Vahel tuleb mulle hirm peale, kui ma mõtlen sellele, et interneti vahendusel olen ma avatud miljonitele inimestele.
Kõik muidugi ei saa aru kirjast, mida ma toksin, kõik ei mõista keelt, milles kirjutan, aga see anonüümsusetus on suhteliselt ...eee... hirmutavalt eksootiline? Painavalt põnev? Magusalt meelas?
Ma ei tea, aga üldjoontes on virtuaalselt võimalik ikka väga palju endast anda ja loomulikult teistest teada.
Nt kooliõdede kohta, endiste ja praeguste armukeste kohta.
Nt võib võrgumaailmast avastada mõndagi huvitavat informatsiooni. Võib ennast laotada avali teiste ette ning isegi mitte üritada ennast kellekski teiseks teha.
Minul pole muide see kuidagi õnnestunud. Hiljuti tutvusin inimesega, kellega lobisedes selgus, et perekooli vahendusel ta tunneb mind piisavalt hästi. Mõtleks - kaksikud pojad, isa poolt taaskord hüljatud, õena töötav ning kirjandusteadust tudeeriv, 33-aastane üksikema, kes mattis kevadel ema....
Palju jooni tuli talle tuttavad ette ning paljust oli vestelda.
Eks see siinnegi blogi ole üks pidev paljastamine. Aga samas - mida mul varjata on?
Elu kulgeb täpselt sellisel joonel nagu vaja ning avalik elu on eraeluline ning eraeluline avalik. Miks peaks teesklema?
Miks peaks esitama endast kedagi, kes sa tegelikult pole? Ma olen ematu, lootsitütar, elan poegadega koos ning väldin püsisuhteid nagu hulkuv koer püüdjaid.
Minust ripuvad avalikus ruumis fotod (muidugi mitte need, mis SIIS tehtud...) ning ma avaldan endast järjest enam seiku, mis ei peaks ehk valget trükimusta vajama.
Aga kes teab....
Vahest õnnestub sedasi hakata murdma eestlaslikult stereotüüpseid ja suhteliselt rumalaid teentallenüüdsellefotogaära heietusmudeleid.
Või õnnestub purustada müüte, kus inimesed arvavad, et enne neid oli inimene valge sein, aga nüüd alles koos olles joonistatakse sinna eluks vajalikku?
Kes teab, kes teab.....
Aga ma kuulen järjest enam ja enam oma tuttavate käest - ma lugesin su blogi ja tead...
Vahel hämmastan ma oma julge prõmmimisega ennast isegi. Poleks arvanud, et ma suudan sedasi laialt vilistada üldisele heale tavale ning sammuda elust kahurlikult läbi.
Olla suhteliselt neutraalne kõigele, mida elukene oma mitmes kihis radadele kallab ning koristamata jätab....
Privaatsuse kadumine teeb õõva. Aga mis siis, kui minu unistustel ongi määratud täituma? Kas siis võiks TEMA kasutada SEDA, mis tal ON, minu suhtes ära? Kas siis jagub mul otsustavust lükata pea püsti, vaadata lugejale südamesilma, niiet hingekõrvad loperdavad....
Loodame, et seda ei juhtu ning virtuaalne elu jääb siiski ainult masinasse ning ei mõjuta inimsugu ja meie kirjut kogukonda.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar