reede, 25. august 2023

2x20 ja uskumatult palju mõtteid, tundeid, hetki, sündmusi


Sedasi siis. 20 aastat tagasi oli sombune ilm. Esmaspäev. Ärkasin tookord teadmises, et täna on see päev, kui kohtun NENDEGA. 

Palju pikki kuid, kui olin paisunult neid endas kandnud ja siis see ootus, et nüüd see saabki otsa. Ja algab uus aeg. Täiesti tundmatu sealjuures. 

Toona küsiti minult korduvalt - kas sa kardad ka kaksikuid sünnitada? Kust kurat ma pidin seda siis teadma - ma polnud veel ühegi lapse ema....

Aga loomulikult kardetakse seda, mida pole kogenud. Siis need valusad tunnid ja OMA poegade nägemine. Võimas hetk oli. Sööbis täiesti äravahetamatult ühe sekundiga ja tallas ennast jäädavalt hinge. 

Kui abitud nad näisid. Kui väikesed ja minust sõltuvad. Esimesed ahned emapiimatõmbed. Esimest korda nende nuttu kuuldes nakstas miski nii tugevalt kõrva, et jäigi sinna kumisema. 

Ja siis üldse need kõik esimesed, mida nad tegid - viieminutiliste vahedega: peahoid ja pööramine, istuma tõus, hammaste lõikumine, lusikaga söömine ja jalgele tõus. Potitreening, tahke toit. 

Ja siis muudkui edasi see kõigitine areng. Ja nii iga päev ja muudkui edasi ja edasi ja edasi, kuni.... saabus hetk, kui seisin nende lasteaia lõpetamisel ja siis saabus 9. klass ja siis gümnaasium ja nüüd on käidud kaitseväes ja tuba on täis suureks kasvanud mehi, kes vaatavad uuele kümnendile täiesti teise pilguga - kõik see arstiks õppimise kergus ja valu; raskus ja võlu.

Kas oli raske? Laste kasvatamine? Ei, raske ei olnud, aga nõudlik pühendumine küll. Ja vahel ma mõtlen, et ei vääri sellist olemise õnne, mida NEMAD mulle andnud on, sest... tõepoolest, alles nüüd adun oma terviklikkust, sest emaduseta pole naise elu mitte midagi väärt (ohkige nüüd, kes valinud mitteemaduse - ei pea silmas neid, kellel mingil x põhjusel see ei õnnestunud, sest tean lastetuid naisi, kes on otsekui loodud emaks, aga nad on muul moel suunajad-juhendajad).

Ja ongi möödunud kaks kümnendit täis sekeldusi ja askeldusi ja tegemisi ja toimetamisi ja õppimist ja trenni ja igasugust eluvärki, mis teele tulnud. 

Aga nad on nüüd 20-aastased, NEMAD, need MINU POJAD :) 


Kommentaare ei ole:

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks...