pühapäev, 20. september 2009

Kunstiline nädalalõpp

Põhimõtteliselt pakub kunst ainult sekundaarseid mõnusid. Kui primaarne on olemas ja keegi siis otsustab ennast teostada, oma annet ilmale näidata mistahes muusa teenistuses olijana.
See nädalavahetus küllastas mind kunstiliselt - küll lugesin tekste, mis kunsti haaravad, küll vestlesin KUKU juures kunstnikega nende loomingust ning täna käisin ka Kunstihoones näitusel "Kogutud teosed I".
Esmakordselt püüdsin ma näitust vaadata erapooletult ning kriitiliselt. Ning minu suureks üllatuseks nägin ma....suurt eimiskit. Staatilised, elutud, tuimad ning emotsioonitud tööd. Hingeta ning ebaoriginaalsed. Sisud kuidagi läbinähtavad ning pinnapealsed. Ma kindlasti vabandan nüüd kõikide elusolevate ning teispoolsusesse jõudnud kunstnike ees, kuid kahjuks masendas mind sealne ühtlane ühetoonilisus väga. Justkui oleks tegemist insuldist taastuva inimese esmaste sammudega, et kõnnimuster oleks korras ning liigutused hädapäraselt eluvajalikud.
No ei ole seal SEDA, mida ma ilmselt ikka veel "Modernismist" lugemise järgselt tundnud olen. Lappan emast jäänud kunstialbumeid, sirvin eksliibriste kogusid ning loen kunstnike elulugusid, annotatsioone, arvamusi....
Ning ei pea ennast sugugi võhikuks. Söel ja pliiatsil teen vahet, akvarelli ja akrüüli segi oma vahel ei aja. Oskan vaadelda erinevaid pintslilööke, kuigi ei tea nende täpset tehnilist nimetust.
Ja neid töid vaadates, nende ees seistes ja nende üle mõtiskledes ei märganud ma mingit müstilisust, esteetilisust. Kuidagi ülesupitav ja hoolimatu. Värvitu, laialivalguv.
Ma tean, et olen hetkel neid sõnu öeldes kuri ning paha, aga ma ei saa sinna midagi parata.
Muidugi paelub mind jätkuvalt loominguline protsess samavõrd kui lõppsaavutus, aga miks siis need maalid minuga ei räägi?
Miks nad ei seleta ennast mulle lahti tunnetes ja mõtteis?
SEST neil pole ei ühte ega teist. Jaa, nad on tehtud, kunstnik on vaevunud värvidega mängima, on kasutanud materjale, kuid võrreldes seda kõike nt 20.sajandi alguskümnendite töödega, on midagi väga erinevat.
Tundub et paljud ülevalrippunuist olid lihtalt raha eesmärgil loodud. Loomulikult pole iga kunstnik võimelinegi oma kõikidesse töödesse südant kaasa panema, aga üks meie kunstiesileedisid oli värvinud paberi siniseks ja nimetanud selle Vaikuseks? Sambaks?. Mõsitan-mõisatn valguse ja varjude kollaazhiline töö, tekib nägemus, et.... Aga kuhu jääb soov mõitiskleda, nautida, naudelda?
Vahest on see karm hinnang, aga ikkagi.....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...