laupäev, 27. mai 2023

Sõduri ema

Poja emadusega kaasnevad paratamatused - kukkumistest kriimud põlved, sagedased püksisääre rebenemised, muhud, sinikad, ootamatused jms. Olles vennaga kasvanud ja kohanud mõnda meest elus ka lähemalt, teades kui äkiliseks võib muutuda tühjakõhuline isa jms, siis nagu see poegade kasvatamine väga suuri raskusi ei valmistanud (ja mu poegadel ei ole mingit keerukust ennast määratleda meessoolistena 😉 ). Aga tunnistan ausalt, et põdemist poegade kaitseväestumisel ma kogesin ja enam, kui arvata suutsin. See oli piin, suur piin. Seesmine värin ja pidev muretunne kurgus (V, kes kolm aastat nõukogude armee laevastikus oma sundaega teenis, muigas pidevalt - mida sa muretsed ja mõtled üle, nad on ju sul siinsamas Eestis), aga... kohe-kohe saab nende teenistus läbi ja ma jagan oma mõtteid:

*ema südamesse torgatakse seitse mõõka nii või teisti ja sinna ei saa ema mitte midagi parata, see lihtsalt on sedasi.

*Kaarel Irdi kuulsad sõnad: "Igaühel tuleb oma püksid  elus  täis teha," peab paika 100%  - nende kogemus ja nende suureks saamise tee, mina saan pelgalt kõrvaltvaatajana toetada.

*Kui pojad oli koolilapsed, siis ma pidin pärast koolipäeva lõppu teadma, kus nad on jms. Kojutuleku kellaaeg edenes vastavalt kasvuaastatele. Kui nad gümnaasiumis olid, siis juhtusid nad vahel väga hilja tulema, kuid mul oli süda rahulik, kui tabasin terrassilaudadel mõlema sammud. Kaitseväelaste puhul olin rahulik juba sellest, kui ma kord nädalas neid sotsiaalmeedias onlines märkasin....

*Emadel pole vaja üle mõelda ja muretseda, kui vähegi on tegeletud kasvatustööga, siis nüüd on aeg seda usaldama hakata ja anda oma poeg vabaks - ta saab ise hakkama ja see on peamine. 

*Poegade enda hinnangul oli tegemist asjaliku kogemusega: iseseisvumine, keerulised olud, kodunt eemal toimetulek, erinevad ja uued teadmised, üdini mehelik relvade tundmaõppimine ja mis peamine - ühe kohustuse täitmine, mis on riigi ees oluline ja edaspidi saab ennast muretult seada arstiks õppimise radadele (see muidugi uus seiklus, mis ees ootamas nii neile kui mulle, ja täitsa põnev on näha juba teist põlve arstiks vormumas - ma mäletan üsna hästi, kuidas E eksamiteks valmistus, ettekandeid vormistas, minu peal sisehaige läbivaatust tegi etc).

*Ja ometigi vaatab ema oma magavat last ja näeb mõttepilgus seda äsja vannitatud ja imetatud beebit  ligi kahekümne aasta eest...Verehääl kõneleb lihtsalt nii....

Ent õnneks saab tõesti süda rahule jääda, sest sõduri emaks olemine päädib...

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Olen olnud aastaid sinu blogi lugeja ning tuleb tõdeda, et elan sinule ja su poegadele väga kaasa, mulle meeldib ka sinu ühiskonnakriitilised noodid.

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks...