalavahetusele viia.

Tõde tuli selline, et ta ei täpsustanud midagi üle ning hakkas mulle eelmisel reedel oma psühhodeenilisel kombel vastamata kõnesid tegema.

Ning tal jätkus häbematust ilmuda minu ukse taha poegi nõudma tulla - eelnevalt polnud midagi täpsustatud. Muidugi tuli sellest üks selline ebameeldiv vestlus, kus ma lihtsate sõnadega ning üsnagi häälekalt tegin tema, tema perekonna, tema naise ning kodu ja hariduse, mõtete ja iseloomu kohta piisavalt palju negatiivseid märkusi. Härra solvus ilmselt südamest ja...

eile siis selgus tõsiasi, et ta ei vaevu enam poegadele seda minimaalsetki elatisraha maksma.

Ma olen nii siiralt üllatunud tema käitumisest, sest ta on kuus korda, kuus korda!!! lõpetanud poegadega suhtlemise oma mingite isiklike, egoistlike ja oma ema poolt äärmiselt juhitavate arvamuste põhjal.

Ning ainus, mida ma olen temalt oodanud, on lause: "Ma tahan meie poegadega olla"

Aga tjahh.... see ootus on liiga suur. Ta ei taha neid üldse näha ning ausaltöelda ei tea ma enam kuidas meie poegadele otsa vaadata. Sest sisuliselt ei tee ma talle selleks mingeid takistusi, lihtsalt asjad tuleb väga kindlalt eelnevalt kokku leppida. Ning üks kümne vastu - järgmisel nädalavahetusel ta ei saa, ei suuda, ei või nendega kohtuda, sest mingil iks põhjusel on tal muud asjad.

Ta väärib sotsiaalset nominatsiooni - kõikide hülgajate ema ja isa.

Kuid õnneks, õnneks on poegadel olemas ema ning selle vastu ei saa ükski loodusseadus, moraalinõue ega üldkehtestatud norm.

Igatahes edu talle. Ma loodan,et see laps kelle ta saab, on natukene õnnelikum. Ning ma millegipärast arvan, et kõnekäänd - see mida sa teistele teed, tuleb sulle ringiga tagasi - saab aastatepikku tõeks ka tema elus.

Klassikaaslased

Pidada olema nii, et kui panna kirja vahetu emotsioon, siis võib lugeja saada selle teksti tundeerksusest valed mõtted ning tulemus võib olla sootumaks teine, kui kirjutaja enda ootused loetu mõjudele.
Võib-olla, ma ei tea.
Käisin hiljuti oma endiste koolikaaslastega kohtumas. Selline aktiivne grupp, kes kaks korda aastas kokku saab ning siis suheldakse (loe: klatshitakse neid, keda kohal pole). Grupituumik - kolm neiut/naist on alati kohal, ülejäänud liikmed vahelduvad.
Kuna nendega keskkooli lõpuni ma oma haridusteed ei jätkanud, siis mingiks ajaks jäid meievahelised sidemed kaugeks ja külmaks. Kuigi - ega nad kooliajalgi mul kellegagi eriliselt soojad ja lähedased polnud. Miks, ma ei tea isegi, lihtsalt olin selline eraldi. Mitte heidik, aga justnimelt eraldi. Mõnega suhtlesin, aga seegi jäi napiks.
Ma küll jälestan sõna positiivne (positiivne inimene, positiivne mõtlemine...prrrrr), kuid üllatusega ma märkasin, kuivõrd vähe on koolikaaslased muutunud. Ja me pole enam poisid-plikad, vaid kõik teatud pagasiga pereinimesed.
No värskelt emakssaanutel keerles palju juttu lapse/laste ümber, räägiti autodest, ühest meie surnud koolivennast (teine, kes minu teada manalasse laskus, esimesena hukkus üks Estoniale jäänud tüdruk), endisest matemaatikaõpetajast, elufilosoofiatest etc, etc, etc.
Nagu ikka, kui kohtuvad inimesed, kes saavad oma jutte alustada: "Kas te mäletate seda, kui...", "On teil meeles..."
Aga lahku oleme kasvanud. Kõik oleme eraldi sirutuvad puud.
See on kummaline, sest kasvutingimused, kasvuühiskond, kool - need on enamikel sarnased, kuid kodud olid erinevad ja sealt on saanud alguse ka ilmselt meie vahed teiste inimestega.
Üks koolivend mainis ära, et olen sirgjooneline ja teine ütles, et olla räägitud intrigeerivatel teemadel.
Ning ma vaikselt vaatlesin oma ühte ilmselt allakäigutrepi kolmandal astmel seisvat meest, kes kunagi oli selline üleprahi kutt, vaatasin ühte teist koolivenda, kes räägib istumise jooksul neli sõna ja ülejäänud aja libistab õllekest. Vaatasin neljakuise tütrega istuvat endist tantsijannat, keda varemalt ehtisid kunstküüned, juukse- ning ripsmepikendused, kuid kes nüüd jahmatavalt heas vormis olevana nägi sadu kordi kaunim välja kui kunagi varem, sest ta säras.
Vaatasin kahte pooleteise aastaste poegade ema ning nägin nende olekus veidi ... ma ei tea kuidas seda öelda... kuhtumist?
Ja ma mõtlesin. Palju mõtlesin. Praegugi mõtlen. Mina neist ja nemad minust. Ma arvan.
Mis on muutunud. Kui on muutunud, siis mis suunas ja mis on selle muutuse tagajärjed? Kas need tagajärjed on omakorda muutnud midagigi....

Otsustasin selle teoks teha

Mitu-mitu aastat on olnud tahtmine teha midagi erakordset, suurt, sellist, mis mõned inimesed õhku ahmima paneb.

Olen tahtnud kirjutada midagi, mida varem pole olnud, aga tuleb tunnistada, et meie kultuurmaastiku kuukuplite vahel sõelub "kirjutajaid", "kirjanikke", "kirjatsurasid" minutagi rohkem kui külluses.

Loen ja kadestan. Küll jookseb mõnel ikka klaviatuur kädinal!!!

Endal aga tuleb vahel tõrge ette, no ei lähe mitte. Tulistad klahve, aga mõtted on tühjad. Vaatad, et süntaks ok, aga tulemus kasin.

Üks õhtu latrasin kolleegiga - ta on üldiselt mulle aseema või kasutädi vms, no põhimõtteliselt on tal endal kaks poega ning tütre puudumisel teeb ta minuga kõik naisjutud alati tasa.

Selline mõnusa auraga mõnus naine.

Rääkisime sellest minu kirjutamissünnitamisest ja kolleeg mainis möödaminnes, et mis ainest sa ikka niiväga otsid - sul terve romaanijagu armastust, hülgamist, reetmist ja tülisid võimalik paberile kritseldada.

Ja ma mõtlesin, et miks mitte? Tõesti oleks ju võimalik valmis sehkendada selline jutt, kus on see kõik sees, mida E teinud ja mitteteinud on.

Kõik - kuidas meie lugu alguse sai, kuidas kulmineerus, kuidas päädis ja tänaseni ikka kuidagi rahulikke tuure võtta ei taha.

Kusjuures, mul tuleb häbiga tunnistada, et tema peale lõugamine teeb alati mul tuju heaks, sest ma kujutan elavalt ette, kuidas ta ohib ja ähib ja pärast oma põhuilmelisele (no on tühjapilguline naine, ei räägi seda üldse halvustavalt) sellest kõigest ette kannab.

Muide - vaene loomake on oma raseduses täiesti veidrikuks muutunud - ülepäeva laadib ta oma kontole pilte, mille kohta E on kunagi öelnud, et temast jäävad fotod alati tobedad (mis muide vastab ka suuresti tõele - ta pole fotogeeniline ning näeb neil alati kuidagi kohtlane välja, kuigi elusuuruses on nii.. eee.. enam-vähem roogitav). Mul tekkis kohe täitsa küsimus, et miks ta seda teeb? No esitada ma talle neid küsimusi ei saa, sest põhupeake blokkis mind oma kontolt ära. Ja teist korda ma TALLE küll sõbrakutset saatma ei hakka.

Tegelikult pole mu seda ka sünnis ega vajalik teha. Noh, ma pole tema suhtes oma mõtteid E eest just varjanud kah...

Aa mis ikka.... On kuidas on.

Põhimõtteliselt naastes selle kirjutamise teema juurde .... ma kirjutasin. Vahepeal jõin ja armastasin, aga kirjutasin.

Põhimõtteliselt panin paika jutustuse kondikava, märkisin ära olulisemad sündmused ning mis peamine - sealt tuleb alasti tõde.

Alastiolekut - ja mitte metafoorset- oli meie suhtes muidugi palju, väga-väga-väga-väga palju ning kõik seigad kirjutan ma häbitult ja häbenematult sinna jutustusesse sisse.

Esimesest suudlusest. Esimesest olemisest. Esimesest ühisest ööst. Esimesest tülist, esimesest lapsekaotamisest. Esimesest kohtumisest Õ-ga (E ema), esimesest vana-aastaõhtust Raasikul minu, minu venna ja venannaisega. Esimesest ühisest suvest.

Meie ühistest kolleegidest, ühisest koolist, ühiste poegade saamisest, esimesest hülgamisest, teisest hülgamisest, suhtelõpust, emasõimust.......

Ma räägin kõikidest nendest asjadest. Ausalt ja avalikult. Ei salatse ega varja.

Värvid ja .....

Roheline, sinine, kollane, punane, must, valge, kuldne, hõbedane, hall, valge, roosa, lilla, oranzh....

Kes jõuaks värvigammasid kokku lugeda!!!

Neid on tuhandeid. Erinevates pool,-ala,- vahetoonides.

Kõiki värve ei jõuaks kunagi kasutada või tunnustada. Sestap harjuvad inimesed elu aja jooksul kasutama selliseid värve, mis neile meeldivad, sobivad ning mõnusad paistavad. Nii olmes, kui riietuses, igapäevases elus kui pidulikel juhtudel.

Erinevatele inimestele sobivad erinevad värvid. Mehed pööravad reeglina suhteliselt vähe sellisele pisiasjale tähelepanu. Küsi mõne mehe käest missugused on tema naise silmad ja ta vastab külma rahuga:" Hallid vist."

Paar päeva tagasi uudistasime armukesega teineteise silmi ning avastasin üllatuseks, et temal on pähkelpruunid silmad, rohekate täppidega, minu puhul jäi õhku arusaamatus, kuid kompromissina kõlas, et ilmselt siiski rohekas-hallid.

Aga tulgem tagasi nende värvide juurde, mis on ainult osaliselt loodusest kaasa tulnud. Inimkasutuses ja-sobivuses toonid. Mis nendega siis on? Mõnikord mõjuvad ju inimesed kuidagi vanemana, närtsinuna, suisa inetult. See muidugi on väga subjektiivne lähenemine, sest alati tuleb arvestada maitsekuse/maitsetusega.

Punapeadele tunduvad sobivat enamik rohelisi ja siniseid toone kui valatult, miks ei tea. Kuidagi väga särtsu täis lähevad need toonid siis.

Blondiinide värvid on tavaliselt mõned punased, erksad sinised, vahel ebatavlise harmooniana mõjuvad beebiroosad toonid, kuid kindlasti ei tohiks heledajuukselised naised kanda pastelseid rohelisi, beeže varjundeid. Kollane on üsnagi välistatud, sest nad tunduvad kuidagi päikese kätte jäänud kapsalehtedena. Selline luitunud olek. Prrrrr......

Vahel aga panevad blondiinid selga endale kuldsetes toonides riided - see on aga suisa õudne, sest kuldne on pretentsioonikas toon, nõuab stiilitunnetust ning olgem ausad - tumepruuni või sitikmusta ning üsna korralikku juuksepahmakat .

Nt hiljuti nägin ma naist, kellel seljas kuldse seelikuosaga ning mustjaskuldse topilaadse ülaosaga kleit, mille vööl kobrutas miskine kuldne sõlmseos. Vaatad esiti et oo, mis huvitav riideese ning siis märkad maitsevääratusi lademetes - üldmulje oli kui mitte öelda et kole, siis sobimatu igatahes. Naine nägi välja leebelt öeldes venelaslikult maitselage. Justkui kuskilt Kapa-Kohilast välja karanud külatüdruk, kes õõvastavat riietust kandes pani selle selga valel ajal, vales kohas ning kleit ei sobinud tema teo ega näo, keha ega olekuga absoluutselt.

Kuid mis teha, kõikidele pole antud kõike ja ühtlaselt. See on elu üks paratamatusi.

Ma armastasin sakslast

Loen siin ühte Tammsaare raamatut. Kaunis lugu eesti üliõpilase ja balti paruni lapselapse armastusest. Armastusest, millest asja ei saa. Noormees peab poolnäljasena (ja mitte ainult toidunäljasena!!) päevikut, õieti küll kirjutab romaani, millesse ta paneb väga palju filosoofilist mõtet.

Ta on üüriliseks ühe üsna emantsipeerunud majaprouaga pererahva juures, magatab aeg-ajalt teenijatüdrukut (oi, see seik vist on sisse toodud selles telelavastuses, kus mängivad Veermäe ja Barbantshikova?) ning kuulab emanda targutusi meestest ja naistest, elust, armastusest. Kõigest ja ei millestki.

Pidev heietus armastuse olemuse ümber. Võimatu armastus, sest üks on eestlane ja teine saksa aadlipreili. Kusjuures haritud eestlane. Kuid vaene. Ja mitte just hea välimusega.

Selline tegelikult mittekuhugiviiv lugu, mis lõppeb enne, kui alatagi jõuab. Kurb tegelikult. Sest mulle jääb loetust mulje, justkui poleks tegemist muu kui pelgalt kipitama jääva kirega.

Kummaline vastuoks tekkib seal raamatus - eesti korporant töötab ning teda ümmardatakse, balti paruni lapselaps aga rügab härja kombel tööd (õpetab lapsi, teenib vanaisa), lausa kivipõrandate küürimiseni välja.

Romaani läbib kentsakas sakslaste kummardamine vihkamine. Majaproua  silmaklappidega nägemine

 "saksa majaprouade juures teenib teenija korralikumalt ning sakasa majaproua erilised retseptid" ja Erika vanaisa aadliseisuse rõhutamine panevad hingele paar painet. Majahärra küünilised vahemärkused abikaasa teooriate kohta......

See on läbinisti imelik lugemine, kuid samas ligi 80 aastat hiljemgi üllatavalt kaasaegne (Oskari koondamisoht, teadmatus tuleva ees, võimetus abielluda etc, etc, etc).

Kuid miks imelik, küsin ma endalt? Sees tuleneb minu loomusest. Minus on alati olnud olemas algatusvõime, vastuvõetud otsuse suunas liikumine ning samas ei eita ma teatavat kauboilikku üleratsutamist - soovides midagi tahta, ma ei vaata üldse ohvrite hinda vaid tean, et mäng väärib küünlaid kõigele vaatamata.

Selle iseloomunurgaga olen ma muidugi endale alati suutnud teatud pahameelt kaasa tõmmata, kuid mind sellised momendid eriti ei heiduta.

Seega - ma ei saa aru, mida need noored ootavad? Miks nad ei tegutse? Või miks see tegutsemine nii kaua aega võtab? Või miks nad vähemasti ei suudle? Elu on tegelikult lihtne. Tahad inimesega koos olla? Ole.

Oled inimesest tüdinenud ja ei taha enam koos olla? Siis lõpeta suhe. Mingi müstilise armastuseheietus muutub pikapeale igavaks.

Ja olgugi, et ma Tammsaare sõnasuutlikkust kõigiti austan ja hindan ning olgem ausad - tema keelekasutust, stiliseeritud kõne, priimat süntaksit ja külluslikku leksikat naljalt Eestis üle ei trumbata, ta on hea - sisud kalduvad loperdama ja venima.

Balti sakslast visandab Tammsaare natuke veidrikuna, kes suudab ainult minevikuhiilguse najal olevikku taluda ning aduda tuleviku tumedust.

Majarahvas on kui laisaks muutunud tõuk, kes täissöönuna elu sekundaarväärtusi kõrgemaks hindab kui põhiväärtusi.

Teenijarahvast kujutatakse armetute ussikestena igapäevaselt hingitsemas (kusjuures teenijaneiu nimi tundub viitavat Kibuvitsale - Loona, kes on soomustüdruk Loonale absoluutselt vastand, nii välimuselt kui olemuselt).

Eestlasest aga kirjutab vanameister kui selgrootust, tahtejõuetust, vaesest, näljasest, ilmetust, mõttetust mehest.

Kuhu jääb eestlaste tõsimeelse jonni kuvand? Kuhu kaob aadlike suursugusus?

Need taanduvad, kaugenevad, mahenevad. Muutuvad.

TEISENEVAD, vahetavad ajuti oma kohad, tunduvad ebamäärased.

Kuid mis meenub loetust? Armastuse üllus? Võime tuua sellele pühamule mingeid ohvreid? Õppida teatud naiseliku kavaluse nippe ohjamaks mehi?

Kõik need nüansid kokku vist.

Ning samas lugedes seda romaani, kangastusid mulle mõned kirjanduslikud paarid, ilmselt suhteliselt tammsaarelikult stereotüüpsed: Indrek ja Ramilda; Indrek ja Karin; Anna ja Villu, Rudolf ja Irma, Irma ja Eedi, Eedi ja Lonni.

Mis aga ühendab eelnimetet paare? Ma mõtisklesin selle üle kaua-kaua.

Ja välja mõtlesin.

Ma eeldan vähemasti nii - mehe ja naise vahelise küdemata jäänud kire kütkeis siplemine. Inimahelate põrgus ujumine ja .....uppumine.

Hoolimatusest

Kummaline vahejuhtum leidis täna aset. Tulin suure poekotiga bussi, otsisin vaba kohta - hommikune aeg ja kell sealmaal, et kõik, kes kuskil peavad olema, on seal ning sõidavad vaid pensionärid, koduperenaised, koolivaheajal lapsed ning graafikuga töölkäijad.

Sõnaga - buss oli peaaegu tühi. Ühel kahesel pingil oli sügavas unes vene mees. Selline nooremapoolne. Ma läksin tema juurde ja patsutasin põsele. Mees tegi vaevu silmad lahti. Ma ütlesin talle, et ta oma peatust maha ei magaks ja rahakotti hoiaks, mis näpu vahel oli. Mees ainult mõmises spaziibo ja uinus jälle.

Minu lähedal istus väga soliidne eestlanna, selline kuuekümnene ning kõverdas põlglikkusest huuli. Tema jaoks oli see mees ilmselt mingi madal muru, langenud leht, kelle pärast ennast pingutama ei pea, kelle jaoks pole vaja olla inimene. Ma vaatasin teda pika pilguga ja peast sirises läbi vool - see mees on ju kellegi isa, vend, poeg, sõber. Kas ma tahaksin, et minu isasse, venda, poega, sõpra sedasi külmalt suhtutaks, kui ta on võib-olla mitte just kõige paremas seisundis. No oli purjus, oli, mis siis?

Mõtisklen siin tassi kohvi juures nüüd sellest, kas inimlikkus on kadumas? Kas hoolimatus võtab sedasi meie südametes maad, et me enam ei taju ümbritsevat reaalselt?

Mäletan, kuidas ma kartsin koju minna, kuna veerandihindena valitses tunnistusel matemaatikas kaks. Kuidas ma istusin ühel trepil ja nutsin, sest kartsin. Üks vanem proua tuli mööda ja küsis, mis lahti. Seletasin talle. See naine ütles: "Ma matsin eile oma ainukese poja ning ma ei nuta. Mine koju ja ära kunagi selliseid asju enam karda."

20 aastat tagasi ei saanud ma sellest naisest aru, nüüd saan. TEMAS oli säilinud hoolimine, inimlikkus. Tema, pojamatnu, suutis jälgida ühte kooliplikat ning tunda tema nutu põhjuse vastu huvi....

Ilmselt mängib minu alatises asjadesse sekkumises siiski oma osa töös, mida ma teen. Ei saa olla õde, kui sind ei huvita hoolitsemine.

Kuid äkki ma täidan sellise hoolitsemisega mingit tühjust endas?

Ma kardan sellele vastata. Ausalt...

Kuidas mõista romantikat?

See oli nii romantiline....

Selles kohas on romantikat.....

Milline romantiline õhtu, milline romantiline olustik.....

Kuid mis see on? See romantika? Mis selle tekitab? Kuidas seda ära tunda?

Ilmselt on nii mõnigi hetk selline, millest sa saad rääkida, et see juhtus nii, see oli kõige romantilisem hetk minu elus. Abieluettepanek, esimene suudlus, tutvuse algus, mingi muu sündmus... Õhk on olnud tiine SELLE ootusest.

Kuid blogija meelest romantika ei pruugi siiski olla seotud inimesega, kellega sa füüsilist armastust jagad.

Võin vanduda, et poegadega Patkuli treppidest lumesajus ülesjooksmine ning pärast vaarikatee joomine ning värskelt ahjust võetud piparkookide söömine ühes väikeses vanalinna kohvikus, taustaks prantsuse akordionid, oli samavõrra romantiline kui nende isaga Kaberneeme rannas suure kivi juures rätikus sees istumine ning ploomide söömine. Olime just alasti ujumas käinud ning päike loojus selles tuulevaikses lahes. Oli augustilõpp...

Romantikaks saan nimetada ka H-ga vannis vahumägede vahel olemist, ümberringi küünlad, läheduses punane vein ning praokil ukse vahelt voogamas Lounge muusika.

Ka vihmases pargis käsikäes jooksmine, kastanimunadega loopimine, suudlemine ja naer sügisõhtus on romantika.

Armastusjutte kaminatule paistel lugeda on romantiline. Alasti suveöös ujumine on romantiline.

Edelatuuletga sügisõhtus õuevee alla pesemine on romantiline, kuupeegeldus jões, kui kõrred sahisevad ning sinu piha ümber poetub tugev käsi - on romantiline.

Romantika olemuse teevad eriliseks hetk, selles olevad helid, lõhnad ning kahtlemata inimesed, kellega aega jagada.

See kõrgub. Meis endis, laseb paista ja paistab ise. Mõjub ning joovastab.

Hommik

Laupäevane sügishommik,
langenud lehed ja kleepuv asfalt.
Vares, udune linn, üksik auto,
koliseb inimtühi tramm.
Jahedus ja rõskus.
Öö oli haigla akende taga rahutu.
linn vilkus, praksus, mürises
elas toimekat reedeelu
Haigla vaikides uinus ja harva helises-
keegi hädaline veekruusiga.

Kõnnid
kinnastes käed sügaval taskus,
teele sai heidetud sigaret.
Roidunud keha ja kõrged saapad
ootab sind soe kodu,
unekuumad pojad.
Kõnnid
ja peas on eesootavast mõtted
nii erinevad,
sest on laupäevane sügishommik

Ema saanuks täna 55

Poole aasta eest olime ema surivoodil. Ta läks. Oma kodust. Oma laste juurest.

Me olime vennaga tema kõrval kui see juhtus.

Tundus nagu oleksin jäänud sellest hetkest alasti. Igiammuseks ajaks riieteta. Sest nüüd polnud enam seda õlga, mille najal nutta, polnud enam seda kätt, mis põske paitaks, polnud neid nõuaandeid, mida vajanuksime.

Kõik muutus. Kõik.

Ja nüüd on täna esimene sünniaastapäev. Urn on kapil, küünal põleb selle ees ning emast on raamitud pilt. Ta seisab naeratades laiaäärelise kübaraga. Foto on mustvalge, kuid isa mäletas selle pildi tegemist. Ütles, et olime just kolinud Kadriorgu ning olime perega esimesel jalutuskäigul. Ema kandis tumerohelist mantlit ja tumerohelist kübarat ning tal oli vanaroosa käekott ja vanaroosa pallon. Punakad juuksed läikivalt kohevile harjatud.

Ta seisab selle fotol, käed taskus ning naeratab. Mõnusalt. Koduselt. See on selline emalik naeratus. Õnnelik, rahulolev.

Sellisena tahaksin teda alati mäletada, kuid ei, ei saa. Sest silme ees on tema viimased päevad, kui ta kuhtunud ja kurnatuna vaevles.

See oli tappev. Näha teda sellisena. Ja ma ei saanud teha rohkemat, kui süstida valuvaigistit, niisutada kuivavaid huuli, katta teda tekiga ning valvata, lihtsalt valvata.

See on soolane haav, mis kuidagi ei kasva kinni. Veritsev ning aegamisi endast märkuandev.

Sest ema - ta oli midagi sellist, mida miski ei asenda. ta oli ju olemas. Mulle, vennale, minu poegadele, meie isale, tema õele ja õe perele.

Ainus, mis mind lohutab on teadmine, et ta on seal kuskil. Kaugel Eikuskimaal koos oma vanemate, vanavanemate, tädide ja onude, vendade ning kõikide teiste meie suguvõsast manalasse pudenenutega.

SEAL on ta terve ja nooruslik, pakatav energiast, toimekas nagu alati, kui ta veel haige polnud.

Ohh, ema. Sa ei pea MEIE pärast muretsema. Sa tegid endast kõik, et meile elu anda ja meid suureks kasvatada.

Ma kasutan SINU telefoni. Justkui talismani. Mul on sinu pluus seljas ning ma kannan sinu käekotti. Igakord, kui ma midagi sellist teen, mida sa mulle õpetasid, siis ma mõtlen, et kuidas ta nüüd seda täpselt juhendaski. Kuidas ma pidin sellega nüüd hakkama saama.....

EMA - sa oled meis endiselt olemas. Tedretäppide näol minu ja poegade nahal, retseptidega, mille sa kaunikirjaliselt oma musta kladesse kirjutasid. Kunstiraamatutega, mis riiulis on, maalidega, mis toaseintel ripuvad. Piltide, rõivastel, mööblil. MEIE MÄLESTUSTES.

Kus iganes sa praegu ka poleks - ema me oleme mõtteis sinuga.

Ecce homo!

...ütles Pontius Pilatus kunagi. Ilmselt veidi enne Jeesuse Kolgata teed.

No igatahes ütles.

Ennäe inimest!

Sõitsin. Trammiga. Hea ja lihtne ning mugav ja odav transport. Saab lugeda ja ümbrust vaadata. Trammi sisenejaid ja trammist väljujaid vaadata. Huvitav on. Erinevad inimesed, erinevad elud, erinevad mõtted. Kõik nendest oma minad ja maailmad.

Mõned tüübid korduvad. Välimuselt, olemuselt, riietuselt.

Mõnda inimest näen ma tihti. Kõige erinevamates kohtades. Mõnda eluheidikut. kedagi, keda viimased aastad on ülirängalt vintsutanud ning kellest ei näi enam saavadki seda, keda me mõistame tavainimesena.

Üks on naine, kes istub Palace kõrval, kunagise Vene Teemaja trepil. Keskmist kasvu, ilmselt kuskil kuuekümnene. Haisvates räbalates, katkised kiled vihma kaitseks. Kimub kõnniteele heidetud konisid. Mingid kotid on tal kõrval, neist paistavad plastpudelid ja toidujäätmeid.

Ta räägib endaga.

Vist?

Ta vaatab möödujaid, kuid ei näe neid. Vist?

Ma vaatasin teda, vaatasin ja mõtlesin, et kunagi oli temagi väikene ja lustakas tüdrukuke, põlvikud jalas, kikkis patsid peas, õnnelik nägu naerul. Sirgus neiuks ja siis oli veetlev noor naine, kellel maailm lahti, teed avatud, seinad kaugel.

Vist?

/Ma tahan alati loota inimestel õnnist saatust olevat. ilmselt see on sellest, et mul endal oli turvaline lapsepõlv/.

Ja nüüd istub see naine ning kimub tänavale visatud konisid. Madalamale pulgale inimsuse kaotamisel vist enam ei saa astuda. Tee on tema ees püsti, seinad suruvad. Aga kuhu?

Teine on eluheidik-mees Tondilt. Raudteejaama ümbruse või Pärnu mnt sillal saab näha teda luusimas. Ilusa kasvuga, kaunite näojoontega, väga mehine mees, aga imelike kaartega saatuses. Ta jookseb rongidele järele. Ta vaatab kutsikakõrvaga igat trammi, otsib poetagustest prügikastidest süüa ning kilekotte, mida vaatamata ilmale oma jalgade ümber tõmmata. Ja nii on ta siin hulkunud aastat kümme. Pidevalt. Iga päev.

Ja ometigi on temagi olnud vahva põlvpükstes mehike, oma vanemate silmatera, väikeste puuautodega mängija, ulakas ratturimees.

Miks ta on siin? Tondi karule, nagu ma teda mõttes olen kutsuma hakanud, ei peaks olema võõrad kodu ja pere. Tal on vend, kes kuskil Kristiines elavat. Kuid miks on ta jäänud sedasi sorakile? Ilmale vitsutada, elule astuda?

Ecce homo!!

/kuigi mõiste pole kontekstikohane, ma tean seda, ma tean/

Isa

Isa. Lühike ja napp sõna, kuid ütleb endast nii palju. Minu isa. Hea isa, halb isa, veider isa - mitmeid võimalusi omadussõnadega seda ilmestada.

Kuid tegelikult on vähemalt tüdrukutele isa keegi, kes kujundab nende arusaama meestest üldse.

Isad näikse oma tirtsudega hellemalt ümber käivat. Ilmselt seetõttu, et pole ju isaga ühest soost ja mine tea, kus ja mida sa viltu või lasta, sestap ka veidi hellem ümberkäimine.

Olen alati tundnud uhkust oma isa kondikuse üle, tema laiadel õlgadel (sõna tõsises mõttes laiad õlad, mitte mõni metafoor) püsisid vanaema-vanaisa juures iga-aastasel agustikuisel sibulashowl

kuni kahesajaliosed kotid mängleva kergusega.

Vaatasin alati uhkusega päevitunud selga ja toimekalt tugevat meest. MINU isa.

Tegelikult oleme me saanud kenasti läbi, väljaarvatud teismelise aeg, kui vist iga lapsevanem elab üle tohutult piinarikkaid tunde, nähes oma enese liha ja verd uksi paugutamas sõnadega: " Ma vihkan sind!"

Samas - mäletan selgesti, kuidas isa minu kooliõpikutele pabereid ümber pani, kuidas ta mulle pliiatseid teritas, kuidas me pannkooke tegime, kuidas poes käisime ja mulle alati patsikumme ostsime, kuidas me lumelinnas jalutasime, kuidas ta mind kelgutama viis, kuidas uisutama, suusatama ja ujuma õpetas.

Ning kui ta teada sai, et tulemas tütrePOJAD, siis polnud tema õnnel otsa ega äärt, ta tõesti ootas nende poiste sündi suure elevusega. Ja nüüd on ta minu poegadele vanaisa. Selline nooruslik ja sportlik ja mõnus. Papa, mitte papi.

Aga no see selleks, me olme isa ja tütar ning isa on nüüdsest ainsa lapsevanemana üle võtnud need nõuanded, planeerimised jms.

Igatahes sain ma aimu perekonna tugevusest ema matustel, kui isa minu ja venna ümbert kinni hoidis ning me kolmekesi lähedastene kirstu allalaskmist vaatasime....

Aga isa on.... isa. Inimlik nagu me kõik. Aga ta on olemas ning see on kõige tähtsam.

Südamepaik

Aastaid tagasi käisin ma ühe oma tuttava mehega sõitmas. Niisama. Lihtsalt toreda päeva täiteks.

Käisime Haapsalus, suplesime Paralepas, sõime kusagil välikohvikus, vaatasime Valge Daami Päevadeks kavandatud lavastuseproove (kadunud Kaarel Kilvet oli seal ja Valge Daami ema mängis Elle Kull), kõndisime vallimäel ja suudlesime põliste puude all.

Tagasiteel juhtusime mööda sõitma Ants Laikmaa majamuuseumist. See oli kinni, kuid me kõndisime kunstniku koduõuel ning mulle tulid meelde kusagilt hauakivilt kirjapandu: "Nii pehmena seal kodusammal jalge vajus..."

See oli hämmastav kogemus. Koht, kus ma tundsin ennast õdusalt.

Suisa vapustav hetk. Võõras kant, kuhu esmakordselt sattusin ning seal maitsesin kodutunnet....

Samad tundmused on tegelikult igal inimesel mingi kohaga. Mingi paik, kus ta tunneb, et ennast sinna murule sirakile visates kaotab aeg ja ruum oma tähtsuse.

Mingi hetk, meeleolu, tunne, mõte, aisting, mis selle asupaiga endale nii soojaks ja särgialuseks teeb.

Tavaliselt on see kodu. Esimene kodu, lapsepõlvekodu, emakodu, isamaja...

Mina elan omas kodus. Õnnelikult ja rahulikult. Mulle meeldib siin, ma tunnen ennast siin poegadega õdusalt. Minu kodu. Minu südame salapaik. Maja, mida armastan. Inimesed, kellega ma seda jagan.

Aed, maja. Köök, toad, pööning.

Puud ja marjapõõsad, rohi ja kiik, kamin ja kompost.

Mööbel ja vaibad, raamatud ja maalid - minu kodu moodustajad.

Kuid tegelikult teeb selle koha eriti õdusaks praksuv ahi, õunakoogilõhn, värske kohvi aroom ning ringimadistavad pojad.

MEIE südamepaik.

Elu, õnnelikud/õnnetud lõpud

Inglise keele loengutes on meil hetkel selline teema nagu lood, filmide ja raamatute lood. Millised need on, mis paneb inimest mingit lugu lugema, mingit filmi vaatama, raamatut avama ja selle kallal juurdlema.

Õppejõud (muide väga hea ja huvitav õppejõud, selline elurõõmus ning kategooriline) ütles, et tema tütrele ei meeldi inglise romaanid ja filmid. Sest nendel puudub õnnelik lõpp. Ameerika filmid pidavat olema lootustandvad, kuid ma jäin mõtteisse ning leidsin, et see on tegelikult üsna perspektiivitu suhtumine.

Sest vaadates oma tööalaselt - ma ei näe õnnelikke lõppe. On haigused, mis päädivad surmaga, on elud, millele tõmbab kriipsu peale üks väikene ajusisene tema. On suhted, mis katkevad, on lood, millel puudub ootuspäraselt positiivne pööre.

On masendavad jutud, millele lisab kuri saatus omapoolselt halastamatut mõruvett.

Mind paneb tegelikult lausa jalgu trampima lausung, mille põhjal pidavat loodusel ja jumalal olema oma teema ja ülesanne, miks mingi inimese elu selliselt nihvreid sisse lükkab.

Mida kuradit, tahaks karjuda?? Mis pöördeid, mis katsumusi??

Saatus laduvat inimese õlgadele täpselt sellise koorma, mida too kanda jaksab.

Aga kas tegelikult ikka on see nii?

Mis lugu oli saatusel nende kolme õnnetu tüdrukuga, kelle täiesti debiilne isa neid ära kasutas?

Miks lasi nn kõrgem võim surma saata kolleegi? Missugune ülemvalitseja andis käsu vähil minu ema ihu pureda? Kelle ülesandel sünnivad surnud lapsed? Miks juhtuvad meie teedel kohutavad õnnetused? Miks? Miks? Miks?

Elus pole õnnelikke lõppe. On ainult pooleldi elatud elud, lõpetamata lood. Peetunud õnned ning päädinud laulud.

Elu. Õnnetud lõpud. Dramaatilised heitlused. Traagilised kaotused.

Sügisel tulevad sellised voolud tihti?

Asjad, mis lihtsalt on.

Mõndagi siin elus võtab inimene enesestmõistetavana. Probleemid, mis kuhjuvad ja kusagile ei kao. Probleemid, mis ei kuhju ja iseenesest lahenevad.

Mõned inimesed, kelle olemasolus sa kunagi ei kahtle ja keda ühel hetkel enam siin pole. Läinud nagu kõlisev kasehalg korstnasse tuhaks ja miljoniks sädemeks....

Hammas, mis ise korda ei saa, lapsed, kes lasteaiast ise koju ei tule, söök, mis iseenesest ei valmi, ahju otsa kuivama puud ise ei lähe, ahi ennast ei küta ning pesumasinast pesu restile ise ei riputu.

Raamat, mis iseenesest läbi ei loetu, arve, mis ise ennast ära ei tasu..

Neid asju on pidevalt, alatiselt ning alaliselt.

Soolatüügas poja käel, mida tuleb ravida, väljaütlemata häälik, millega tuleb õhtuti kümnekaupa harjutusi tehes tegeleda ja seda häda kaotada.

Blogi, mis iseenesest ei kirjutu, telefonikõne, mis ennast ise ei tee....

Inimesed, kes meid ümbritsevad. On olemas. Siinsamas, just ja praegu. Oma elude ja toimetustega, oma mälestuste ja hädadega.

Kaunis ja kurb ühteaegu.

tegelikult on see õõvastav, et ma kirjutan asjadest, mis lihtsalt on ja mainin neid samades lausefraasides inimestega. Inimesed =asjad?

See pole ju tegelikult nii, aga noh, laiendama olusid filosoofiliselt optimaalsemaks ning mööngem, et teatud tingimustel võivad asjad olla inimlikud ja inimesed asjalikud.

Aga mida ma võtan nii, et nad lihtsalt on? Kodu ja kodumaad, poegi, isa ja venda.

Tööd ja haridust. Tervist ja välimust. Mõistust ja sarmikust.

Planeeritavat magistritööd. Planeeritavaid lube.

Need on sihipärased inimesed/asjad/olemused/nähtused. Neid ma võtan nii, et nad lihtsalt on.

Minuga ja minus. Minule ja minust.

Ning mis edasi tuleb, ma ei tea. Asjad, asjad, asjad.....

Saatanlik

Mäletan selgelt, kuidas aastat seitse tagasi ma vaatasin endast mööduvat õppejõudu, kes mind iks põhjusel oma suhteliselt mõttetus aines pommitas ja pinnis (viitamised teadustöödes vms) ning soovisin kuulmatult talle edukat maandumist trepiastmel.
Kole öelda, aga täpselt nii juhtuski. Memmeke pudenes mademele ning mina, kui kõige lähedamalseisja ja pealegi analoogametivande Hippocratesele andnu, aitasin uppija püsti.
Sõnaga tahaksin ma jõuda sinna, et mõttel võib olla jõud. Olles oma sisult äärmiselt paganlik.
Kas ilmas on siis mõned inimsilmale kuulmatud ja kõrvale nähtamatud seosed? On's võimalik, et kusagil on miski, mis tagab millegi, mida sa füüsiliselt ei teosta, kuid vaimuväega mõtled?
Kui nii, siis ilmselt tuleb hakata enda looduseosanikuks olemises tõsisemaid järeldusi tegema. Ilmselt on tore, et meie meeled on osaliselt taandunud, et me ei kuule kõiki helisid, ei näe kõiki jälgi, ei haista kõiki lõhnu (kuigi selle lõhnateooriaga on mul üks omaette teema), sest see oleks suhteliselt kohutav, kui me peaksime pidevalt ümbritsevast osavõtma, võimaluseta ennast kasvõi siseilma kaemustesse kallata.
Ime siis, et kristlased omal ajal loodusrahvaid ei põlastanud ja neid endist alamaks ei pidanud, sest ilmselt osaliselt tsiviliseeritutena oldi kaotamas juuri ja lähedust maaga, mullaga, taimede, loomade, seente, kalade ja putukatega. Kardeti, et see on saatanast. Aga tegelikult on kõik hoopiski loomulik, kuid tasatahaarenenud.

Sügis, mis sügis

Öösel kuulasin kuidas maru katust murdis, kuidas ta õunapuudelt saaki pillutas, kuidas vihm krobinal ja matsudes akendele pudenes, kuidas üksikud autod vesiliugudest läbi vurades veesahmakat majaseinale voogutasid.
Hommikul vaatasin kollaseid lehti ning haistsin sõõrmes kõdunemist.
Üks sügis on jälle käes. Riided on soojad. Kindad ja vihmavari päevakorras, poegadel kummikud ja niiskuskindlad püksid.
Hädine päike naeratas korra pilverämust sisse ning tuba tundus sügiseselt kaduv. Igavikuline kuidagi.
Muiste peksti oktoobris vist veel reht? Põldudevahelised teed muutusid porikarva läbimpääsmatuteks. Metsad vahetasid värvi ning rahvas piirdus ainult kriku ja koduõuega, koolilapsed muidugi kooliga ka....
Tänan jalutasin poegade lasteaiast mööda, haiglasse, tööle ning mõtlesin, et mõnus on tänapäevane olla. Kannad pükse, mukid ennast, hoiad pea kohal vihmavarju, planeerid mõtteis kokkusaamist kellegagi, mekutad mõnusalt sigareti juures (ma kujutan ette kuidas nt soomustüdrukut oleks kividega loobitud, kui ta oleks suitsetades küla vahel liikunud, püksid jalas. Viide Leida Kibuvitsale).
Lugesin mõnda aega tagasi Aimee Beekmanni "Kuradilille" - sealne tegelane Jaava, kes sooäärsena pesitses, kümme last sünnitas ning ühel uputuseaastal omi mõtteid veeretas, üleujutatud jõeserval kedreluudeni vettevajunud lehma lüpstes. Milline masendav hetk. Milline kuri saatus seda soonaist udis.....

Lugesin ja peaaegu nutsin. Keeruline oli siis, tänapäeval on küll elu lihtsam.

Ja sügistorm on siinsamas. Hetkelgi võin vaadata vesist linna ja kuulda märgadel teedel sõitvate autode vuramist.

Sügisesed hääled ja mõtted, värvid ja helid. Kõik laguneb, pudeneb, kaob, kolletab, kuhtub ja ununeb. Kuni järgmise korrani.

Aga sinule tulevad iga sügise ja talvega, iga kevade ja suvega juurde vanust ja tarkust, väsimust ja murekortsu. Märkad masendusega sügiskiirelt kilgenduvat peenikest-peenikest kortsu silmanurgas, mõtled möödanikule ning adud ootamatult, et selliseid sügiseid sinu elus on olnud 33 korda. 33.....

Märkimisväärselt sümboolne iga. Ja märkismisväärselt sügisene heietus.

Teadmiste kasulikkusest

On inimesi, kes teavad; on inimesi, kes teavad ja oskavad teadmisi praktiliselt rakendada; on inimesi, kes ei tea ega näi ka huvituvat faktist, et kena oleks teada ja teadmisi rakendada.

On hämmastav, et mõningad kodanikud ei vaevu kõige elementaarsematki endale selgeks tegema.

Lihtsalt arvavad, et oma päevi vaikselt täis tiksudes on võimalik ära elada. Sisuliselt ongi. Veered tööle ja koju, poodi ja puukuuri, bussi peale ning jälle tööle. Loed lehti ning teed maailmast oma imelikke järeldusi. Selliseid primitiivseid ja mõttetuid.

Kuid olles nüüdseks kokku õppinud 26 aastat oma elust, tuleb tõele au andes tunnistada, et teada, teadmisi omada ning teadmisi omandada, tekitab mõistusele huvitavaid voogusid. Arendab võimet asju aduda, annab kindlust ka mitte väga tuttavatest teemadest noppekilde korjata ja edasi anda ning üldse on üks tore nähtus omaette.

Mulle meenub ühe õppejõu küsimus: "Mis on haridus?" Toona, esmakursuslaste pardipoja vaimustsust põdedes, ei osanud me sellele küsimusele vastata. Professor võttis prillid ninalt ja ütles nii: "Õpitust kasutab inimene umbes kümmet protsenti. Kui sellest kümnest protsendist kümne aasta möödudes inimene midagi mäletab - vot see ongi haridus."

Teadmiste kinnitamiseks on vaja praktilist kogemust. Ainult sedasi kinnistuvad teadmised kõige varmamalt.

Kuid ikkagi jääb küsimus - miks? Milleks?

Kas see annab eeliseid teiste inimeste ees? Kahtlemata. Kui SINA tead, aga teine mitte, võid sa teda veidikene harida.

Kas see annab eeliseid ühiskondlikuks dialoogiks? Kindlasti. Teadmistega inimene suudab oma sotsiaalseid soove selgemini, arukamalt, organiseeritult ning klassifitseeritult edasi anda sellele institutsioonile, millega ta parasjagu ühiskondlike lõimede kaudu seotud on.

Toon selle mõttekäigu selgitamiseks ühe näite. Mõni aeg tagasi seisis hulk inimesi Hobujaama trammipeatuses. Oodati trammi nr 1 ja 2. Neljasid oli möödunud juba mitu ning äripäeval kolm ei sõida. Pahasena helistasin ma linna abitelefonile 1345 ning kavatsesin kaevelda. Sealne töötaja suunas mind hoopiski teisele telefonile ning trammikoondise dispetšer selgitas, et juhtunud on õnnetus, üks auto seisab trammirööbastel ning paanikaks pole põhjust, kuna kannatanuid pole ja trammid hakkavad 10 minuti jooksul taas normaalselt liikuma.

Korras, info olemas ning jagasin rõõmsalt saadud teavet teistele peatusesolijatele. Üks naistest küsis, et kuidas ma selle peale üldsegi tulin ning ma edastasin neile hädanumbri, kuhu saab alati linna puudutavate probleemide korral pöörduda.

Sõnaga - teadmised edendavad elu kvaliteeti, muudavad maailma paiguti läbipaistvamaks ning annavad mõtlemisele uut õhku. Panevad mõtisklema. Annavad edasi teoreetilisi kogemusi.

Teadmised valgustavad päeva.

Perenaisesus versus iseolemine - mida see nõuab?

Iga asja tegemiseks peab olema aega. Muuhulgas peab selleks olema ka tahet ning oskust. Kogenud inimesena ning üsna mitmekülgse pagasiga perenaisesuses (see sõna kõlab kõrvale paremini, kui kodundus või perenaisendus vms) on need teemad, mis argiselt kodused ning koduselt argised võivad näida/tunduda/suhestuda.

Ma olen nüüd paar nädalat jälginud neid tegusid, mida üks lastega ema teeb ning imestasin, et kuidas ma nii palju sagin, aga tulemust vähevõitu.

No loomulikult on vaja teha süüa, pesta nõusid, koristada tööpindu, kraamida tualettruumi ning vannituba, harida vaipu, pühkida tolmu, pesta riideid, nõeluda auke ja õmmelda ette teabkuhukadunud nööpe.

Ka on perioodiliselt vaja vahetada voodipesusid, pesta kardinaid ja aknaid, korrastada külmkappi.

Tihti on tarve kütmise, puude sissetoomise ja tuha väljaviimise järele.

Kena oleks ka oma köögikappe ning pesuriiuleid korraldada. Aeg-ajalt valgeid asju valgendada.

Vaja on käia ostunimekirjadega poes. Vaadata üle majapidamises puuduolev ja seda võimalikult soodsate hindadega.

Aiaomanikuna tunduks mõistlik sealgi veidi ennast viibutada, kuigi paljud asjad teeb ära keegi teine.

Vastu talve tuleb paigutada talvituma suveasjad ning valmistada elamine ette külmaperioodiks. Talvel rookida lund, sügisel lehti, suvel muru ning kevadel olla lihtsalt tore aianaine.

Arved maksta. Hoida kulud kontrolli all.

Kuid well - need on kõik majapidamisega seotud lihtsad hulgitegemised.

Sest - perenaisesus tingib ka teatud tegelemist perega - seega toimetamist poegadega.

Lasteaed, sealsed üritused, mis vahel eeldavad teatavat ettevalmistust (mihklilaat, sügisnäitus, kolletamispäev, kadrisanditamine, jõulupidu etc). Lisaks eelkool. Lisaks mõned arstivisiidid. Enamik asju organiseerib, ajastab, sehkendab ema. Ehk et mina.

Loomulikult on vaja sorteerida lastele väikseks jäänud riideid, korjata üles mänguasju, parandada katkiseid raamatuid, leida kõikvõimalikest kohtadest klotse ning eraldada puruks ning terveks jäänud kannid.

Lastega on vaja käia väljas, nt raamatukogus, kinos, linnas jalutamas, näitustel või teatris.

Neid on vaja juhendada, õpetada, selgitada ja suunata. Numbrid ja tähed, keeleharjutused, võimlemine ja vitamiinid. Hügieen ja küünelõikus.

Jälgida seda, millal keegi lapsed lasteaiast toob ja viib, kes käib eelkoolis järel ning poleks paha aeg-ajalt ujulasse põigata. Ratastest, kiikedest, kiivritest, pallidest ja kelkudest ei maksa kõneldagi.

Aga see on kõik kergelt köki-möki, sest...ka ülikoolile on vaja näpistada. Refereerida, loengutes istuda, seminarideks ettevalmistada, artikleid lugeda, romaane töödelda. Mõista ja mõistadada. Esseesid kirjutada. Olla arukas ning mõtlik. Ning mis kõige olulisem - et aeg, raha, õpitu kanaliseeruksid kindlaks paberiks - magistrikraadi lubavaks diplomiks.

Kuid sellegagi ei näi piirduvat inimeseksolemine ehk iseolemine (see sõna näib enam kandvat endas jõudu iseloomustamaks seda, mida inimene pidevalt endaga teeb). Arstilkäik, riideteost, saabaste parandus, sukkpüksid ja ilutooted, ravimid ja juuksur. Kindad ja käekotid, mantlid ja püksirihmad - et kõiki oleks ikka kasitud ja korras. Et naine oleks esteetiliselt vaadeldav kui mõnus silmapala.

Ning mõnikord tuleb ikka raamat käes pugeda eelsoojendatud voodisse ning paitada oma lugemishuvi järjekordse meelemõnuga.

Ning samas on blogija ju ka täiskoormusel töötav õekene kõrghoones. Ja sealgi tuleb teotseda tarmukalt. Protseduurid ja sidumised, kirjatöö ja patsiendid. Kolleegid ja tööruumid, semutsemine ja napid puhkeminutid suitsutoas. Ja seda sagedusel 15-16 korda kuus.

Tundub, et inimesel on vaja olla pidevalt mesilasena teel uuele korjele, konnana uude kudemispaika, kurena lõunamaale, teona aeglaselt ja kindlalt oma äraspidisesse maailma.

Milleks? Kas selle kaudu identifitseerin ma ennast tõesti inimesena? Või tegelikult mida ma oma üüratu ajaga peale hakkaksin, kui oleksin sündinud kuninga tagatoas ja kasvanud üles siidtekil, teenijad siin ja seal, varmalt täitmas igat minu soovi.

Tõenäoliselt ma teekisn aastase ümbermaailmareisi ja ülejäänud aja kannaksin neid kogutud ja kogunenud elamusi üheks deltajutustuseks.

Ning hariksin ennast. Kogeksin meelelisi elamusi ning hakkaksin koolitajaks. ELUKOOLITAJAKS.

Iseolemine ja perenaisesus on tänapäeva üsaomanike paratamatu argitegu.

Uudne raputus

Soomlastel on üks nali, kus jumal kuuleb, et soomlastel käivat naised-mehed läbisegi paljalt kuskil koos. Jumal tahab teada, mis koht see on, kus sellist pattu tehakse. Saadab ühe inglitest asja uurima. Too tuleb jahmunult tagasi ning jumal küsib, kas kuuldu vastab tõele. Ingel ütleb:" Jaa, see vastab tõele. Nad käivad saunas, kõik on paljalt ning nad nuhtlevad ennast selle eest kõvasti...."

Saun. Saunatarbed, saunameed, saunalinad, saunajoogid. Viht, lava, keris, ahi. Kõik elemendid, mis moodustavad üldise saunakultuuri.

Teine suur osa sellest on seltskond. Juba aastaid on mul vend käinud pühapäeviti "Petsi pool saunas".

Ja eile käisin minagi. Tallinnast väljas nii kolmkümmned kilomeetrit idapoole.

Suur maa-ala. Tihedalt maju, kasvuhooned. Sügisesed puud, õuel askeldav perenaine, kogunev saunaliste seltskond, suur hundikoer.

Ning saun ise - tulikuum, ehtsalt maahõnguline. Ja inimesed olid sõbralikud.

Ei, see pole vist õige sõna. St sõbralikud ka, aga neid inimesi, keda ma seal eile kohtasin - nad olid ausad. Ei keeruta ilmselt kuigivõrd. Ning ühe saunalise samaealine poeg minu poegadega võttis nad oma hõlma alla ja mardikad väsisid nii ära, et tagasiteel vajusid nad unerüppe ning voodisse saades keerasid endid hommikuni kulmudeni tekkidesse.

Ja saunalised olid pretentsioonitult saunalaval. Kõrvuti. Linadeta. Sest saunas lihtsalt ollakse nii. Igasuguse udutamiseta.

Enamikel inimestel on mingeid veidraid kiikse oma kehade suhtes. Küll varjatakse niigi nähtavat, luues riietega optilisi efekte. Kuid sauna silmes on kõik võrdsed ning kellegi ihu ei tuleks kriitiliselt vaadelda. Tõsiküll naised tõmbasid saunalinad ette, kui eesruumis istuti ja jahtuti. Ei teagi miks. Mehed istusid nii nagu nad olid.

Ning loomulikult oli ka mingi ristimisrituaal - sissevihtlemine. See oli vägev!! Kahju ainult, et ma ei saanud tervet protseduuri teha, sest minule oli kuumus saunas siiski liig ning - kuidas nüüd öeldagi - hakkas kergelt südamele käima. See on üldse üks veider asi minu tervises, et pärast poegade ilmale toomist ma enam suur kuumataluja pole.

Aga... pererahval on välidush. Pärast leili, pärast vihtlemist läksin ma selle alla ning.... pärast augustikuist varahommikust Piritasuplust H-ga pole ma midagi nii erootilist kogenud.

Küllap lihtsalt momendi uudsuse võlu, aga see hetk - vihaleheline selg, jahe vesi, septembrilõpp, väljas marutav soe tuul, õuedushialusel seista ning hämarduvas õhtus endale vett peale lasta....

Pealegi oli pärast sauna ülihästimaitsev hapukapsasupp ning perenaise äsjavalminud hoidis, mis purgisoojana meie koju rändas.

Sellised õhtud raputavad inimest. Siiralt. Vägevalt. Ausalt. Teistmoodi. Uudselt.