Inimesed vahel virisevad, et neil on tööd nii palju, et seda ei jõua kuidagi ära teha. Tähtajad, projektid, kolleegid, koosolekud. Ülemus, kohvipausid, erakorralised olukorrad.
Aga kui sa oled graafikujärgsel tööl ja aeg lihtsalt ei lähe edasi. Kell näib paigal seisvat. Väljas vuravad ühtesoodu autod, inimesed saalivad sinust mööda, aga kell ei liigu rohkem kui minuti.
Ja siis sa tülpid. Siis sa tüdid. Kapid on koristatud, külmikud sulatatud, kirjatöö tehtud, oled oma meile vaadanud sadu kordi, surfanud internetis, mõõtnud rõhkusid, tellinud sööki, pannud ravimeid, võtnud vereanalüüse, aga pagana seierid istuvad liikumatult. Aeg venib ja venib ja venib.....
Ning lisaks oled sa tööl kolleegiga, kes küsib sinult asju, mida enam isegi praktikandid ei päri ning teine kolleeg hüpleb üleskeeratult iga väiksemagi krõbina peale ja sööstab olematuid ülesandeid täitma...
Oehhh. Ja hommikul kell viis oled sa unetuna alustanud oma tavapärast. Ja sa ei viitsi enam olla. Ei viitsi enam teha. Ei viitsi kuulata jutte, ei taha vastata arulagedatele küsimustele.
Ja tegelikult polegi töö milleski süüdi, sest iseenesest tuleb tunnistada, et õde on meeldiv olla, aga vahel lihtsalt on selline majoneesipäev, kus kõik on kuidagi imelik.
Asjad pudenevad, minutid ei tiksu tundideks, kohvi on joodud nõrkemiseni.
Selline päev, kus aeg ei tõtta, on TÜÜTU.
Igatahes on parem olla rakkes ning tegutseda.
Mitte venitada iseennast.
Aga vähemalt midagigi head võiks tulla ja kooruda. Aga MIDA?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar