Ecce homo!

...ütles Pontius Pilatus kunagi. Ilmselt veidi enne Jeesuse Kolgata teed.

No igatahes ütles.

Ennäe inimest!

Sõitsin. Trammiga. Hea ja lihtne ning mugav ja odav transport. Saab lugeda ja ümbrust vaadata. Trammi sisenejaid ja trammist väljujaid vaadata. Huvitav on. Erinevad inimesed, erinevad elud, erinevad mõtted. Kõik nendest oma minad ja maailmad.

Mõned tüübid korduvad. Välimuselt, olemuselt, riietuselt.

Mõnda inimest näen ma tihti. Kõige erinevamates kohtades. Mõnda eluheidikut. kedagi, keda viimased aastad on ülirängalt vintsutanud ning kellest ei näi enam saavadki seda, keda me mõistame tavainimesena.

Üks on naine, kes istub Palace kõrval, kunagise Vene Teemaja trepil. Keskmist kasvu, ilmselt kuskil kuuekümnene. Haisvates räbalates, katkised kiled vihma kaitseks. Kimub kõnniteele heidetud konisid. Mingid kotid on tal kõrval, neist paistavad plastpudelid ja toidujäätmeid.

Ta räägib endaga.

Vist?

Ta vaatab möödujaid, kuid ei näe neid. Vist?

Ma vaatasin teda, vaatasin ja mõtlesin, et kunagi oli temagi väikene ja lustakas tüdrukuke, põlvikud jalas, kikkis patsid peas, õnnelik nägu naerul. Sirgus neiuks ja siis oli veetlev noor naine, kellel maailm lahti, teed avatud, seinad kaugel.

Vist?

/Ma tahan alati loota inimestel õnnist saatust olevat. ilmselt see on sellest, et mul endal oli turvaline lapsepõlv/.

Ja nüüd istub see naine ning kimub tänavale visatud konisid. Madalamale pulgale inimsuse kaotamisel vist enam ei saa astuda. Tee on tema ees püsti, seinad suruvad. Aga kuhu?

Teine on eluheidik-mees Tondilt. Raudteejaama ümbruse või Pärnu mnt sillal saab näha teda luusimas. Ilusa kasvuga, kaunite näojoontega, väga mehine mees, aga imelike kaartega saatuses. Ta jookseb rongidele järele. Ta vaatab kutsikakõrvaga igat trammi, otsib poetagustest prügikastidest süüa ning kilekotte, mida vaatamata ilmale oma jalgade ümber tõmmata. Ja nii on ta siin hulkunud aastat kümme. Pidevalt. Iga päev.

Ja ometigi on temagi olnud vahva põlvpükstes mehike, oma vanemate silmatera, väikeste puuautodega mängija, ulakas ratturimees.

Miks ta on siin? Tondi karule, nagu ma teda mõttes olen kutsuma hakanud, ei peaks olema võõrad kodu ja pere. Tal on vend, kes kuskil Kristiines elavat. Kuid miks on ta jäänud sedasi sorakile? Ilmale vitsutada, elule astuda?

Ecce homo!!

/kuigi mõiste pole kontekstikohane, ma tean seda, ma tean/