reede, 11. september 2009

Põrgu

Dante kirjeldas oma "Jumalikus komöödias" Põrgut ringidena, kus numbri kasvades ning Põrgu sisemuse poole liikudes muutusid patud hullemaks.
Mida kõike seal ei leidunud!!
Sartre "Kinnises kohtus" selgub, et põrgu - see on teised inimesed.
Sisuliselt tähendab põrgu erinevates religioonides katkematut, pidevat, igavest kannatusseisundit. Ning otse loomulikult ka asupaika, kus nii pärispattude kui muude asjade eest inimest rängalt nuheldakse.
Sartre oli minu arvates peaagu kõige lähemal sellele, mis on põrgu. Tegelikult pole mitte põrgu teised inimesed, vaid inimene ise ja endale.
Kes teeb inimese valikud? Inimene ise.
Kas inimene teab, et valikutel on alati tagajärjed?Loomulikult teab.
Kas inimene teab, et kui tehakse valikud, siis vastutatakse tagajärgede eest? Teab.
Aga kas ta vastutab? Kindlasti mitte. Vähemalt mitte alati.
Ja nii vaikselt küsides - kas inimene on tegelikult rumal?
Selles mõttes rumal, et kuulab pigem loodusesundi kui kainet kaalutlemist?
Selle asemel et matemaatikulikult plusse ja miinuseid kalkuleerida, paneb lollike oma südame järjekordselt pakule ning terav kirves lajatab lihaspauna keskelt kenasti pooleks. Ning inimene on jälle emotsionaalselt kurt. Tumm. Pime.Kompimismeeleta. Lõhnatajuta.
Õudne, milliseks võib muutuda.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...