Inglise keele loengutes on meil hetkel selline teema nagu lood, filmide ja raamatute lood. Millised need on, mis paneb inimest mingit lugu lugema, mingit filmi vaatama, raamatut avama ja selle kallal juurdlema.
Õppejõud (muide väga hea ja huvitav õppejõud, selline elurõõmus ning kategooriline) ütles, et tema tütrele ei meeldi inglise romaanid ja filmid. Sest nendel puudub õnnelik lõpp. Ameerika filmid pidavat olema lootustandvad, kuid ma jäin mõtteisse ning leidsin, et see on tegelikult üsna perspektiivitu suhtumine.
Sest vaadates oma tööalaselt - ma ei näe õnnelikke lõppe. On haigused, mis päädivad surmaga, on elud, millele tõmbab kriipsu peale üks väikene ajusisene tema. On suhted, mis katkevad, on lood, millel puudub ootuspäraselt positiivne pööre.
On masendavad jutud, millele lisab kuri saatus omapoolselt halastamatut mõruvett.
Mind paneb tegelikult lausa jalgu trampima lausung, mille põhjal pidavat loodusel ja jumalal olema oma teema ja ülesanne, miks mingi inimese elu selliselt nihvreid sisse lükkab.
Mida kuradit, tahaks karjuda?? Mis pöördeid, mis katsumusi??
Saatus laduvat inimese õlgadele täpselt sellise koorma, mida too kanda jaksab.
Aga kas tegelikult ikka on see nii?
Mis lugu oli saatusel nende kolme õnnetu tüdrukuga, kelle täiesti debiilne isa neid ära kasutas?
Miks lasi nn kõrgem võim surma saata kolleegi? Missugune ülemvalitseja andis käsu vähil minu ema ihu pureda? Kelle ülesandel sünnivad surnud lapsed? Miks juhtuvad meie teedel kohutavad õnnetused? Miks? Miks? Miks?
Elus pole õnnelikke lõppe. On ainult pooleldi elatud elud, lõpetamata lood. Peetunud õnned ning päädinud laulud.
Elu. Õnnetud lõpud. Dramaatilised heitlused. Traagilised kaotused.
Sügisel tulevad sellised voolud tihti?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar