Minu blogide loend

teisipäev, 6. mai 2014

Kumb siis - vabadus versus tung?

Elu on nagu omamoodi energiarõngas, mis ei lase sul mitte kuidagi meelest minna inimestel, kellega kunagi oled kokkupuutes olnud. Paar kuud tagasi põrkasin ülikooli ees kokku kunagise kolleegiga, kes võrdlemisi ahnelt ja närviliselt  e-sigaretti tõmbas. Kui oled aga kellegagi pikalt tööpostidel olnud, siis saad ju aru, et tumedad rõngad silme ümber ja käestlastud soeng tekitavad mitmeid küsimusi. Mida mina siis oma kirjaniku fantaasiast lennutatult ja endise meediku treenitusest ka esitasin. Endine kolleeg ohkas sügavalt ja pihtis mulle, et tema 23-aastane tütar oli kokku kolinud mitu korda lahutatud mehega, kellel eelmisest suhtest lapsed. Oli kolinud mehe majja elama ja nüüd on kõrvuni armunud. Väitis, et on mehe hingesugulane ja eluarmastus. Oli öelnud, et nii võimas tunne peal, et meeled suisa sassis.
Mina kuulasin vaikselt ja kibrutasin omaette kulmu. Seda lühinägelikku hormoonimöllu küll, ma ütlen!!
Küsisin, kui vana mees on, selgus, et saab kohe 40.  Lohutasin teda, ütlesin, et no ikka juhtub ju, kui seotud inimene leiab endale kellegi teise ja selles pole mitte midagi hullu ju.
Kolleeg põrnitses mind pika pilguga ja pahvatas: "Sinu meelest on see normaalne, et vaba neiu sebib kolmanda ringi mehega? Tal on mitu last!!"
Ütlesin, et noh, päris normaalne just pole, aga on ju hullemaidki asju. Endised vangid ja prostituudid ja igasugused metroseksuaalid ja põhupäised kangivenitajad. Kolleeg hakkas nutma, ainus tütar ju, eksole? Ütles, et kuidas sai tema muidu arukas tütar sellise valiku teha.
Minu meelest pole seal ju mingit koledust, kui soliidne härrasmees endale noorema naisterahva võtab. On tuttavaid paare ja pean ütlema, et on väga vahva näha kahte inimest koos. Härrasmehel muidugi lapsi vähem ja juba oma elu peal, vanust rohkem ning esimesest naisest ammugi lahus. Ja tunduvad koos õnnelikud olevat. Igatahes on nii mees kui naine selles paaris oma valikutega rahul ja suhe toimib juba mtimeid aastaid.
Kolleeg aga ütles, et ei, tema meelest on tütar oma elu krussi keeranud. Oma kätega on ennast hukatusse tõuganud. Mina siis ikkagi, et mis siis nii katastroofilist on, kui noor naine pagasiga mehe sai. Pruugitud mehe, täpsustas kolleeg.
Lõpuks selgunud  - tütar osutunud perelõhkujaks. Väitnud, et saanud alguse metsik armumine, seiklused ja üha süvenevad tunded, et enam ei suutvat teineteiseta elada ja tütar imestanud siiralt, miks mees oma pere juurest ära ei tule, kui nood kokku loodud.
Kolleeg õnnetu, ütleb, et tütar ajab seksi ja tunded segamini, ütleb, et ei tea kuidas edasi toimida, sest mehe minevik on igal nädalavahetusel tema tütre olevik ja argipäev. Küsis, et mida sina samasuguses olukorras teeksid, sa arukas naine. Hetkeks süüvisin mõtetesse ja nendesse umbes samasse vanusesse jäänud seiklustele seotud meestega, aga tuleb tunnistada, et need pelgalt seiklusteks jäidki. Edasi ei arenenud ja tänaseks on nendest saanud ainult mälestused ajapeeglil. No teatud reservatsioonidega nendin, ühe looga läks võrdlemisi ..ee. noh nii, et praegused olukorrad oleksid vast olnud teised.
Mida ma ütleksin? Parafraseerides "Forrest Gumpi": "Run, Forrest, run!"
Miks? Vabu mehi on küll ja küll. Pagasiga ei viitsiks ma sellises vanuses jännata ja imestasin noore ja vaba naise valikute üle. Selles vanuses oli kuramaaž kohustuslik eluosa - flirt, kerged armumised, pöörased sekeldused ja olukorrad, kuid seda siiski vabadust käest mitte andes. Minevikuga mehed muutusid igavaks. Milline vaba naine ikka viitsib jännata enda jaoks sisuliselt võõraste lastega, kui samal ajal tahaks tegelt kallima tähelepanu. Kui mehe minevik on tema tütre olevik, siis tähendab see seda, et minevik on pidevalt silmapiiril. Ilmselt on siis mehe lapsed sagedased külalised. Aga mehega värskelt kokkukolinud, tahaks mehega ikka rohkem kahekesi olla...Nautida teineteise lähedust. Ahh, eks ole varemgi olnud tormi ja tungi keermeis imelike valikute tegemist ja hilisemat vaadet, et kas tõesti olin ma nii lähedal enda kaotusele, enda nooruse ja vabaduse maha matmisele?
Kuid ma ei osanudki lõpuks lohutada, ütlesin ainult Kaarel Irdi sõnadega, et elus peab igaüks ise oma püksid täis tegema, siis saab alles aru, mis on õige ja mis vale.
Kolleeg väga ei rahunenud, kuid ohkas siis resigneerunult, et jah, eks tütar täiskasvanu ja peab ise oma elu elama. Mis on ka täiesti õige.
Kahju muidugi, et selliseid asju juhtub. Südamest kahju.
Teisalt üllatab mind, kui vähe muutuvad aegade jooksul suhtedraamad.  Mitmel pool loetud ja nähtud. Aimee Beekmanni romaan  "Loobumisvõimalus" (1985), mis räägib petmistest ja ülelöömisest. Truudusest ja perekriisidest. Väärtustest. Südametunnistusest. Südamest. Inimesest, kellel on haavatud hing. Ja naistest, kes nendest välja tulevad.

 

Kommentaare ei ole: