Pilt on illustreeriv ja laenatud veebist |
Olen elus pidanud mitmel puhul hüvasti jätma - oma tuliste tunnetega lumisel väljakul julmi sõnu kuuldes; sulgema hääbunud vanemate silmad ja korraldama nende ärasaatmise; loobuma mingist unistusest; saanud eitavaid vastuseid vägagi loodetult asjalt jms, aga..... nendele lisandub hingelõikumine, kus teadmine, et need samad pojad, kelle valuga sain ilmale kantud; kellesse ma esimesest pilgukohtumisest ülepeakaela kiindusin; kellele vanni tegin; keda imetasin; kellele unejuttu lugesin; kelle siirast rõõmu nägin, kui ta kingitust avas; kui ta rõõmsalt neljameetriselt platvormilt basseini hüppas; kelle tõvevoodi juures olen murelikult valvanud; kelle haiget saanud põlvele peale puhunud ja kelle iga (eba)õnnestumine on samavõrd emotsionaalsed mulle kui neile, on nüüd meheks saanud ja teevad seda, mida mehelt oodatakse - läbivad kaitseväge.
Seda aga just nüüd....
Mõtlesin pikalt, miks mind pesatühjendus nii karmilt endasse haaras ja tabasin ära - enamasti lähevad nad teele ükshaaval või kordamööda, aga minu pesa läheb simultaanselt laiali.
Ja ma olen nendega viimase kahekümne aasta jooksul vägagi harjunud, sest vaatamata nende noorele eale, on nad olnud minu kaljupangad, millele saanud keerulisel hetkel korrakski toetuda. Jah, nad on olnud toredatel ja rasketel minutitel siin ja nüüd pean ma olemise sättima sellesse rakurssi, et nad on kusagil mujal ja täidavad meheks saamise olulist rituaali.
Ütle seda ema mõtlemist ja hingeelu - eks? Kunagi muretsesin selle pärast, et kas ta ikka keerab ja pöörab õigeaegselt, kas tajub värve ja on ta aistingud normaalsed, nüüd on teemad mõõtmatult suuremad ja mured päevakajalised.
See on õige, et väike laps sõtkub põlvedel, suur südamel ning emasüdamesse torgitakse seitse mõõka iga päev.
Loodus ja aeg - hoia mu lapsi, sest ma usaldan nad nüüd Suure Elu Kätesse ning ära siis midagi vussi veereta, sest mina sain oma tööga ühele poole, nüüd on pall sinu väravas. . .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar