Isa

Isa. Lühike ja napp sõna, kuid ütleb endast nii palju. Minu isa. Hea isa, halb isa, veider isa - mitmeid võimalusi omadussõnadega seda ilmestada.

Kuid tegelikult on vähemalt tüdrukutele isa keegi, kes kujundab nende arusaama meestest üldse.

Isad näikse oma tirtsudega hellemalt ümber käivat. Ilmselt seetõttu, et pole ju isaga ühest soost ja mine tea, kus ja mida sa viltu või lasta, sestap ka veidi hellem ümberkäimine.

Olen alati tundnud uhkust oma isa kondikuse üle, tema laiadel õlgadel (sõna tõsises mõttes laiad õlad, mitte mõni metafoor) püsisid vanaema-vanaisa juures iga-aastasel agustikuisel sibulashowl

kuni kahesajaliosed kotid mängleva kergusega.

Vaatasin alati uhkusega päevitunud selga ja toimekalt tugevat meest. MINU isa.

Tegelikult oleme me saanud kenasti läbi, väljaarvatud teismelise aeg, kui vist iga lapsevanem elab üle tohutult piinarikkaid tunde, nähes oma enese liha ja verd uksi paugutamas sõnadega: " Ma vihkan sind!"

Samas - mäletan selgesti, kuidas isa minu kooliõpikutele pabereid ümber pani, kuidas ta mulle pliiatseid teritas, kuidas me pannkooke tegime, kuidas poes käisime ja mulle alati patsikumme ostsime, kuidas me lumelinnas jalutasime, kuidas ta mind kelgutama viis, kuidas uisutama, suusatama ja ujuma õpetas.

Ning kui ta teada sai, et tulemas tütrePOJAD, siis polnud tema õnnel otsa ega äärt, ta tõesti ootas nende poiste sündi suure elevusega. Ja nüüd on ta minu poegadele vanaisa. Selline nooruslik ja sportlik ja mõnus. Papa, mitte papi.

Aga no see selleks, me olme isa ja tütar ning isa on nüüdsest ainsa lapsevanemana üle võtnud need nõuanded, planeerimised jms.

Igatahes sain ma aimu perekonna tugevusest ema matustel, kui isa minu ja venna ümbert kinni hoidis ning me kolmekesi lähedastene kirstu allalaskmist vaatasime....

Aga isa on.... isa. Inimlik nagu me kõik. Aga ta on olemas ning see on kõige tähtsam.