Minu blogide loend

teisipäev, 27. mai 2014

Linnaosa piire kombates

Eilne oli selles mõttes märkimisväärne päev, et minu ja hingesugulase esimesest väljaskäigust möödus täpselt 12 aastat. Esimene kohtumine toimus küll päev varem, kui juhuslikust tulesüütaja soovist sai nüüdseks tõusude, mõõnade ja mitu puuda soola koos söönud sõprus. Ilmselt, kui emb-kumb oleks olnud vastassooline, siis tõenäoliselt oleks see olnud armastus esimesest silmapilgust.
Tookord me läksime Keskturule mulle teatud tüüpi rahakotti ostma ja vestlesime nagu väga vanad tuttavad. Ilmselt olime me eelmistes dimensioonides kokku puutunud ja teadsime teineteist, sestap me sedasi ka sõbrunesime. Hingesugulane kutsus mind eilseks Tallinnat avastama - Koplisse. Mina olin seal varasemalt käinud - poegade isaga, taastussuhtega ja mitmetel kohtingutel. Leidsime, et peaks pisut liine avastama ja nägema ning kogetu üllatas sedavõrd, et näis uskumatu, et pelgalt mõne kilomeetri kaugusel keeb vanalinnapäevadeaegne laat, seiklused, tänavakohvikud, melu, turistide voorid ja tänavamuusika.
Meie avastasime iseenesest väga põneva arhitektuuriga, kuid nüüdseks lootusetult räämas puitelamuid, üks ilmselt kunagi tehasetöölistele ehitatud hoone oli silmaga mõõtes lahest nii 30 meetri kaugusel. Et sealne rand on hooldamata ja oluliselt käimata, on omamoodi korrelatsioonis minu ühe väikese hobiga - merelihvitud klaasikildudega ning sealsel mõõdukal liival oli neid ikka hulgi. Lausa nii palju, et tuleb uus klaaspudel kasutusele võtta. Loomulikult võtsin ma kaasa rannast ka mind kõnetanud kivi - seegi on sümboolne tegevus, olen igast Eestimaa rannast toonud endale mõne.
Üllatav oli munakivisillutisega siusliselt rannani viiv teerada, pelgalt kivitrepikodadeks kahanenud elamupiirid, väga reostatud maja, mille kõrval oli aknast välja loobitud nii rõivaid, jalatseid, nõusid, telekaid, mänguloomi, kui raamatuid. Umbes kaheksane kaserivi sirgus ühe baraki ees, mõned majad kandsid varisemis-ja tuleohu eest hoiatavaid silte. Ühe maja taga oli nii õites õunapuu, et see näis uskumatu. Kastanid kõrgusid, kajakad kisasid, kohalikud oded käisid ringi (tahtsime korra ka nendega pildistada, kuid see poleks vist sobilik).
Kui vastuolulistest liinidest  hakkas küll saama, otsustasime metsasalust läbi minna - seal leidsime rohtunud raudtee ning otse loomulikult tuli liipritel turnida. Metsas märkasime mitmeid rändrahne, reostatud võsalaust ja kännul istuvat kohalikku, kes pärastlõunase õllega maiustas. Otsapidi Kalamajani jõudnud, mõtlesime Boheemi minna, kuid mööda liikuvad trammid, naabrelaua küünarnukk, pealagi paistev päike ja taamal trimmerdavad töölised ei soodustanud just välitingimusi. Kultuurkilomeetrit läbides jõdusime hoopis vanalinna ja lõpuks Tammsaare parki, kus oli eine murul, pisarad ja naer ning lõpuks tundsime, et lastevaba, kohustustevaba, aiavaba päev on ennast kuhjaga tasunud. Ümberringi esmaspäevaselt tõttav argielu.

Kommentaare ei ole: