Vahel ma kuulan, mida inimesed räägivad. St ma kuulan süvendatult, millest nad räägivad, kui nad mõtlevad sõna 'usk'.
Kunagi oli üks kolleeg, kes kerjas igalt töötajalt raha. Kui sa seda ei andnud, siis hakkas ta sajatama, vanaveneusulisena ning suhteliselt poolearulise muljet jättes kartsid teda osad kolleegid tõsimeelselt.
Mina käratasin talle venekeeli paar robustsevõitu omapoolset sajatust ning ta jättis minu rahule. Hiljem tuli minu juurde ja uuris, miks ma jumalt ei usu? Ma ei vastanud talle. Olin hõivatud oma eluga ning ei uskunud siis mitte millessegi ja toona ma ei mõelnud selle peale rohkem. Pole ausaltöelda mõlenud tänaseni kuigivõrd. Usk on sedavõrd filosoofiline mõtisklus maailma, enese, looduse, saatuse, määratuse, juhuslikkuse, ajaloo ning elukestvuse üle, et ma pole söandanud ikka veel usuteemat enesele avastada.
Või... mis siin ikka keerutada - kainelt ja realistlikult kaalutleva inimesena ei leia ma religioonil kui institutsioonil enda jaoks mitte mingit tähendust. Olen teadmistepõhine inimene ning eelistan fakte ning käegakatsutavaid nähtusi.
Mis muidugi omakorda ei takista minu mõtteupperpallidel veeremast kaugematele teadmiste äärealadele. Tegelema vahel suisa uduga. Mida, ma kaldun arvama, enamik inimesi, kes pole kirjandusteadusega kuidagigi seotud, ka minu õpitegevusest arvab.
Aga mida inimesed usuvad? Jumalat. Selle kõige eripalgelisematel viisidel. Kõige erinevamates vormides. Kõige erinevamatel meetoditel.
Saatust usuvad. Ettemääratust. Elujoonele kirjutatut. Miks? Vot ei tea. Ehk on nii kergem põhjendada oma suutmatust argise olelusvõitlusega rinda pista?
Teadust usuvad. See on neist ka kõige loogilisem.
Iseennast. Sellise üllatava väljaütlemiseni jõudis hiljuti üks neljakümnendates juhututtav, kellega ma sattusin ühise välikohvikulaua taga istuma. Et see olla väheste inimeste loomuses sees. Usaldatakse iseennast ja oma vaistusid (mis muuseas võivad tihtipeale petlikuks osutuda - kasvõi siitsamast blogist on seda lugeda saanud) ning seda ja ainult seda.
Inimestel on kalduvus uskuda ka armastusesse. Ning mõned inimesed usuvad ka loodusesse. Et kõik, mis naturaalne ja optimaalne, on hea ning loodus teab täpselt , kuidas ennast tasakaalus hoida.
Kuid ikkagi jääb õhku küsimus MIKS?
Milleks on vaja inimesel üldse millessegi uskuda? Kas see aitab päeva paremaks muuta? Kas see on omamoodi suunanäitaja elu kurvilisel ja pimedal matkal? Kas see aitab inimesel ennast kuidagi paremini identifitseerida? Tunnustada? Interpreteerida?
/väikese vahemärkusena - ma ei kannata viimastel aegadel neid väljamaamaigulisi sõnu mitte üks kivi ka/
Ma ei tea.....
Ja kui keegi teaks üleüldiselt kehtivat tõde, siis ma arvan, oleksid kõik, täiesti aj eranditult kõik filosoofid, entsüklopedistid, valgustajad, kirjamehed, sulesepad, oraatorid, riigipead, teadlased, poeedid ja mistahes muud vaimuvõimu tegelased ammu loobunud oma mõtete poetamisest nagu Hansuke ja Greteke metsaeksinutena.
Inimesel peab olema suund, siht, eesmärk, tahe ja soov.
Ja ilmselt aitab mingi uskumisevahenditest tal neid eelnimetatuid saavutada.
Või vähemalt annab näiliselt tunde, et just nii see ongi.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar