"Müüa pooleliolev individuaalelumaja"

Ühes nendest keelekohviku ruumidest, kus  E ja K õhtuti integreerida tuleb, kätkeb endas ka nn vaba raamatukogu, mis on tekkinud inimeste annetustest. Iseenesest võib seal olla väga huvitavaid teoseid, sest kuigi on lugemus ja kogemus kirjanduse vallas suur (võiks öelda, et isegi tohutu), siis on mõningaid teoseid, mis pole varasemalt silma-kõrva jäänud või kui ongi, siis sisu on unustuste hõlma sukeldunud.

Vist ikka 20 aastat tagasi loetud Villem Grossi "Müüa pooleliolev individuaalelumaja" peaks olema kohustuslik kõikides koolides ja eriti väga noortele, nii 18+ naistele. 

Teos on omapäraselt silmiavav (ja ühe praeguse 70-aastase lugemisalti proua sõnutsi tõeline hitt olnud omal ajal): milline oli elu-olu vahetult pärast sõda just nende korterikriiside seisukohalt, kuidas oli võimalik pangast ehituslaenu nõutada, kuidas saab materjalism saatuslikuks ja miks peavad koos olema siiski need inimesed, kes elus ühes suunas vaatavad. Ning lisaks - nooruses ollakse tuline ja rumal, aga tõeline tunne vajab veel midagi juurde. Ühepoolne armastus jääb ühepoolseks ja inimesel on õigus teha valikuid. 

Peategelane Rein on lihtne mees - tööliste laps, pärit väieksest kohast, teeb läbi sõjatee, saab haavata küll alles pärast sõda (metsavenna visatud granaat?), aga on väga korralik ja lahtiste kätega mees. 

Ta armub noorukesse Urvesse, kes ka tema suhtes näitab üles kirglikke tundeid, aga... ta on liiga noor ja kogenematu ning vajab enamat, sest oma loomult on ta analüütiline, uudishimulik, teadmistehimuline ja seiklusaldis. Kitsates korterioludes jõuavad noored tõdemusele, et polegi paha mõte hakata maja ehitama, mis saab noortele saatuslikuks otsuseks. Mõlemad on alati soovinud edasi minna õppima, aga see plaan jääb mõlemal poolikuks, kuni Urve, kes oskab ennast suurepäraselt kirjalikult väljendada ning satub mõnes mõttes ootamatult ajakirjanduslikku keskkonda, näeb võimalusi enese harimiseks.

Alguses on Urve joobunud nii Reinust kui abielust, kuid ilmselt saab talle kainestavaks tõsiasjaks väga vara sündinud poeg, kes paneb alles vähe ilma ja elu näinud naise kodu külge kinni.

Pöördepunktiks saab majaehitusele (Rein andub sellele jäägitult, ta veedab iga hetke krundil, ta teeb kõik oma kätega - vundamendiaugust kuni viimse kui aknaraamini) ja abielule Urve tööalane kursustele minek Mosvasse, mis annab noorele naisele nii   silmaringi, elukogemust, kui ka tõdemust, kuivõrd tuim oma loomult Rein tegelikult on. Temas puudub intellektuaalsus, mida naine vajab ja mille ta leiab Ristnas, kellega Urvel võrdlemisi pingsalt tekib tõeliselt suur tunne.

Kogu selle sõjajärgse ühiskonna kirjeldamisel on väga põgusalt puudutatud teatud nüansse (need on olemas ridade vahel - küüditamine, speklutasioon, stalinism, riigivara riisumine etc), aga need pole toodud keskmesse. 

Pikalt mõeldes: tegemist on suhte- arengu- ja olmeromaaniga, seesmiste otsuste, selginemiste, valude ja kriisidega. Ülimalt eluline teos ja tegelikult üllatavalt ajatu. 

Majast ja selle ehitamisest räägib Grossi kaasaegne Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtumis". Samad probleemid ja dilemmad.

Ja kui nii võtta, siis pole see kunagi kuhugi kadunud. Kodu ja selle olemasolu, esimene kodu, omaette olemise võimalus: Merilaasi näidendis "Kaks viimast rida"; filmides "Võtmeküsimus" ja "Regina"; Rannamaa "Kadri. Kasuema."; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus"; Beekman "Kuradilill"; "Peavari"; "Väntorel"; Kallas "Eiseni tänav"; "Niguliste"; "Corrida"; Krossi "Paigallend"; Kõusaare "Vaba tõus" etc, etc, etc....
Kodu on midagi ainulikku ja peab meil olema. Lihtsalt PEAB.

Kuupmeetreid asju

Igasuguste remontimiste ja renoveerimiste juures on hirmutavamaid nähtusi asjade sorteerimine ja organiseerimine ja korraldamine, sest sa ei te kunagi, mida oleks vaja, mida mitte ja miks on vaja. 

Mõnele meist antakse loomupärane anne olla selekteerija ning taevas ise teab, kui kärmete näppudega olen eluaegast olnud.

Aga et üks maja mahutab nii palju igasuguseid asju.......

Teatud naised

Võrdlemisi väljakutsuva pealkirjaga film. 

Teatud naised - nagu vihje millelegi põgusalt patusele, aga...

Kunagi kajastati mulle eesti filmide sügavust umbes selliselt (ja ma olen vist seda varasemaltki kirjeldanud): "Poolhämar tuba. Selle keskel on diivan. Diivanile istub naine. Diivani ees on madal laud taldrikuga, millel on saiaviil. Diivanile istub mees. Mees võtab saiaviilu ja sööb seda. Paneb saiaviilu taldrikule tagasi. Naine võtab saiaviilu ja sööb seda. Paneb taldrikule tagasi. Saiaviilule lendab kärbes. Aeglaselt välja zuumides eemaldub kaader kärbselt. Filmi lõpp."

Kuskil Ameerika pika talvega väikelinnas põimuvad pealtnäha kolm lugu: üks advokaat, kellel on traumajärgselt pisut hullunud klient ja kellega toimub pantvangidraama (igasuguse aktsiooni, põnevuse ja verevalamiseta, sealjuures) ning kes on ilmselt üksik naine, keda põrutab aeg-ajalt abielumees, kes oma teismelise tütre ja naisega ehitavad maakodu ning kes soovivad ühelt vanemalt härralt osta hunnikut liivakive (hinnatud ehitusmaterjal, mis on autentne). 

Livingstonist nelja tunni sõidukaugusel on pisike asula, kus on ilmselt indiaani päritolu naine talvetööl hobusetallis hooldajana ja kes satub juhuslikult T ja N toimuvatele kooliseadust tutvustavatele kursustele, kus tekib hobuhooldajapoolne lesbiline kiindumus kursust läbiviiva noore naisjuristi suhtes. Ühel päeval naisjurist ei tule tundi andma ning hobuhooldaja sõidab teda Livingstoni otsima, käies andmeid küsimas muuseas ka selles kontoris, kus esimese loo naisadvokaat töötab.

Esimese loo naisadvokaat läheb vanglasse oma klienti vaatama; teise loo perekond peab talgute vahel söögipausi ja kolmanda loo hobuhooldaja teeb latreid puhtaks.

The end.

WTF????

Hüva, kaameratöö suurte plaanidega, tavalised inimesed, tavalistes riietes, väga lihtsas elus, kehva ilmaga ning tavaliste autodega, kuigi tegevus toimus kaasajal.

Lugu, kuhu jäi lugu? Või õigemini - loo jutustamise tehnika.

Mulle sarnanes kogu see film paplite õitsemisega kaasnevate tolmurullide tekkimist veelombiserval - ta on olemas, kuid ei jäta jälgi, mõjub lihtsalt tüütusena.

Ometigi mängisid näitlejad hästi ning kõik oli usutav, aga... ma nimetaks seda isegi uina-muinaks. 

Päikeseloojang

Seks, droogs änd rokenroll

Igale ajastule kuulub mingisugune meeletus. 

Minu põlvkonna noorusaegadele kuulus suhteline pöörasus, sest eelmise ajastu keelud olid uue ajastu noortelt võetud, kõigele oli ligipääs ja kõike ka prooviti, katsetati, eksperimenteeriti.

Maie Parriku laulust "Ma viies ratas vankri all" tehti ühes seltskonnas paroodia sõnadega "Mul viies ratas keele all".

Nüüd aga kasvatab see põlvkond, ise sagedasti napsutades (mõned korrad aastas on see enam-vähem ok) lapsi, kes näevad mudeleid, millest lähtuda.

Kusjuures - ära peab ilmselt proovima niikuinii, sest muidu ei saavuta piisavat küpsust ja kogemust ning teadmist, et see kas istub sulle väga või ei istu sulle üldse.

Ning kui osundada kellegi veinitamise ohtrusele ja sagedusele, siis kuuleb päris naljakat kisa. Sest tegelikult on see siiski mingi stimulaator millegi varjamiseks/katmiseks/peitmiseks/leevendamiseks.

Ja mitte unustada, et kirjutatu on lihtsalt üks arvamus, mitte absoluutne tõde. 

Rahareformi mälestused

Tõesti, 25 aastat tagasi, aga ma mäletan väga selgelt rahavahetuspäeva.

Oli soe ja päike paistis, isa oli mõnda aega sõitnud ühes Rootsi lipu all sõitvas kaubalaevas kaptenina (teda rahavahetusel kaasas polnud). Meie rahavahetus asus Kadrioru tennisehallis, valmisjaoskonnad etc olid alati seal asunud.

150 krooni saime  per naama. Mäletan, et emal oli seljas valge pluus ja pikk, heletürkiissinisest seelik, mis trammipõrandale puutus ja üks meiega samaaegselt rahavahetuses olnud mees sellele tumeda jälje peale astus.

Mäletan, et läksime kunagisse Kiievi kauplusesse (majas, mis asus Pronksi ja Raua tänava nurgal), seal oli alguses suur toidkauplus, siis jaotus kaheks - ühel pool oli valuutapood ja teisel pool tühjade lettidega rublapood, aga rahareformi päeval olid kaubad üle poe ja hinnad üllatavad. Mäletan praeguseni, kuidas üks vene naine hoidis käes Kellogsi karpi ja vaatas selle juures olevaid numbreid 1.70 (?) ega saanud aru, kas need olid rubaldes või dollarites või naeltes või markades. Kui ema talle ütles, et rahareform toimus, siis naine pillas karbi põrandale (imelik, milliseid pisiseiku meelde on jäänud).

Aga... igatahes sain ma 26.06 toimunud hirmutaval bioloogia eksamil Loore Kurkini (kuidas ma ka seda inimest ei püüaks leida - teda poleks nagu kunagi olemas olnud. Imposantselt ilusa välimusega, lummavalt tark, lummavalt range naine) lisaküsimusele õigesti vastates viie. Pilet oli meioosist ja Morgani seadusest ning üks punktidest logises mul pisut. Kahe hinde vahel olev õpetaja päris:

 "Möödunud nädalal tuli käibele kroon. Kes on 2-kroonisel?"

"Karl Ernst von Baer." 

"Miks ta on bioloogias oluline?"

"Avastas imetajate munaraku."

Kuradi pärast peab sodima?

Mõõdukal sammul ja harva ettetuleva ajalise limiiditusega on võimalik näha rohkemgi, kui seda tegelikkuses teha tahaks, sest.. täna jäid silma soditud rongipeatused. 

Vist kolme aasta eest renoveeritud ja taastatud rongipeatused, mis kohandati porganditega kooskõlla, kannavad endas tänapäevaste sitarataste, sodijate ja vastikute jõnglaste märke. 

WTF!!!!????

Miks peab kõik, mis on vähegi meeldiv ja uuem ja kenam, ära rikkuma? 

Et jumala eest poleks ühtegi viisakat asja...

Huvitav, kui nad panna kinni maksma omast taskust iga mökerdatud pind, kas siis muutuks asi paremaks?

Minevikku valla löödu

Mitmete askelduste kaude on vajunud avali ka möödunu uksed. 

Leidsin E tehtud lindid (jep, siis olid veel lindid, kuigi muusikat sai salvestada ka mujale...) Barry White  (jep, kunagi oli  mul selline maitse) ja Vaya con Diosega (jep, see meeldib jätkuvalt). Ta tõmbas muusikat Napsterist (?) ja hilines isegi seetõttu kinno, sest ta tahtis kasseti mulle valmis teha...

Minevikukastist tulid veelgi mitmed asjad välja: luuletajaga kahasse maalitud kivid, sepa kingitud aerofotod Saaremaal Salme väljakaevamistelt, A-lt hõbesõrmus (see endine patsient, kes oli hokimängija ja nüüd on füsioterapeut); it-mehelt kingad...

Veider, kuidas romantilises mõttes on kõik mehed olnud täiesti erinevad, kuid ometigi õppisid nad mu olemust mõistma. 

Romantilises mõttes on kõikidega seotud mingi muusikaline pala ja nad kõik (mitte korraga!!) astuvad korraks minu unenägudesse.

Öeldakse küll, et minevikul on pikad varjud, aga need varjud on pigem sellised heledad ja soojad ja mis seal salata... vahel kaunis...eee... noh saab aru küll ;)

Mida isiklikum, seda loetavam?

Aeg-ajalt loen teisi blogijaid ning tuleb tõdeda, et kui mulle on heidetud korduvalt ette isiklike mõtete paljastamist, siis mõne blogi kõrval on minu "Sving pastellides" nagu keskaegse nunn-neitsi palvetes peituvate religioossete heituste õrnad virvendused seisvas tiigivees.

Ühesõnaga: kuidas ja kas raseerida, kuidas jäi bikiinipiirkond ja sääred enne ja pärast protseduuri, kuidas menstruaalkrambid ja suurte tükkidena tulnud voolused olid, kuidas kasvab rasedusaegne kõht. Ärgu nüüd keegi puudutatuna tundku, kindlasti on neist asjust lahe lugeda. Kellelgi. Ja maitsed on erinevad.

Kuid svingivalt pihtimuslikud tekstid lähevad mingil põhjusel kõige enam korda. Kui  oma ema ja isa mälestuseks sai kirjutatud või õendusest loobumisest või nüüdki - kui sai hoiatatud emasid, et nad oma lapsi veekogude ääres pigem valvaksid, kui linal pikutaksid.

Kohe on klikke.

Mis seda põhjustab? Uudishimu? Vajadus tajuda ennast inimlikkuse kaude? Ei teagi....

Kirjutada ei saagi ennast teksti sisse poetamata, kuid millal läheb joon intiimse paljastuse ja õhku visatud mõtete vahel? Ja kas seda üldse ongi?

"Kirjaniku elu ja tema loomingu vahel on tihti raske piiri tõmmata, sest pole aru saada, kus üks algab ja teine lõppeb, nad on omavahel niivõrd läbi põimunud."

Ja mitte unustada - ka sinne blogi on üks võimalikest kirjandusvormidest.

Uurali kaja parafraseerides

.. on ka puhkuse vabaduse kajad hüvad meeli lahutama.

Kaks aastat, kaks suve pole olnud võimalik vabadust kogeda ja nüüd siis on....

Ning tegemist on rohkem kui kunagi varem. Sõna otseses mõttes. 

Vägagi suvine ja ka ohtlik....

Rand, arbuus, päevitus, kisavad titad.

Hästi tavaline, aga mis osutub kummastavaks - kuidas emad julgevad oma mitte ujuda oskavad lapsed sedasi rannajoonele mängima jätta ning ise südamerahus linal pikutada....

Kui R&R olid sellised 1-4 vanuses, siis neil olid ekstrapunased püksid ja mütsid (nimed sees ja puha, minu telnumber loomulikult ka), et vältida kadumist-röövimist ning lihtsalt neid ka siis märgata, kui korrakski pilk mujale suundus.

Mäletan seda tüütust ja pidevat askeldamist, aga ühel hetkel see lihtsalt läheb mööda ja saab otsa. 

Mis aga ei tähendaks, et R&R suuremaks saades vähemvalvatavad oleksid, lihtsalt oskan neid rohkem usaldada ja kindel olla.

Emad - kergem on ohata kui oiata!!

Töhe, töhe, töhe

Pisuke hingetõmme sai läbi ning nüüdsest on kõige töisem (aegade jooksul) puhkus ees ootamas.

Pole nii iseseisev vist elus olnudki. Ning see on pisut hirmutav kogemus. 

Reisil olles olin muide ebatavaliselt pinges. Olla kahe alaealisega riigis, kus ma tegelikult kedagi ei tunne..

Njaa ning nüüdsest on ka majanduslikud allüürid pisut teisenenud, seetõttu ma neid keelekohviku gruppe ka võtsin.

Eks paistab kuidas ja mis neist saama hakkab.

Aga põhimõtteliselt kuni juulini on ajad väga tihedad, loodan, et üle ei tööta.

Ent ma ju teadsin, millele alla kirjutasin.

Paldies, paldies, Rīga II

Vihm, vihm ja veel kord vihm.

Öösel alanud sadu, mida polnud kuulda, aga see-eest olid kuskil meie kohal ühed hakkajad ...eeee.. voodiaktivistid, keda oli kuulda. 

Pärast kiiret hommikusööki sai Riiat avastatud. Kesklinnani. Põigates vahepeal kummalistesse sisehoovidesse, mis otse kesklinnas olid ja kui

kaasaegsed prügikonteinerid ja ventilatsioonid ära võtta, siis võinuks filmida seal 19. sajandi agulit...

Omapärane oli ka üks eestlasi naerutav tänav....

Kuna loomaaia avamiseni oli veel aega, saime uudistada kohalikku elu, inimesi, vaatasime, kuidas algab Riia äripäev. Kaamera ette sattusid mõned huvitavad variatsioonid inimsusest...

Riia loomaaeda aga mäletasin ma omalapsepõlvest, muidugi olid seal paljud asjad muutunud, aga üldjoontes asukoht ja maastik ja sisseelatus etc, aga ... kuradi ilm....

Vahepeatusena nägime kaelkirjakute majas võrdlemisi huvitavat ...eee. eelpaaritusmängu. Silmnähtavalt hakkamist täis isasloom üritas kordvalt emaslooma paaritumisele meelitada, aga too muudkui eemaldus. 

Ja jessas, et kaelkirjak on suur. Ja et ta haiseb. Ma ei ole kunagi laudalõhnadele nina krimpsutanud, aga kaelkirjakute juures küll.

Oma lemmikuid, ahve, me väga ei märgaud, kuigi mõned seal pisut tsirkust ikkagi tegid. Mingi teema oli ühtedel minipärdikutel kaevamisega - mulda ja multi lendas vastu klaase mehiselt.

Kuid ilmselt mõjutas tuuline ja märg jahedus ka loomade meeleolu, sest enamik oli neist siseruumides, ainult paar kitse andsid märku kohalolust.

Ja kummaline, kuidas mu pojad loomi ligi meelitavad. Nagu loomalausujad oleksid...

Kui aga mingist asjast saab küll, siis saab mingist
asjast küll ning edasine suund taas kesklinna, kus asus Läti Rahvusliku Ajaloo Muuseum (meie ERM?) ja mille olemasolust polnud nii mõnedki riialased ise teadlikud. 

Neljale korrusele jagatud asutus, mille hoonel endal oli võrdlemisi uhke ajalooline taust, pakkus äratundmist, vaatamist, uudistamist ja ...ülimalt närvesöövaid muuseumitädisid, kes meil lakkamatult sabas sörkisid. 

Mul on käes ainult fotokas, ma jätan oma tuulejopi, koti ja muud asjad garderoobi ja te ilmselt mõtlete, et see perekond tuli teie asju lõhkuma-näppima-katsuma. Selles kohas mulle suhtumine ei meeldinud, aga ei täianud eakatele prouadele midagi öelda ka, eriti kui üks vist üle-eelmise sajandi lõpulist sündimise aastat kandis.

Kogu sealne kultuuriline kajastus jäi kõvasti meie omadele alla. Kakskeelseid silte praktiliselt polnud ning pidevalt googeldades sai ise asju juurde otsida. Ning jõuda tõdemuseni, et meil on lätlastega neetult sarnane minevik ja olek, ilmselt ka tulevik ja teemad muudel aegadel.

Mis pole iseenesest halb. 

Aga lätlased peaksid tulema korra Eestisse tuurile ja teavet koguma. 

Muuseas - pangaaparaadid olid meil selliste funktsioonidega kasutusel vist 1990. lõpus (?).

Samas vermib kõik ennast mingil hetkel minevikuks, ka Riia, sest kuidas ma ka ei üritanud mõelda, et siin on lahe ja mahe ja vahe ja jahe, ei saanud ma üle hetkeist ilma üle nuriseda, sest seetõttu jäi ära paadisõit ning veel mõni avastamist vajanu.

Hilisöises vihmas Tallinnasse jõudmine pani tõdema: "Pole kodust paremat kohta!"

Sveicināti, Rīga!

Tallinn-Pärnu-Riia marsruuti on sõitnud meist enamik. Ning sedakordne ja võrdlemisi vihmalookas taevaalusega suvereis algas kohe sekeldustega, mis õnneks siiski kiirelt möödusid. Vabandan ka teatud firma töötajate ees. Ma küll vahel olen ägedaloomuline, aga mitte selliselt, kuid mõistkem ka mind... ikkagi neli minutit enne väljasõitu tuli askeldada eemal üliaeglase teenindajaga...

Tuleb tõdeda, et teekonnal nähtud metsaalused, perved, märgid, inimesed ja autod ei erinenud kuigivõrd meie omadest. Võrdlemisi kummalised olid hiiglaslikud ja kollased toolid, mis põllupealseil silma jäid ning mis osutusid motellide reklaamideks.

Riia. Vihmane, töine ja... kummaliselt venepärane. Tõsiküll, minu Venemaal viibimisest on kaks dekaadi aega mööda läinud, kuid just sellisena linn mulle tundus. 

Trammiteede remontimine, räämas majad, igal pool sõitvad trollid.

Meie majutuseks oli Knights Court'i nimeline külalismaja, mille hind stuudiokorteri kohta oli kaheks ööks ja sisuliselt kesklinnas ülimalt soodne. Igatahes soovitan seda kindlalt - Bruninieku iela. Vaikne, vaatamata, et asus ühesuunalise ja väga tiheda sõidutee ääres, vähemalt meie aknad avanesid sisehoovi. Kuulsime samas ka eestikeelseid hüüatusi, üks pere ööbis seal (ainsad eestlased, keda enne tagasisõitu kohtasin).

Seda kogesime Riias palju, et autojuhid on palju hooletumad sõitjad kui meil, sõidetakse vanemate masinatega, naised on meil paremini riides, kuid minuealised mehed näevad Lätis paremad välja. Tallinnaga võrreldes - meil on linn rohkem korras ja kui sai mõne kohalikuga rohkem räägitud (riialased armastavad väga Tallinnat, kusjuures!!!), siis selgus, et ka nende meelest on asjad nii. 

Kogesime Riiat mitme kandi pealt - usbeki restoranis, vanalinna kitsukestel ja väga autoderohkeil tänavail (kusjuures restoranide hinnad on üüratud), Suur-Sõjamäe sarnast tööstuspiirkonda, kauneid parke. 

Kusjuures Riia sümboli Milda üle on lätlased koleuhked. Nad väärtustavad seda väljakut ning on kuidagi väga suhestunud oma vabadusega. Kas siin mängib rolli, et päris vereta nad vabaks ei saanud?

Omaette vahva oli odavahinnaline taxify - linna ühest otsast teise kuni 5-euroga (bussid-trammid oleksid kolme kohta teinud sama välja). 

Automuuseum asus kuskil meie mõistes Mustamäe taga (teed on seal väga kehvad!!) ja oli poegadele tõsiseks huviobjektiks. 

Pärast tegime tiiru linnas ja see oli väga mõnus ringkäik. 

Huvitaval kombel sai hakkama nii inglise keeles kui vene keeles, seda viimast kuulis küll kõikjal ning ainsana ei saanud minu küsimusest aru Rimi töötaja (pisikesi Rimisid ja Maximaid ja Narvasseneid (?) - meie R-Kiosk) oli küll vist igas suuremas majas. 

Muide see poodide võrgustik oli üsna üllatav, sest pea igas hoones nt Aleksander ielal oli mingi pood: nt Drogas või Latvias Balzams või mingi muu veikals. Enam-jaolt olid asjad avatud 10.00-st, mõned üksikud kohad ka 9.00-st.
Esimese päeva muljed on ohtrad ja väsitavad.
PS: internet on siin üliaeglane.

Kaunid kõlad

No nii, esimesed puhkepäevad on kenasti veerema lükatud. Reisi ettevalmistused saavad kohe lõpule (varasemalt organiseeris kõik papa ning mina olin selline kaardilugeja), eks paistab kui hästi-halvasti me kolmekesi välismaal toime tuleme.

Aga mõned päevad on pakkunud siis huvitavaid elamusi oma kodulinnast (ja ma armastan Tallinna, see on MINU linn)

Avastasime Balti jaama turgu ning nentisime, et tõesti asja nimeks on "Turu uus tulemine" (võiks keskturuga ka miskit ette võtta)

Suvele kohustuslikku arbuusi ja maasika mekki on saanud proovida, eile sai isegi vees käidud.

Ükspäev sai proovitud, tõsiküll, mitte just vaimustusest kiljuma ajanud, aga siiski "Von Krahli Aias" maitseelamuslikke roogi (valerisotto meenutas kangesti kunagist taimetoidurestorani kuskil Linnateatri lähedal asunud tänavas, mäletan, et kui käisime TTK rahvaga loengutes Tervishoiumuuseumis või Meditsiiniraamatukogus, siis astusime sealt ka läbi) ja värskeid mahlu. Kõht sai täis ja meeleolu hiilgav. Terve linn oli täis punastes särkides isikuid, selgus, et belglased, kes vutti tulid vaatama.

Ja keeletkohvikuga läheb ka huvitavalt. Loodetavasti. 

Miks üksi?

Mul juhtus seitsme aasta eest üks üsna omapärane lugu. 

Ühe Eesti mõisa juures tegutses selline teenus, kus tehti hobusega väike tuur mõisamaadel.  Kutsarina töötas kena meesterahvas, kes oma hobusega oleks mõisatuuril peaaegu vette sõitnud, sest muudkui kiikas üle õla, ikka minu poole.

Pärast vankrisõitu palus meesterahvas viisakalt luba minu isalt, et kas ta võib tema tütrega suhelda. 

Isa moodsate aegade mehena oli üllatunud ja ütles, et eks ikka tütar otsustab ise. Pöördus kutsar minu poole ja no vahetasimegi numbreid ning ta hakkas sõnumineerima. 

Pühajärv, valge juuniöö, kerge romantiline õdang. Kaunid sõnad. Ok, kuumad sõnad, kuni...tuli selline tekst: "Ma kalopeeriksin su juurde...."

Kogu senine kirglikkuse õhku pildumine hajus ainsa vea tõttu olematusse.

Mees, sa töötad kutsarina, ja sa ei tea, kas sa galopeeriksid või kalopeeriksid?

Nii kadus see potentsiaalsus mu elust (see oli nõks enne sepa ilmumist...) ning kalopeeris ennast minevikku.

Aga miks luuletajaga midagi ikkagi välja ei tulnud? Mees, sa ei tea, mis on kuuskantvõti ja sa keerad lauale jalgu  alla kaks tundi?

Füsioterapeut on kaugel, IT-mees häkkis ennast ajalukku ning sinna ta oma virtuaalvestlustesse takerduski.

E teeb lapsi, võimleb, lahkab ja peab kanu

Sepp aga.. sepp on sepp on sepp.

Oodatuim hetk aastas...

Tahaks ka oma kodulinna mahtuda

Tööalased koolitused on siis mõnusad, kui nad toimuvad väljaspool ja teises keskkonnas, enda valitud teemadel.
Ning uudsuse kogemus, huvitavalt pakutud maitsvad toidud ja paljud muud osised sinna juurde, aga...juba eelmisel suvel tajusin ma seda, et meie vanalinnaga vist juhtub varsti pea sama, mis Veneetsiagagi - turistide rohkus hakkab vastupidist efekti andma ning kivi kivilt lahkneb ammuehitatu olematusse.
Mõistan, miks suurte kruiisidelaevade grupid vanalinnas on - sadamalähedus etc, aga eile oli tõesti nii, et pisikesi ja mustapäiseid.. eeee.. jaapanlasi?, hiinlasi? oli terve Viru tänav pilgeni täis ja tundub, et omalinlased enam oodatud polegi....

Moehullus või hullusemood?

Püüdmata oma mõttemaailma inimvaenulikuna esitada, aga vägisi tundub, et mida depressiivsem ja psühhodeenilisem on inimese olemus, seda moodsam ta on. 

Päris tõsiselt. Nagu 19. sajandi kirjanduslikus aegruumis või kohata saledaid, säravate (palavikust läikivatega pigem siiski) silmade ja tiisikusest lõkendavate põskedega tumedapäiseid mehi ja naisi, siis nüüdne aegruum suisa karjub mingisuguse psüühikahäire järele, sest muidu pole piisavalt deep.

Ja sinna juurde käivad muud asjad ka. Läbitöötamata teemad, sügavad sisemised hirmud, kartus/julgus/huvi/huvi puudumine enesesse vaatamisel ja mittevaatamisel. 

Aga ma läheneksin pisut teisalt - mitte, et  ei peaks või ei tohiks või ei saaks kõikidest nendest asjadest rääkida, siis mu meelest on pigem asi selles, et nendest on moes rääkida. 

Tihti pole nagu põhjust (ok lahkuminek, lähedasega juhtunud õnnetus, majanduslikud raskused, lähedase haigus ja surm - seal on emotsioonid arusaadavad), aga tervel ja tegusal inimesel, kellel on arukas mõtlemine, toetav ringkond ümber, käed-jalad otsas, kodu, töö,- reisi-, sõna,-ja mõtlemisvabadus, on hingeliselt nii puntras, et tekib ärevushäire ja siis juba muud häired ja siis veel ja veel ja veel (Haa - vaat kes räägib oma orgaanilise insomniaga!!!)

Ei mäleta täpselt, millises filmis või sarjas see oli, aga nii 80-aastane ema küsib oma nii 60-aastase tütre käest, et miks nemad kunagi nooremana sideme loomise ja  kvaliteetajaga ei tegelenud. Tütar lausub seepeale, et nemad tulevad teisest ajast,  sidemeloomise ja kvaliteetaja veetmise-eelsest perioodist, sest siis oldi koos mitte seetõttu, et tahtsid koos olla, vaid seetõttu, et sa pidid koos olema - muud võimalust lihtsalt polnud. Mulle tundub, et mitte ainult võimalust polnud,  aga ka aega ei olnud. 

"Tahaksin tõmmata suurräti ümber, istuda tugitooli, juua omakorjatud vaarikavartest teed, vaadata tuld ja analüüsida läbi kõik mõtted, tunded, hetked, pilgud, sekundid, kalorid, liigutused, sõnad, kübemed, pudemed, ebemed..."

Seda võib ju teha, aga kas peab sellega alalõpmata tegelema?

Ilmselt tundub nii mõnelegi, et kuidas need seotud on? Kui sedasi tunde ja tunde tegeleda oma sisemaailmaga, siis loogish, et kerkivad mingid läbielamata teemad üles.

Kui võtad psüühikahäirete registri ette, siis tulevad nii mõnedki asjad ette enesesleiduvatena. 
Eitamata vaimuhaiguste pikka ajalugu ja olemist, tean neid, olen õppinud ja näinud neid, aga kas see on siis tänapäevane moekõlks? Vajalikkus endal ja endas näha psüühilisi ebakõlasid?

Millest see tuleb?

Aga - peab ikka inimesel palju aega olema, et lakkamatu süüviga tegelda....

Ärgem unustagem, et sissekanne on üldistav. 

Hundirattaid viskama!!

Üks oodatumaid päevi kooliõpilasele ning ausalt - ka lapsevanemale. Ei pea hommikuti vara üles tõusma, et korraldada üks tugev eine, ei pea tuletama meelde õppmisvajadust ning tegutsemisnimekirju.

Pole vaja kontrollida koolivorme, vahetusjalatseid, õpilaspileteid, kirjapulki, kehalise riideid, maksma trenniarveid. Kuni sügiseni.

Ning lõpetatud saab 7. klass. EDUKALT, kusjuures. Matemaatikas ja geograafias, muusikas ja keeltes, kunstis ja loodusesõpetuses, kehalises ja kirjanduses, eesti keeles ja bioloogias, ajaloos ja ühsikonnaõpetuses. Vot sedasi. Mida nüüd eksfaktor ütleb?

Keelekohvikusse või keele kohvikusse?

No nii, suveperioodiks, mis võib vahest pikakski venida, tuleb ikka lisatööd kah leida. Reisimine, rakettide ees poseerimine ning suvelaagrite rõngastreeningud ja stripiposti poleerimised blankidest ja blankimata ei saa ju olla ainsaks asjaks, millega nt tegutseda, eks ole?

Novot, tuli pakkumine ja sai kinni haaratud üsnagi uuest keeleõppe lähenemisest kohviku kaude ja mina pean seal ka suhtlushetki. Täitsa vahva oli.

Noorendusnipid

Hea ööuni, pesemine, tervislik toit, liikumine - esmatasand (siinpuhul pole midagi öelda - TERVIS!!)

Korralik tervisekontroll (perearst ja günekoloog), vajadusel vitamiinide võtmine, tasakaalustatud puhkus ja töö - teine tasand.

Juuksur (sobiv lõikus ja värv), pediküür, maniküür, kosmeetika, kvaliteetne meik, korralikud ja hästi istuvad rõivad, sirge kõnnak, naeratus - kolmas tasand.

Siia ja sinna tehtavad botoxid, rindade korrigeerimine, kõhunaha plastika - neljas tasand ning mõnes mõttes arusaadav.

Näo ringlõikus, rasvaimu igalt poolt, naha lõikamine veel ja veel ja veel ja veel - viies tasand.

Ning viimased uudised - vagiina noorendus, kui loodusravi usku naised endale  herilasepesa või selle osiseid tuppe pistavad.

WTF???

Ja mis teema selle noorendusega on?
Ja mitmes tasand see on?

Miks muuseumid?

Iga käidud koht poetab inimese sisse hetki, mis sinna jäävad. Mõni mäletab eredalt kohalikku kööki, mõni poode, kus müüakse pseudoarhailisi esemeid. Mõni uudistab hoolega rõivaid, mõni arhitektuurilisi detaile, mõni aga keskendub lihtsal mõnusale ajale perega. Osad isikud valivad reisi sihtkohti tõenäoliselt selle põhjal, kas läheduses saab teha midagi ekstreemset. 

Olen ka tähele pannud, et mulle meeldib sihtkohastajuda atmosfääri, näha, kuidas lihtsalt inimesed igapäevaselt tegutsevad ning... mulle meeldivad muuseumid, näitused, keskused

Tõesti meeldivad. Kõik linnused on Eestis läbi käidud, erinevates lossides olen tolknenud, isikumuuseumites viibinud. 

 Pildikaste vaadates on oldud siin ja seal ning ühte ning teist nähtud, kuuldud, vaadatud.

Meelde on jäänud Maarjamäelt see, et tookord seal käies oli "Eesti Film 100" näitus ning taas kord veidral viisil sepp, kes meid lubas relvakambrise. 

Meeles on Narva kindlusest, et kõige üleval oli

üks mees, kes kontrollis, ega me akendest vene piiri ei pildista, Haapsalus Evald Okase muuseumis ei tohtinud isegi mitte värvitud taburette jäädvustada.

Alatskivi lossis oli teenijate koridor omanäoline, Tallinna Linnamuuseumis on tänaseni vahvad nii keskaegne osa kui ka nõukaaegsed riiulid. Kunagi muuseumiööl sai Vilde juures fotojahil kõik objektid üles leitud ning Viljandis ma koperdasin lihtsalt äärepiirdesse.  Tartus ERM - see oli aga veel eraldi lugu. Sinna tahan suvel poegadega minna veel korra....

Ühesõnaga - oma sellise käimisharrastuse võlgnen ma täielikult oma vanematele, kes mind kõikjale tarisid ja vaatamist õpetasid. 

Sotsiaalsed pädevused Viljandist

Suure osa kooliaegsetest mäletsustest moodustavad mitte ainult tunnid ja kool, vaid ka selle, ida sai kuskil kaaslastega teha kooliürituste raames ja mida mitte.

Minu seitsmendikud on hämmastavad - nad tulevad kaasa enamike asjadega (va avalik esinemine), on nõus tegelema. 

Mõtisklen - mida me klassiga tegime lisaks kooliüritustele: kolm klassiõhtut, kaks teatriskäiku, üks näitusekülastus, liuväli, botaanikaaed, õppekäik Viljandisse.

Viimane kujunes jääkülmale ilmale vaatamata üpris asjalikuks sotsiaalstete pädevuste arendamiseks.

Varahommikune rong ja rõõmsad lapsed, ühiselt Viljandi ordulossini minek ja seejärel said õpilased jaotuda gruppidesse ning sisustada aega kuni kolmeni, mil tuli uuesti kohtuda. 

Seejärgne häng kaubakeskuses. Muuseas - ka minul on spinner. :)

Sõit oli tagasi lahe, õpilased olid lõbusad, kõhud olid tühjad ja jalad käisid risti-rästi all.

Üks reisiga haakuvaid huvitavamaid episoode aga selgus alles Tallinn-Väikse perroonil. 

Meiega väljus peatuses üks mees, kes selja tagant oli nii mu isa moodi - õlakas, mütsiserva alt paistev  tume ja lokkis juuksepahmak, tugev kõnnak, üle õla hooga heidetud kott.

Keegi väga mehelik mees. Talle üsna lähedale jõudes selgus, et see mees on sepp. 

Minu sepp. Ta oli terve päeva veetnud Viljandis. Veetnud on lihtne sõna, ta oli olnud vist akadeemias komisjonis ja hindamas mingeid asju. Aga täiesti müstiline, et taas juhtusime olema ühel ja samal päeval, ühel ja samas kohas, igasuguse kokkuleppeta. Uskumatu, mitmes kord see meil sedasi kohtuda on.

"Kuhu Schenkenberg nii kauaks jääb?"

Eakaaslastele ja nõks vanematele ning nõks noorematele pole vaja üldse ka vihjeid anda, et teada, millega tegu ja miks.

Ilmselt oskab anda situatsiooni enne ja pärast ning mõtleb kõige kuulsamale (loe: aastate jooksul tõenäoliselt enim tsiteeritud ja parodeeritud) tingvõtmes Eesti filmile.

Miks täna ja miks Schenkenberg?

Sest lisaks lastekaitsepäevale ja minu nimepäevale ei küsinud ükski tartlane täna 439 aastat tagasi, et kuhu Schenkenberg nii kauaks jääb, kui tema väesalk ("Ja sina teostad oma vabadust röövlikarja eesotsas!") põletas maha Tartu eeslinna vene aguleid. Ning läks tagasi Tallinna, mõtlemata miks, kas, kuidas, kes etc. Ja jätkas oma maameeste lipkonnaga tegevusi.

Tõepoolest, ta polnud just sõbralik mees, kirjeldatakse teda väga vastuoluliselt ning nimigi on kõnekas: Andjamägi. Haa

Enesealalhoid korrelatsioonis kangekaelsusega

Visalt millegi oma juures püsiv inimene pole kindlasti kellegi suhtes tore nähtus.

Aga - on hetki, kus tasub mitte taganeda ning jääda öeldule kindlaks. 

Tekib efekt, kus targem annab järele, ent enesealalhoiu instinkt on seotud selle sama kangekaelsusega. Püüdes pidevalt mõista, toetada, aru saada, tgeleda ja poputada kedagi, kes sulle kasu ei too - see tundub nii mõttetu, sest ma ei ole enam õde, ma ei ole psühhiaatria personal ning ma pole erivajaduste pedagoog, vaid lihtne kirjandusteadlane, lihtne ema, lihtne naine, lihtne kirjanik....

Imetabasus

Miski ei köida mu meeli paremini kui mai ja juuni varahommikud oma värskuses, karguses, linnulaulurohkuses.

Selles kõiges on mingi poeetiline selgus, mingi seletamatu seitsmes aisting. 

Ta (loe: loodus) kannab endas parimaid hetki, ja ta on nõus neid lahkelt sinuga jagama, et need talletuksid sinusse, kui sa nt detsembrikülmuses sedasama kaske kiikad või närbunud lehtede viimaseid virvendusi adud. 

Parim on tulemas. Soojus on tulemas. Suvi on tulemas...

Vitsaväärt ajaraisk

Ning käib see aadressil, mis puudutab kooliaasta lõpetamist.

Urr.. järgmisel aastal pidada meil lausa juuni keskpaigani kool olema, sest lapsevanemad tahavad lisavaheaega aprilli lõpus, sest muidu ei pea nende lapsed vastu.. 

Millele ei pea vastu?

Ning ma olen sellest korra kõnelenud (ja ma teen seda hetkel lapsevanemana, mitte õpetajana) - katkematute kummide venitamisele?

Peaaegu tühi

Mis vahe on peaaegu kullaga keskkooli lõpetama ja kullaga keskkooli lõpetama?

See vahe, et kullaga lõpetamisel saab medalit peos hoida ja teisel juhul on pihk tühi. 

Isegi sisutus on parem kui tühjus.

Sisutus annab aimu, et midagi ikkagi oli, lihtsalt sisu puudub, tühjus aga ütleb justkui tummalt tammudes, et ei ole midagi ja ei tule ka midagi.

Dante Alighieri, Dante

752 aastat tagasi piinles Bella prisket poeglast sünnitades ja ilmselt aimamata, et see, kes valu ja vaevaga ilmale tuleb, on edaspidi paljude kirjanduslugudes räägitud autor, tema poja kirjutatud "Jumalik komöödia" aga pakub tõlgendamist ja loomeväljundeid sajandeid ja sajandeid ja sajandeid.

Paavstivõimu pooldajana ning lahinguski keiser versus paavst võidelnud Dante (paavstivõim võitis) astus arstide ja apteekrite gildi ning võttis Firenze küsimustes paljuski sõna, aga mil määral, seda katab ajaloo sudu. Aga jagunes võidupool omakorda kaheks ja ajas oma otsustega  Dante meele mõruks, sest ta jäi ilma nii varandusest kui võimalusest kodulinna naasta - poliitikaga tegi Dante siis otsustava lõpu.

Ringi rännates jõudis Dante Ravennasse, kus kirjutas sajast laulust koosneva poeemi kolmest hauatagusest maailmast - Põrgust, Purgatooriumist ja Taevast.

12-aastaselt kihlatud, kuid terve elu Beatrice't armastanud Dante oskas anda ülevaadet keskaja inimese uskumustest. Ning oma emakeelele tõi ta juurde uuendusi, tuntust ning kaustusvõimalusi.

Kuigi tuleb tõdeda, et pole tema peateost tervenisti lugenud, olen sellega kursis. 

Võimsalt oma ajast üle elanud teost peaks aga iga vähegi haritud inimene oskama seostada ajastu, autori ning temaatikaga.