Seitsmeaastane ematus

Eile, jah eile oli see päev, kui ma seitsme aasta eest ema surivoodi kõrval tema viimaseid hingetõmbeid kuulsin. See seitse on piisavalt pikk aeg, et hinges mitte tunda purukstegevat ja plahvatavat piina, aga piisavalt lühike, et tema järele ikka veel igatseda. Eile meenutasin seda 'viis ühes päeva', lappasin emast tehtud pilte, lappasin ema tehtud pilte, vaatasin tema maale ning heitsin pilgu peale tema sellele rõivakogule, mille ta ta ise oli valmis õmmelnud. 

Mälestusteahel vallandus - kui ema mõne ürituse eel endale mingi huvitava asja õmbles, selle viimasel minutil valmis sai, endal samal ajal soengut tegi ning juba soojenema pandud autos ootava isa närvi ajas, sest kõik asjad ei saanud ega saanud ikka valmis. 

Mäletan linnahalli kontsertidele jõudmist siis, kui see pruun ja paks sein alla laskus - pidime saali sisenema külguksest. 

Mäletan, kuidas ema sai mõne maali tellimuse ning asus seda täitma - kõigepealt saagis lõuendi puitraami, naelutas spetsiaalse materjali raamile, kruntis aluse ära ning asus otsima sobivat motiivi (kui tegemist olid loodusmaaliga) või esemeid (kui tegemist oli vaikeluga). Vahel tulid inimesed, kes teadsid ema töid kusagilt kaugemalt, ning ostsid ära mõne valmistöö. 

Lilli isa Aleksander Prometi töid läks kaotsi, Lilli küsis, kuhu maalid jäid? Mina küsiks mitte, et kuhu ema maaalid jäid, vaid kuhu nad said. 

Kõiki tellijaid ja töid ma ei mäleta, kuid õnneks on emal need fotografeeritud. 

Vahel silmitsen mõnda lõuendit ja mõtlen, mis oleks saanud siis, kui ema oleks avastanud selle ande endas märksa varem? Koolitüdrukuna? Oijahh, need valikud, valikud, mida elus tehakse ja millised oleks tulnud tegemata jätta. Ilmselt oleks saatus sootumaks teine olnud. Huvitav, kas ta seal teisel pool, teisel kaldal ikka teab, et tema noorem lapselaps näib olevat saanud päranduseks mamma geenid. 

Üldse kogu see kunstiliin meie veres kaldub pidevalt kusagile hääbuma. Emaema ja emaõde - nendest oleks võinud saada andekad lauljad, muusikud. Kuid ilmselt olud olid need, mis seda ei võimaldanud...

Kuid lisaks oskusele joonistada (ema tegi omal ajal erakordselt kihvte kaarte, need peaksid osaliselt alles olema ning seinalehtedele - juba siis avaldus tugev kalduvus), olid tal ju tegelikult ülilahtised käed. Tikkimine, heegeldamine, õmblemine, küpsetamine, kellaparandus või saapaluku remont - need olid nagu möödaminnes tehtavad. Veel mõistis ta lapsi kasvatada, segadust tekitada ning olla parim ema üldse. EMA. 

Kui klass kokku kutsuda

ERIYVRZG

Mis võiks juhtuda, kui võtta natukene repliike kultussarjast "Sõbrad", võtta hotellitoastseenid "Pohmakast" ning segada see ära võimalikult mitmete eesti näitlejatega lihtsalt nende nime pärast, lasta vahepeal bartsimpsonlikult tagumisi põski rahva ette ning sisaldada absoluutselt mitte mingisugust lugu?

Juhtuda võiks see, et sünnib mõistatuslikult suure kassarekordi saavutanud "Klassikokkutulek". Mitmed tuttavad on õhinal küsinud filmi kohta ja kiitnud taevani. Teades oma filmivalikute pirtsakust, suhtusin mainitet loomepalla skeptiliselt ning... ausalt öelda tegin ka õigesti. Hoogsa tahakeeramisega algamine  (mis mind tegelikult alati kergelt keema  ajab - kas keberello peab alati esimene avalöök olema?) ja siis kolme koolivenna, noorpõlvesõbra eludesse põikamine, taustaks keskeaga kaasnevad probleemid (mis minuni ikka veel jõudnud pole - vanus ei tule ju üllatusena. Umbes nagu poekassas, kus ma teadsin asju lindile ladudes, et ma pean maksma...). Miks ometi inimesed igavesti noorust taga nutma jäävad? Kas siis igas vanuses pole elus häid ja halbu pooluseid? Kogemused, elutarkus, inimesetundmine, oma välimuse kõikide puuduste täpne teadmine ja nende igakülgne enda kasuks pööramine. Ning kõige kehalise nautimine - vabade meelte lummuses. Võimalus öelda endast nooremale muigamisi, et kosu teavet, sinus on elule veel napilt anda, kasuta aega ja koge. Aga linaloost endast veel ka.

Mõned stseenid olid mõõdukalt head ja ajasid muigama (no viimane stseen oli terve filmi jooksul parim - kaks memme kommenteerimas nende poole paljastatud peffeneid). Dialoog oli mõõdukalt tabav. Näitlejatöö nagu ikka - viimistletud, täpne, osav ja usutav. Aga kus oli lugu? Või millest see rääkis?

Meenub natukene Juku anekdoot, kus vanemad lähevad õhtul teatrisse ning panevad pojale vinüülplaadi muinasjutuga plaadimängijasse. Teatrist naastes leiavad vanemad oma poja esikust pead vastu seina peksmast ja karjumas: "Tahan, tahan, tahan!" Vanemad ehmuvad ja tormavad poja tuppa ning leiavad sealt plaadimängijast kostmas: "Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...." 

Mulle tundus see film ka natukene endas klõps-efekti sisaldavat. Uurisin stsenaariumi kohta - nojah. Selles vallas ei saanudki midagi kosta, sest polnud kellegi suunas küsivat noolt heita - kohandatud stsenaarium ju. Mingit koh(rr)alikku lugu ju asjas polnudki. Ja lugu ma ootan. ALATI. Et see, millele inimene oma silmavaadet, mõtlemist, analüüsioskust ja aega kulutab, sisaldaks tõesti ka neid momente, millele saaks mõni hetk peale filmi lõppemist vaatada kui 'võimalikule pihutäiele meeldivatest hetkedest'.

Njah, äkki on minus elav ja pidevalt kriitilist meelt kaane alt üles paisutav teadlane muutunud ikka nõudlikumaks ja nõudlikumaks? 

Mitte et ma filmiteigijatele ja filmis osalenutele midagi ette heidaks - ma tunnustan alati tööd, kuid see on tervikpildist siiski ainult üks serv, külg, pind. Sest neid on rohkem. Pooliklikkus. Lõpetamatus. Asi, mis ei lahenenud. Korralikus abielus, traditsiooniline ja ilmselt vaikselt hääbuv pereisa kuvand; noore armukese tõttu maha jäetud trullakam koolivend ning igavesest ajast igavesti noorte naiste kargutamisest/koinimisest/kopuleerumisest mõtlev libaisane, kes selliselt varjab oma tühilaske (alfaisase tunnuseks oli vist see, et ta viljastb nii palju emaseid, kui võimalik) ning murrab lihtsalt oma mahakäiva ego upitamiseks. Klišeeküllasus kuhjas ennast lademetesse - nagu oleks vasekaevanduses ootamatule soonele sattunud, kuid tead, et vasehinnad on tegelikult odavad...

Olen alati olnud arvamusel, et mistahes sõnakasutuse, lauseosavuse ja karakteri efektsuste välja joonistamise juures ei tööta miski tõhusamalt kui HEA LUGU (seetõttu pole ka minust veel nii head kirjanikku saanud - ma pole seda OMA lugu veel leidnud ja paberile pannud) ning praegu seda lihtsalt polnud. Mitmed siit ja sealt mahapikitud jupikesed üldises voolavuses, kuid mitte ahhaaelamuslikult ega ahhaaelamuslikku.

Loodkem, et on looga linapilte tulemas.

Natuke kõntsa

Ja pealkiri pole mingi metafoor, sest sõna otseses mõttes sai "Kõntsaga" tegeletud. Vaatasin  NO99 etendust. Samanimelist sõna, mis pealkirjas alusena käitub. Klaasiga eraldatud lava, kus mudas olid jalgupidi trampimas kõik üheksa näitlejat. Vali muusika, intensiivsus, ilmselt mõned forseeritud emotsioonikajastused.

Rõhk etenduses asetus visuaalsele ekpsressioonile ning tegelikult oli võrdlemisi kaua minu jaoks arusaamatu kogu see mudas rähklemine. Poriga loopimine? Inimene on sündides puhas, aga elu jätab oma mustad jäljed? Inimene on kaootiline ja lihtne on tast üle astuda? Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa ka saama? Tal oli XXXXX nagu muda?

Vahepeal keegi kiljus valju häälega. Sõnalisest poolest kajasid hüüded nagu: "Viina!"; "Püksid maha!"; "Halleluuja!". 

Esimene pool tundi üritasin ma tõsiselt jälgida kogu mängu - see tundus lootusetu üritus. Mitte midagi ei taibanud sellest eklektilisest väljendusrikkusest. NO99 puhul on iseenesest alati teada, et kuskil on hetk, mil keegi lavalolijatest:

*kas näitab peput (mida tehti)

*näitab tisse (mida tehti)

*koorib ennast üleni paljaks (mida tehti)

Tõesti - üks meesosalistest oli laval etenduse teises pooles ikka puha püksteta. Sugutamisel oli üldse seal mingi märkimisväärselt suur sümboolne roll, samuti võis perioodiliselt märgata viiteid orjaturule, kristlusele ja üsna etenduse lõpus ilmselt millelegi, mis seostub elevantidega ("Elevandid mäletavad kaua"?).

Vahepeal oli eredavalguseline disko, vahepeal kallasid osad näitlejad üksteisele vett pähe või pesid üksteisel nägusid. Palju oli käppimist ja kopulatsiooni immiteerimist.

Olen see, kes püüab asju ilma väliste mõjuriteta analüüsida (enne vaatan, siis otsin lisa), nüüd tunnistan ausalt - oleks ikka pidanud uurima, sest minu maailma pigem perfomantsina mõjuv ja eufeismidest kubisev, mõtestamise ja tõlgendamise rägastiku sisuline külg ei jõudnud.

Hoopis teine teema oli näitlejate kehaline proovilepanek (kas seda peaks just teatriks kutsuma - see on iseasi). Julgus, paindlikkus, liikuvus. Ise selliselt näoli poris ringi roomata ma ei sooviks. Paljas mõte mudaga näkku saamisest on minu jaoks olnud alati ebameeldiv. Lisaks lendas pori vahepeal ikka publikusse ka. Laval suitsetati. Lõhna järgi vist ikka päris sigarette. Päris vesi oli kasutusel. 

Kas mulle etendus meeldis? Ei, ei meeldinud. Olen seda tooni, et teater peaks siiski peegeldama meile oma vahenditega (so sõnalise ja keelelelise väljenduse, žestide, kehakeele kaudu, rekvisiitide kaudu ja selliselt, et miski jääb siiski vaatajale silma puutumata) maailma ja selles eksisteerivaid nähtusi, aga näitlejate paljad genitaalid ja erivanuses naiste rinnad - kas ma pean ikka teadma? Mitte et näitlejad oleks kõige vallas halvasti ...ee...talitanud, aga ma ei tea  - see kõik oli nii loomuvastane. Ilmselt poleks ma õnnelik teadmises, et ühe osana minu poegade igapäevasest leivahankimisest kätkeb endasse palja tilla-dollaga laval elevandi matkimine ja kõrge kunsti nimel mudas rullimine.

Kuskil läheb ikkagi piir  sellesama kunsti, madaluse, veidruse ja vaimse haute couture vahel. Kuskile saab iga inimene enda jaoks selle rajajoone tõmmata, et millest üle ei saaks minna. Minu jaoks tuli teatripiir ette. 

Tegelikult oli vaadatu juba päris mitmes kogemus NO99 loomepajast. Tõesti tuleb tõdeda, et meie maitsemeeled ei käi ühes köögis. Klassikalise, traditsioonilise, nimetagem siis kasvõi vanamoelisema teatri juurde on alati hea pöörduda. 

Astun aprilli ajekalt

Kaks kuud sai muudatuste tegemise otsuse vastuvõtmisest täis ning nüüd näib, et muudatusi sajab uksest ja aknast.

Tõsiküll - ülimalt aktiivne olin ma märtsis, seda ei saa mitte salata. Klassiga käisime Teatri- ja muusikamuuseumis, kuid selle giidituuri oleksin võinud vabalt ise klassile ära teha - kuivalt loeti ja igavalt näidati.

Kätlesin taas Kivirähaga, see oli aga seotud Vilde jutuvõistlusel osalejate juhendamisega, nooremas vanuseastmes võitis minu juhendatav II koha.

Emakeelepäevaga seoses oli mitmeid mõtteid ja neid sai ka realiseeritud, järgmisel aastal veelgi paremini. 

Teatris sai käidud. Seal lausa kahel korral ja mõlemat etendust vaatamas ammuste aegade ammuse tuttavaga - nimelt üks kunagi minu ja E- vahel tugevaid armukadedusstseene üles löönud endine patsient, endine hokimängija, endine kergevooluelektri asjandustega tegelenud isik, kes nüüdseks õppinud selgeks füsioteraapia ja on üldse otsapidi Saksamaale jõudnud. Põgusalt ristusid meie teed korraks möödunud suvel, kuid seda üllatuslikum oli telefonikõne, kus väga konkreetselt küsiti soovi veeta laupäeva. Kas seal või seal? Teatriõhtu venis kaunis pikale ning kuni järgmise teatrietenduseni me sisuliselt ei kohtunud, mõned sõnumid ja üksikud kõned. A veetis puhkust Eestis, lubas tulla külla mais ning pakkus oma abi. 

Kevadvaheajale jäämise järgselt kutsusin ta kaasa viimase kümne aasta vast kõige elamuslikku etendust vaatama ja ta kohtus taas minu poegadega, kellega ta jälle silmapilkselt ühise keele leidis. Mõtlesin korraks, et ehk..? Aga ta on headuse ja toreduse kehastusena siiski mitte minu ellu paremini sobiv.

Mõned muudatused olid veel, aga pikemalt neil peatumata - perekondlik elu  on kodus pisut teisenenud ja isa on minu hoole all. Njah.

Aiatööd siin ja seal tegemist nõutamas, kevad tõsiselt uksele koputamas ja tuhat tegemist ootamas - esimese gümnaasiumiklassi kirjanduseksam; klassieksursioon, kokkutuleku organiseerimine etc.  Poegade õppeedukus on kontrolli alla, ka käitumine, kuigi ... nojah, on ikka marakaratid. 

Aga vaatab, mis kõik tulemas veel on - geneetik, Silma õpikoda, veel kaks teatrit...

"Aitab, aitab, aitab," karjusin ma enesele

Illustreeriv pilt veebist

Mõned nädalad tagasi, pühapäeval pool viis ülesärganuna kohvi rüübates, tabasin end mõttelt - minu elu viimane poolaasta, kõik päevad, nädalavahetused, puhkepõiked etc  - kõik ja kõik on olnud eranditult ainult ja ainult  "kalli" töökooliga seotud. Tööde parandamine, tundideks ettevalmistus, klassijuhatamine. Märkamatult on õpetajaks olemine dikteerimas minu väärtuslikult elatavaid ja sealhulgas ka vabu hetki.

Tõdemus pani sisemiselt karjatama ning asusin sedamaid vastu võtma otsuseid: klassijuhataja kaust pärast tunde kooli jätta, kõik tunnid koolis ette valmistada, kõik tööd koolis ära parandada (seda küll alati ei saa, sest abistasin nt kolleegidel lugeda 9. ja 12. klassi proovieksameid, neid aga koolimajas hästi punaseks kirjata ei viitsinud); pärast kuute enam klassiga ja kooliga üldse ei tegele ning NV-d tuleb täita muu tegevusega. Koolinädalatel aga on olnud nii palju asju - kõik puha tööga seotud ja ei tule siin kajastamisele. 

Nüüdseks on siis nii laupäeviti ujumine ja/või teater; pühapäeviti jalutuskäik ja/või muuseum/näitus/kino, seejärel lõunatamine kusagil mujal. Poegadega ja sealhulgas ka klassiga käisime vaatamas "Printsi ja kerjust" Estonias, kolleegiga ja tema klassiga Draamas etendust "Kõik on täis". Esimene oli huvitav ja haarav kogemus, teine mind eriti ei kõnetanud.

Nõmme ujulas aga oleme nüüd mitmel korral sattunud sellisele ajale, mil basseinis vähemalt näiliselt ujuvad erivajadusega isikud. Pärast järjekordset ujulatretti kallistasin poegi - et loodus mulle terved lapsed andis. Ilmselt oleksin neid armastanud ka muusugustena, kuid eriti tänulik olen ma nende olemasolu eest küll just sellisena.

Olin enne muudatuste tegemist oma passiivsusest hämmelduses - kuidas sai selline asi juhtuda. Lisaks organiseerin ma tänu juhuslikult ülesleitud filminegatiivile koolikokkutulekut. Millise kooli? 

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli oma ikka - selle, mille lõpetamisest tänavu mais möödub 20 aastat.

Seegi tõi muudatusi kaasa - naised ju ei uuri saavutusi ega piirdu pelgalt perekonnasaatuse ja laste käekäigu järele küsimisega. Neil on ju vaja vaadata sookaaslast pealaest jalatallani ning märkida muuseas ja moka otsast, ent ikkagi ära kõik kaalutõusud ja kaotused.....

Ühesõnaga otsustasin ka selles vallas enese käsile võtta. 

Perekonnaseisu ju ikka muuta ei jõua :D

Sest ilmselt on minu eluteele märgitud ära - pole kaaslast vaja, kuna nõuetele vastavat ja sobivat kandidaati pole kas veel sündinud, pole selles universumis olemas või on ta elanud nt 18. sajandil. Või 19. 

Ja need nõuded pole sugugi hullumeelsed: 35-45 aastat vana, elukoht Harjumaal, paarisuhtes olemata ning intelligentne. No pole. Sellist inimest pole. Sest ühtegi nendest nõuetest samaaegselt inimesel leida ei saa. Käisin väljas. 37-aastane laomees Lasnamäelt. Ütles kirjades (korrektses grammatikas, kuigi süntaks algeline), et on vaikne inimene. Ok, mis siis ikka. Aga ta ei öelnud, et ta ÜLDSE ei räägi. Kohvikus istus laomees Lasnamäelt 30 minutit vaikides laua taga, jope seljas ja kapuuts peas (lille ega šokolaadi ta ei toonud!!) ning ütles, et vist läheb lumele. Järgmise lause ütles ta 20 minuti pärast, et kas ma käin tihti kohvikutes, need on ju kallid. Ühesõnaga ma saatsin Lasnamäe laomehe metsa ja tulin kohtingult tulema. Nende meeste taustal meenuvad luuletaja, patoloog ja sepp - kõik võrdselt intelligentsed ja huvitavad, igaüks omal moel mehelik ja minule midagi hõrku pakkuv. 

Kuhu sellised mehed  kadusid? 

Nojah, eks sellega ole nagu ole. Kui pole antud, siis pole ja tuleb üksi olemisega leppida. 
Aga linnas jalutades lasin päikesel ja tuulel ennast võidu paitada, pojad seisid korra linnatuumas, muuseumis oli vahva ja lõunasöök maitsev. Muudatused, IGASUGUSED pole alati head, kuid nad on olemas ja nendega tuleb leppida.

Kuid tervitan saabunud märtsikuud, soovin lugejatele meeldivaid kevadelamusi ja vihjan vaikselt, et ka selles blogis tuleb peagi korraldusi, ümberkorraldusi :)

Peeglikeelselt

Ma vist pole väga edev inimene. Vähemalt selles mõttes, et ma pean pidevalt kiikama peeglisse või selle ees ennast kuidagi keerutama ja imetlema. Ja peegleid on ju tegelikult palju - poeaknad, nutiseadme läikiv pind, vesi silmapesukausis, jõgi. Vahel tuleb ikka peeglisse vaadata, kuid ma kordan - ma pole edev inimene,  kuigi esimene mälestus endast seostub just peeglisse vaatamisega: ema on pununud mulle väikesed patsid pähe, olen oma uues punases, valgete täppidega põlles ja vaatan ennast. Vähemalt selline see mälestus on. Ma olen selles mälestuses kolmeseks saamas. See oli vanemate magamistoa kolme poolega peegel. Tumedast polüestrist  ja sahtlitega madalal kapil. 
Vanaemadel olid oma kodudes peeglid. Suured ja antiiksed. Üks on tänaseni isakodus alles. Ja üks peegel, minu juuksevärvimise peegel (et keegi ei arvaks, nagu oleks minu tume juus loomulik and). Kolm viimast  kajastajat on elanud ära pikemalt kui mina. Ja see juuksevärvimisepeegel ongi mind toonud praeguse sissekandeni. Vaatasin ennast ja loomulikult märkan kurde silmanurkades ja ohke saatel tõden, et juuksejuured ei paljast välja kasvades mitte enda juukseid, vaid sügavalt halle toone... 
Nojah, eks ma teadsin juba 20 aastat tagasi, et ma ei jää sellesse vanusesse - kus ei pidanud üldsegi mitte kena olema, et kena olla. Luid kattev pingul nahk ja reipus kompenseerisid seda, millega pean praegu ohtralt tegelema. No need libahunditunnid, millest olen kõnelenud. Aga teemaks on minus täna hoopiski see, et nendesse peeglitesse on tegelikult talletatut ikka väga pikk ajalugu.

Neisse on vaadanud nende inimeste silmad, kes on olnud oma ajas oma ruumis ja ilmas MINAD, kes on tajunud sündmusi ja muudatusi ja otsuseid ning kurbust ja õnne ja rõõmu.

Juuksevärvipeegli ostuaega ma tean - see oli 1960. aastal. Kui ma mõtlen, et peegel seisis emapoolse vanaema kodus ja sellel ajal olid elus nii vaarisa kui vaarema, vanaemast ja vanaisast kõnelemata, siis on ilmselt peegel näinud ka nende pilku. NENDE minasid.

Isakodus olev mustaks lakitud puidust peegel saab veel kauemat inimpõlve tagasi vaadata - sinna vaatas isa ja tema ema ja tolle ema ja vaaremaemagi. Milline tohutu vastukajastuste väli seal kaigub..

Peeglid on näinud aegu ja asju, nende müütiline ja maagiline võime on lummanud inimesi sajandeid. Gümnasistide kirjandustundideks valmistudes mõtlen ma tihti - mida nägid inkvisitsiooni läbi viivad paduusklikud? Mida mõtles Thomas More, kui vaatas viimastel eluminutitel silmapesukaussi (ma eeldan, et isegi surmamõistetu sai seda teha)? Kas Marie Antoinette tundis hirmu, kui revolutsionäärid ta peegliküllasest paleest minema viisid? Kas eilse sünniaastapäevalaps Anton heitis pilgu söögituppa minnes ja saatuslikuks osutunud viimast õhtusööki ammutades? Mida ta seal nägi?

Milliseid veidrusi heietas Hitler enda peas, kui ta kaubamärgiks ja negatiivselt ainult temaga seostuvaid vuntse võidis? Marie Curie Nobelit vastu võtmas? Ohh, see on tegelikult väga meeliköitev teema. 
Tundub, et peeglikeelselt saaks lugusid jutustada mitmeti. Ja kõik need maagilised tähendused, mis peegliga seostuvad: peegli purunedes seitse aastat õnnetut armastust; pärast surma tuleb kadunu majas peegel katta; muinaslood rääkivast peeglist ning tegevustest, mis leiavad aset peeglitaguses maailmas.

Ning spioonid, kes on peeglist peegeldust luurates näinud asju...

Ja kui huvitavalt kõlab sõna mitmetes keeltes: Spiegle (sks); espejo (hisp); spogulis (läti); veidrodis (leedu); mirror (ingl); огледало (bulgaaria); peili (soome); зеркало (vene); whakaata (maori); specchio (itaalia); cermin (indoneesia); digi (yoruba); ayna (türgi).

Kunagi ohkan peeglisse vaadates: "Sina seal seina peal - kuhu sa kulutasid kogu aja ja ruumi ja energia, mis nüüd minu järeltulevas põlves kajastub?"

________________________________________

*Peegli ajalugu ka:

https://et.wikipedia.org/wiki/Peegel 

Hoi-hoi, 2016!

Poiste tehtud lisamürtsuga tulid siis sina siia - möödunud aasta järeltulija. Tõstsid oma uudishimulikkuse saluudiga - poegade ja naabrite ja ümbruskondsete omadega - minu tänavale, minu õuele, minu tuppa ja mõtteisse ning nüüd sa siis ilmselt siis lood endale süvenevat, 366 päeva pikkust teed. Mis siin ikka öelda, suuri plaane mul selle aastaga pole, lubadusi ei anna.

Lisaks sain teada põnevat üldse alanud aastast, et see on Eesti Merekultuuriaasta ning et teistes ajalistes mõõdetes (aega ei arvestata J K sünni järgi) on alanud numbrid sellised:

*Juudi kalender: 5776, 5777

*Hinduistlik kalender: 5117, 5118

*Islami kalender: 1437, 1438

*Iraani kalender: 1394, 1395

*Sirvikalender: 10229

Eriti huvitav tundub see uus aasta sirvikalendris. Tutvun teemaga lähemalt. Selle aasta jooksul.

Vaatab, mida sa siis meile annad ja kannad; tood ja viid; võtad ja paned...

Head vana aasta lõppu soovides - hüvasti, 2015

Ühtepidi mulle meeldivad aastalõpud, teistpidi aga on siin see koht, kus ohata - jälle..

2015. aasta ring saab halastamatult täis ning toksib ennast meie teadvusesse, jäädes mälestusteks. Kuid ilmselt peab võtma märkmiku, blogi ja FB lahti, et tuletada endale meelde, mis ja kas ja kuidas ja kes. Loodusteadusi õppinuna võin vaikselt ohata, et mälusõel hakkab hõrenema - peagi täituv neljas dekaad on ilmselt siiski oma töö juba ära teinud. Aga pisuke pilguheit mööduvale:

*jaanuar -  õppeaasta teise poole algus ning selgumine banaalsetes tõsiasjades: poegade isa ignoreerib oma lapsi absoluutselt ja täielikult. Võiks öelda, et eitab nende olemasolu, põrumine autokoolis.

*veebruar - väga lühike ning valulik kuu, tööd oli palju, füüsilise valu hetki mitmeid, hingelisi veelgi enam. Üllatust tõi üks hambaarstivisiit, kui ma koridoris nuttes sepale sülle tormasin. Et ta ikka ja jälle oskab olla seal, kus mul teda sellel hetkel vaja oligi...

*märts - kohting üle mitmete aegade, kinokülastus, koolis emakeelepäeva korraldamine, kevadvaheaeg, osalemine muusikavideos, kooliblogiga alustamine.

*aprill - aiatööd, valmistumine tasemetööks, koolis toimund Orhidee, kuhu kaasavõetud pojad otsustasid, et nüüd peaks vist kooli vahetama.

*mai - poegade koolikatsetamised, üllatavalt hästi möödunud tasemetöö minu õpetatavas 6. klassis, puhkuseootus, aiatööd, pikk ja painav-solvanguterohke kirjavahetus poegade isaga.

*juuni - eksamitööde parandus, tõdemus uuest õppeaastast klassijuhatajaks saamisest ja joovastava puhkuse algus. Üks pidu, jaanipäev, puhkamist ja autokoolieksamiteks valmistumist, imeline Gotland.

*juuli - mittetähistatud sünnipäev, uue läpaka ost ja õnnetus, kipsi jäämine.

*august - voodirežiim, konkursile romaani kirjutamine, sisutoimetatud Lilli biograafia tagasi saamine, mitmed seigad internetipoodidega, pidev võimlemine, kipsist vabanemine, töö algus, jala paranemisega kaasnevad vaevused.

*september - uued klassid, uued kohustused, osalemine mitmel kirjandusteaduslikul üritusel ning kutse osaleda esinejana sügiskonverentsil, käsikirja toimetamine konkursile.

*oktoober - absoluutse hullumeelsuse algus, sügisvaheaeg, kohtumine Mariana Thalinguga, temalt õnnistuse saamine, tihase matused.

*november - ettevalmistamine kirjanduskonverentsiks ja pööraselt palju üritusi klassiga - kolm õppekäiku, õpioskuste olümpiaad, helkuripäev; gümnasistidega toimunud teatrietenduse "Ekke Moor" vaatamine; dataprojektoriga seotud sekeldused.

*detsember - valmistumine jõulukontserdiks, kus mina ja hea kolleeg otsisime jõulutekste ning panime kava kokku; proovides osalemine, klassi jõulukaunistamine, erinevad jõuluteemalised üritused (lugedes nüüd neid üles, siis seitse erinevat asja - kontsert; pidu gümnaasiumiga; istumine kolleegidega; jõulukogunemised; klassisõhtu; kirjandusteadlastega Antoni juures ja siis perekondlik jõulupidustus, kus oli perekondlikult kõike); mittemärgitud saamine oma teosega.

Ning nüüd  siis ootangi seda kokkuvõtvat tundi ja mõtlen nende asjade ja hetkede üle, mis on toimunud või toimumas või võivad tulevikus toimuda...

Head vana aasta lõppu, hea lugeja ning meeldivaid kohtumisi... juba uuel aastal ;)

2592000 sekundi ülevaade

Teeme lihtsa matemaatika: ühes minutis on 60 sekundit. 1 tunnis on 60 minutit.  60x60=3600. Ühes tunnis on seega 3600 sekundit. Ühes ööpäevas on 24 tundi.  24x3600=86400 sekundit. Novembris oli 30 ööpäeva: 30x 86400= 2592000 sekundit.

Novembrisse mahtus ca 2,6 miljoni sekundi sisse sügisest pimedust, huvitavaid jutuajamisi, isiklikult käe puudutamist esemele, mida kunagi hoidis sõrmede vahel Leida Kibuvits.

Siia mahtus esimene kirjandusteaduslik ja mitte õpingutega seotud ettekanne (mida oli ülilahe teha, sest vaatenurk teemale võis olla täiesti enda valitud - tõveteisik Salme Ekbaumi loomingu põhjal. Ettekandes ristusid kõik kolm haridust ning pärast tekkis ühe väliseesti prouaga väike diskussioon teemal, et arstid ikka pole ebajumalakultuse käes vaevlevad ja üldse...Hahahhahahhahaha), siia mahtusid mitmete väga heade filmide vaatamine, siia mahtus teatrikülastus, mitu sünnipäeva, kolleegist sõbratariga kohvikus käimine, viie erineva ja uue raamatu lugemine, trimestri lõpp, jõulukontserdi sõnalise osa ettevalmistus, kolmekordne vihastamine näiliselt pisiasja suhtes, kuid mis halvas töö sisuliselt kaheks nädalaks.

Mahtus kütte varumine, aia talvekorda seadmine, mahtus pahandamine õpilastega, mitu arenguvestlust, mitmeid koosolekuid, kolm õppekäiku, mitu kooliblogi sissekannet, helkuripäev, õpioskuste olümpiaad.

Ma olen alati arvanud, et kõik nähtused võivad muutuda paremaks või halvemaks; kiiremaks või aeglasemaks, ilusamaks või koledamaks - ühesõnaga võivad antonüümselt teiseneda.

Kunagi, kui ma ülikooli baka teisel kursusel täiskohaga töötamise, päevastatsis õppimise, huvialade, E-ga kurameerimise ja igasuguste ühiskondlike kohustuste kõrval teatasin kolleegidele oma lapseootusest, imestas üks  õdedest kõva häälega, et kuhu sa pimeloom oma elutempo juures veel beebi paned.

Ülikooli viimasel kursusel olin ma vahel hullumiseni piitsutatud, sest kaks beebit, täiskohaga töötamine, päevastats ja lõputöö kirjutamiseks ettevalmistused näisid olevat piisavalt pinev aeg. Toona juba mõtlesin, et oo ei, vist kiiremaks enam elu minna ei saa.

Häh, nüüd võin öelda, et võib ja saab ikka küll.

Mõned asjad on tavalisemad ja teistsugused, mõned aga üllatuslikult huvitavad.

Märkmik on täis erkroosasid meeldetuletusi, isiklikud ja 24 kasulast (no see, minu vahvate tegelastega ülimalt energiat nõudev paraad kuuendikke) on pidevalt summas minu ümber. Oma osa nõuab gümnaasium, oma osa nõuab korrapidamine, kirjavahetused, suhtlemine kolleegidega...

Eelmisel nädalal mõtlesin, et varsti istun Majasokuna vannis ning räägin dušiotsiku kaudu televisiooniga - niivõrd hullununa näib kogu see üritustevoog, mis igal hommikul pool kuus mind tabab ja pool üksteist voodisse lükkab.

Aga isiklik elu? Seda pole. Isiklikku elu mul pole. Kas ka tuleb? Heh, kes teab, ehk kunagi, siis kui 2,6 miljoni sekundi juurde kerkib imekombel mõni vaba 3600 sekundit juurde ja püüab mind võrku...

Tagahoovi korralikkus

Väljend 'tagahoovis' toob esimese asjana lugejale inimesele klassikaks kulunud Oskar Lutsu "Tagahoovi" silme ette. Teate küll seda lugu, kus inimesed elavad agulis ja seal on siis villa "Hortensia" ning igasugune läbilõige ühiskonnast. See on nagu sümboolne kogum - elu nagu "Tagahoovis". Mäletan ühte Draamateatris nähtud etendust, kus Tõnu Kark fantastilise Soinina laulis ja üldse kogu teose elavalt esitas.

Oskar oskas inimesi kujutada. "Soomustüdrukuski" räägib ta ühe kõrvaltegelasena Loonaga inimeseks olemisest.  Räägib südamlikult ja sedasi, et Loona mõistab ja see talle hinge läheb. Elavalt. Eriti siis, kui Loonal kaitseministeeriumi töötajaga "armu" andmise suhtes uskumatult suuri probleeme tuleb ning Oskar, kes Loonat on nimetanud piparkoogitaigna taoliseks, kellekski, kelles on seda vürtsi rohkem kui  vaja: "Hiljuti olla tahtnud üks maias ohvitserihärra ära süüa minu piparkoogist sõbratari.." Ühesõnaga Oskari elukäsitlus oli üdini inimlik ja üks märksõnu ongi tagahoovide puhul inimlikkuse aspekt.

Vahel aga vaadates erinevate kontokasutajate heietusi, siis tekib küsimus, mis õigusega sa kirjeldad oma soovunelmaid tagahoovist, kui sinu tagahoov on tekkinud teisest jäänud soojale asemele heitmisest?

Kas tõesti on tagahooviunelejate südametunnistus regenereerunud sedavõrd, et  peab kõlavate ja sisutute sõnadega oma tagahoovist teada andma?

Vitsa väärt, ma ütlen küll.

Aga tagahoov pole ainult literatuurne või sümboolne või elukondlik. Tagahoov on piltlikult väljendades ka inimese elu minevikus.

Hiljuti oli lemmikportaalis tulipalav vaidlus ja sõnasõda selle üle, et hariduse saamine litsilöömise kaudu on täiesti ok nähtus. Et need, kes sellist teguviisi hukka mõistavad, on aegunud ja kitsarinnalised inimesed. Mul oli üllatusest kulm juuksepiiril.

Kuidas on ikkagi inimlike väärtustega? Loona keeldus raisku minemast, ütles, et tema kange süda kannataks avalikku käimla pesemist, aga vot hukka ta minna endal ei lase. Tänapäeval aga pole need asjad nii lihtsad ilmselt? Avalik kiilu löömine, armukeseks olemine, kehaga raha teenimine...

Üks kommentaatoritest väitis visalt, et tal olid mõned sponsorid, kes aitasid ülikoolist läbi, vastutasuks sai ta raha ja kingitusi. Kuid kas ta on siis parem nendest näitsikutest, kes nt Sõle tanklas 20 euro haaval  raha koguvad ja ennast elatavad? Kaldusin arvama, et kindlasti mitte. Hoor jääb hooraks. Vaatamata kuidas ja kui palju ta raha saab.

Ja selle valguses tõmbasin ma paralleele nendega, kes oma tagahoove korraldavad sellisel viisil. No ütleme nii, et mis mõtted küll on taoliste peas, kes ei leia endale ühtegi vaba hinge, vaid loovad koduväärtusi muude inimeste arvelt. Kah omamoodi  lähenemine põhiväärtustele....

Ohi syyskuun, läpi repaleisen lokakuun....

Põlvkonnakaaslastele tuleb selle soomekeelse puhumisega ilmselt kohe kõrvu omaaegne Miljoonasade "Marraskuu". Nagu minulegi. Just täna.

Ning tõepoolest, oktoobrised tegemised on nüüdseks saanud mälestuseks. Hüsteeriliseks ja eklektiliseks mälestuseks, kusjuures.

Sellist askelduste ja varieeruvate toimingute vahelist sehkendamist ma ei mäleta juba väga ammusest ajast. Või olen ma lihtsalt unustanud, et mõni päev on teisem eelmisest ja järgnevast. Viie tööpäeva sisse mahtusid raamatukogud ja raamatupoed, konsultatsioonid, koosolekud, intervjuu, kohting, järeljooks, uue tööarvutiga kohanemine, asendustunnid vene keeles ja ajaloos, enda tunnid, kahe sünnipäeva tähistamine, majapidamistööd, kirikus käimine ja õnnistuse saamine, kahtlane kojusõidu pakkumine ning tihase matused.

Kui ma alles hiljuti kurtsin, et olen sunnitud kandma 89,56 aastase vanatädi batinkasid, siis tahtejõu, mõttejõu, seebi ja entusiasmi abiga tirisin jalga oma pikasäärelised saapad. Kogu nädala askeldused sain kergelt longates, aga siiski kontsaliste saabaste peal tehtud.

Mõni sündmus aga tahaks kindlasti lahti rääkimist.

Esmaspäeval, kui pärast välgukiirusel kulgenud koolitunde (erinevates klassides erinevad asjad, lisaks hüsteerilises lärmis vahetunnid, mittetöötav arvuti, tigedad kolleegid - ikka selle sama IT pärast)  tuli minna linna ametiasju ajama, avastasin ma tualetipõrandalt tillukese tihase jahtunud keha. Süda ei söandanud lubada säilmete prügikastistamist, sestap pakkisin ma kannatanu salvrätikusse, panin kilekotti ja pistsin käekotti. Siis aga mõtlesin, et mõnes ametiasutuses võin ma tõenäoliselt tihase säilmed oma kotist välja võtta ja üleväsinud aju kuumadest lainetest tingituna unustada letile või lauale. Et seda vältida, pistsin ma kotikese hoopis noorema poja ranitsasse. Too küll alguses tõrkus, kuid siis otsustasid poisid trennikaaslastele esitada küsimuse teemal: "Arva ära, mis mul kotis on?" 
Kõige lähemale jõuti rotitopisega, kuid tihase peale keegi siiski ei tulnud. Õhtupimedas aga toimus aias väikene tseremoonia kõigi meile teadaolevate matusekommetega - kolme näpuotsatäie mulla viskamise, kõnede, küünaldega. Rahu tema põrmule, vaene kaelamurdnud lind.

Teisipäeval aga olin ma täiesti juhuslikust jutuajamisest alguse saanud intervjuul. Nimelt kohtus hea sõber L tänaval ühte naist, kes tuli jumala juttu sõnama. L on klerikaalsem persoon ning jäi kuulama, mida siis talle ka öeldakse ning kuidas täpsemalt see jutt just asjade peale läks, aga selgus, et L vestluskaaslaseks oli Lilli Prometi kinojutustuse põhjal tehtud "Pimedates akendes" Maarja peaosa mänginud naine. Erutusest värisevalt andis L mulle kogu info edasi ning me leppisime nüüdseks paduusklikuks muutunud naisega intervjuu nende koguduse tillukeses puukirikus Tatari tänaval. Hämmastav naine ja hämmastav elu - kuid sellest saab kindlasti teinekord pikemalt rääkida. Kuid proua Marijana andis mulle oma õnnistuse ja palus minu eest kõigevägevamal hoolt kanda. Vaatame, kuidas see kulgeb.

Kolmapäeval käisin pärast valgussähvatusena mõjunud tööpäeva ühel erialalisel koosolekul ja pärast seda üle tõesti poole aasta esimesel kohtingul.  Kena ja pika mehega. Sünniaasta 79 (see aasta nagu kummitaks mind) ja tegevus... IT-mees (see eriala nagu kummitaks mind). Iseenesest vahva mees, aga unustas ühe väikese sotsiaalse nüansi ära - ta polnud vaba mees. Pagan, ma vihastasin, kui teada sain. No kas on raske inimesele öelda ausalt asjad ära. Ma poleks kohtumisele läinud, kui oleksin seda teadnud. Ei taha, et keegi minu meest näpiks ja ma arvan, et ei tahaks mees, kui keegi teine minule käed külge ajaks. Ja ise ma võõrast vara ei puutu. Hoorade turg on niigi üle küllastunud (vt mai 2014 sissekandeid, veebruar 2015 sissekandeid) ja MINA sinna lisanduseks kindlasti pole.

Neljapäev rahunes juba mõnevõrra maha, kuigi koju sain alles pimeduses. Reedel aga sai juba kergemalt hinge tõmmata, kuigi pidin staadionil poegade Cooper testi ajal neid ergutama ja turgutama.

Sellise nädala päädimiseks teinuks vana eestlane vist ühed õlled, aga nagu teada - mina seda rüübet ei tarvita.

Ja esimese novembri hämaruses, kaminatuld ja kohvi nautides tulid meelde mulle kuskilt 80. lõpust pärit "Marraskuu". Päris hea oli nostalgiasse laskuda ja meenutada laagridiskosid ja ümiseda neid sõnu kaasa.

Saapad,saabaste,saapaid

Mitte ainult minevikul pole pikki varje, mis olevikku ja ilmselt ka tulevikku varje heidavad. Üldse olen ma tähele pannud, et enamik nähtuseid on seotud mingite selliste asjadega sinu enda minevikust, rahva ja riigi minevikust, kogu inimkonna minevikust, mille seotust sa varem märganud pole. No mina ise tean väga hästi, kus on tegu ja kus tagajärg. Üks selline minevikust (ja mitte väga ammusest) on seotud aga tänase päevaga kohe erilise tugevusega.

Minu lähimineviku murrukene, mis on mulle toonud vaeva ja valu, mõistetamatuid küsimusi, kargukobinat ja hämmeldunud pilke. Külmaks läheb, eks ole? Seni sai madalate baleriinidega ringi vantsitud (oi jah - kui jalg on harjunud kontsa kandma, siis on see vastu põrandat siledus ikka väga väsitav). Vaatasin siis murelikult ringi oma saabaste riiulis ja sama murelikult tuli tõdeda, et... mulle ei lähe ükski jalga. St jalga nad isegi lähevad, aga lukku kinni tõmmata ei saa.

Itimehe lemmikud mustad ja liibuvasäärelised, killerkontsadega saapad - need on ainult  kauge muusika eemalt kuulamiseks ja vaatamiseks. Endale meeldinud kõrgesäärelised ja soojad jalatsid - ka need ei lähe lihtsalt kinni. Oijahh, sõnaga tuli minna ja osta endale täielikud batinkad.

Nii vanainimeselikud, kui vähegi olla saab. Madala tallaga, nööritavad... vaatan oma jalatsite kollektsiooni ja nutan. Seesmiselt. Materiaalsete asjade pärast pole vaja eriti nutta, lihtsalt see metafoorne nutt või nii.



Umbes taoline jalakäima :(

Nojah, eks elada tuleb edasi. Õpilased kiidavad edusammude eest - te ei lonkagi enam nii palju. 

Koolis on muide nii kiire, et ei märka nina ka nuusata. Tund sisse, tund välja, vahetunnis aken lahti, et tuulutada, järgmise tunni asjad välja, kuhi töid ootab parandamist - igas klassis on kas KT või lugemiskontroll või etteütlus või mõni käsilehekene vaja täita ja üle vaadata. Õnneks saab gümnaasiumi kirjandusega varajamatult vastumeelsest antiigist ja keskajast natuke lähemasse aega tulla.

Iseenesest oli Muti "Keerukujude" Erlendil õigus - sa ei märkagi esmaspäeval ohates, et tegelikult on juba reede. Njaa, ilmselt see kiiremini keerlema hakanud universum (väidetavalt pidi maailm tegema ööpäevas ühe lisasekundi) mõtleb asju oma radasid mööda. Sest mis ma virisen ühe saapapaari pärast nt, kui tõenäoliselt on ilmas inimesi, kelle jalats vajaks juba ammu muuseumisse kolimist, sest tal on lahti, varvas väljas, lukk pude ja pealis katki....

Lehevarisemiskuusse võiks kõndida kloonitult

Nii, nii, nii.

Kahe blogi pidamine on keerulisem, kui ma arvata oskasin, lisaks kõik need lisandunud ülesanded, mis kaasnevad ainesektsiooni ja klassi juhtides. Põnevad tunnid, kus õpilasi on nii viiendikest kui ka gümnaasiumist. Kusjuures seda kartsin ma vaat et kõige rohkem, kuid samas jõudsin sisuliselt kohe arusaamisele - nemad on õpilased ja mina õpetaja. Ühed veel ei tea ja teine oskab olemasolevaid teadmisi edasi anda. Seega kartmiseks pole põhjust. Muidugi teeb mind kurvaks  õpilaste kesine õpioskus ning loogiline seoste loomine viletsus. Väga faktikeskselt ning tuulel "nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik", kuid see pole oluline. Inimene peaks ju suutma asetada õpitu mingisugusesse sellisesse konteksti, kus sellest on kasu ja kus teadmised haarduvad kõrvalteadusharudega. Kahjuks aga ollakse nii ebaküpsed (veel), et õpitõdemuseni pole jõutud, kuigi potentsiaali õige juhendamise juures on ohtralt.

Mind üllatavad alati need, kes väidavad, et lapsed on rumalad. Sugugi mitte. Õigetele klahvidele vajutades avanevad nendel väga põnevaid mõtteid ja huvitavaid tähelepanekuid - selliseid, millele meie täiskasvanutena lihtsalt põgusa pilgu viskame, sest see neetud elukogemus on meid juba nii targaks teinud, eksole?

Kuid tegemist on nii tihedalt, et hiliste öötundideni saab askeldatud. Lisaks tööle ja ühiskondlikele kohustustele, olen ma ikkagi ka teadlane ning pean oma käe pidevalt valge hoidma, et mitte vankrilt maha veereda.

Hiljuti olin ühel Teadlaste Öö festivali raames toimunud üritusel Tammsaare muuseumis, kus arutleti eutanaasia teemade. Ühe kuulajana oli ennast auditooriumisse poetanud üks naisterahvas, ajakirjanik, kelle poeg kuus aastat tagasi meie suurimas haiglas oli surnud. Leinav ema oskas küll saamatute süüdistustega, kuid siiski nii teadlaste öö külalised, kui publiku sahisema lüüa ja lõpuks muutus ta lihtsalt tüütuks. Pärast vestlusringi täpsustasin ma muuseumi perenaisega novembris toimuva konverentsi üksikasju - nimelt kutsuti mind sinna esinema ning sedapuhku saan ma ühendada oma kõik kolm eriala - analüüsides haiglat kui kirjanduslikku ruumi. Kes pidavat seda paremini aduma, kui inimene, kes sellesinatse kirjandusliku ruumi tegelikkusega on piisavalt ja piisavalt kokku puutunud?

Ootan igatahes huviga, kuigi uurimisobjektid on alles pooleli. Mõtteid liigub igal juhul piisavalt.

Poegadest ka. On suisa kummaline tõdeda, et ainukene (ainukesed) inimesed, kellele mu pojad ei meeldi, on nende isa ja isaema. Isaisast me siin enam kõnelda ei saa, sest küllap see must südametunnistus oli, mis augusti viimasel päeval ta enesega surmahingusele kutsus. No rahu tema põrmule. Vähemalt jäi temast maha armastav naine ja armastavad pojad ja armastavad pojatütred. Pojapoegade kohta kahjuks sama adjektiivi kasutada ei saa.  

Aga, niisiis poegadest - uues koolis kohanemine võtab ikka veel aega. Reeglite, maja ja tunniplaanidega ning õppenõuetega tutvumine, vahetusjalatsid ja koolivorm, söökla ja minu klass, kus nad lisaks õpilastena käivad.

Muide väga põnev kogemus - olla oma laste õpetaja ja klassijuhataja. Veider on aga see, et olen tunnis nendega täpselt sama range ja nõudlik kui teiste lastega, samas on meil tunnid ikkagi lõbusad, töörohked ja huvitavad - vähemalt nii olla lapsed kirjeldanud mind oma vanematele kodus.

Sest esimesel koolikuul toimub alati lastevanemate koosolek ning seal oli palju rahvast ja palju küsimusi ja üldse igasuguseid huvitavaid asju. Kuidas koostöö sujub järgmised aastad, eks see paistab.

Kodurindel kulgevad asjad rahulikult ja stabiilselt, sest kuhu ma lombakana ikka kiirustan ja trügin? No tõsiselt. Päeva lõpuks on asjatamisest väsinud jalg pakkpaistes. Õnneks ei pea enam karku kasutama. Pärast esimest ja teist koolinädalat panin nad nurka ning nüüd ka tagastusse. Kohutav on invaliidina elada. Jube. Kõik võtab palju kauem aega. Trammile "jooksmine" võtab ennastki muigama.


 

 

 

Klassika

Väidetavalt pidi inimese isiklik muusikamaitse välja kujunema kusagil 14. eluaastal - inimene hakkavat iseseisvat maitset kujundama pea kõikides nähtustes, elutõdemuste kogemise kaudu avardub indiviid ja eraldub oma vanematest, olulisemaks pidavat saama sõpruskonna ja samavanuseliste kaaslaste maitseeelistused.

Kuigi jah on enda nooruspäevadest meeldejäänud muusika väga nostalgia hõnguga, ikka meenub mõnusalt ohates mõni süütu flirt, salaja peoleminek (kunagisse pritsumajja läksin 14-aastaselt, passi ei küsitud), mille käigus ema tuttuus pidupluus kannatada sai (vabandust ema, kus sa ka poleks, selle pluusi ma tõesti rikkusin ära) ning tegelikult võrdlemisi kehva kvaliteediga muusika. Ma ei hakka nimetama oma suureks kasvamise lugusid, koondnimetus vaip ja kloppimine on täiesti piisav. Mõni natuke helgem lugu ka, mis ühe või teise suhtekesega seostus, aga see oleks ka kõik.

Muusikat on meie ümber kõikjal - raadio, televisioon, filmid - igal pool on helivood. Ma ise olen selles vallas tegelikult täielik võhik, nooti ma ei tunne, pilli ei mängi, viisi pean ja laulusõnad jäävad kergesti meelde, kuid enamaks annet pole. Mis aga ei tähenda, et ma ei orienteeruks ajastutes või ei tunneks heliloojate teoseid. Milleni ma nüüd aga tahaksin välja jõuda oma mõttekäikudes.
Ikka ja jälle hakkasin ma kohtama erinevates tselluloidides esinevat omalaadset tõika - mida nivelleeritum oli inimese mõttemaailm, mida paadunum psühhopaat, seda tõenäolisemalt kuulas ta klassikalist muusikat. Orienteerudes täielikult ooperites, süitides, oopustes, sonaatides etc.

Kummaline, aga hakkasin mõtlema, kas siis inimese intellektuaalne areng on tõesti niivõrd teistsugune? Ütleme nii, et nendel nivelleerunutel on arenenum mõistus ja seetõttu ta suudab hoomata raskema ja tõelise muusika (sest olgem ausad - need jubedad kolmetaktilised tirulirud, mida kogu aeg lastakse, on ju õudsed: selle suve hitt, mida ma kuulsin pidevalt - äkki oli "Ootan ööd"? või see teine masendav joig pruuniks saamisest) nüansse, värve, kaasuvaid maitseid ja tundeid? No arenenum seetõttu, et igasuguste eetiliste ja moraalsete tõkete ületamisel teisele inimesele halva tegemine ja seejuures enesele tegude võrdlemisi loogiline seletamine; vahelejäämisriski madalaks viimine, võrdlemisi elegantseks lihvitud kuriteod etc - need nõuavad siiski pisut teist mõtlemist. Mitte et ma seda õigustaks. Aga filmides on nadikaelad, kes kuulavad igasuguseid elegantseid lugusid andunult ja nautides. Kuid see selleks, filmides on nadikaelad nadikaelad, tavaelus inimesed alati head ei erista ning suhtuvad asjadesse piiratult.

Nagu endalgi nooruses - ma ei saanud sellest aru. Kõik selline elitaarsem jäi pisut võõraks. Kuid eluliselt kosudes, mõistes, kuulates olen avastanud klassika varjundite võimalused. Sõltumata aastaajast, meeleolust, tegevustest - seda on võimalik kuulata. Seda on hea kuulata. See pakub mõttepause. See muusika ei sega kirjutamist ega lugemist. Loengute ja tundide ettevalmistust, tööde parandamist. Ilmselt on silmadesse tekkinud teine avardumine. Et igaüks ei peaks ega saakski asju selliselt mõista.

Klassikat kuulates pole võimalik ilmselt metsa mööda joosta ja kähriku kombel mägra majja elama kolida. Chopini  saatel ajastatud fotoaparaati võõra pesakonnaga ei poseeri. Enda nürimeelsust Vivaldi saatel avalikkusele ei säutsu. Liszt'i kuulates "saavutustest" ei iseäratse. Need ei sobi lihtsalt kokku. Aga meloodiad, mis kõrvu puutuvad selliselt, et südamel on soe nagu palgetel lõkkesse vaadates - no meeldiv.

Kaunilt kõnekat kanarbikukuud

Koolilises mõttes uue aasta alguses on mitmed asjad uues valguses.  Poegade koolivahetus, mitmed lisandunud ülesanded. Tõdemus, et pean klassiruumi jagama teise õpetajaga. Tööhunnik, mis tuleb ära teha, sest need on kohustuslikud. Karguga kõndimine, sest jalg ei kannata pikki maid veel läbida. Liipav-lonkav kõnnak, mis ei kaunista kedagi. Õhtuks paistetanud jalg.

Aabitsakukk

Kuid asjad tahavad jätkuvalt tegemist ning sedasi laapadi-laapadi komberdades on tegu aeglane ja kohati kohmakas.

Viimased 32 aastat on esimene september märkinud minu jaoks midagi võrdlemisi erilist  - uue kooliaasta algust. Kas siis endal või lastel. See on päev, mis mulle sisult meeldib ja tekitab sellise meeldiva elevuse.

Kuid selleaastane elevus on veel erakordsem, sest pojad saavad juurde ühe omanäolise staatuse - nad on nüüdsest õpetaja lapsed samas koolis, kus nende ema õpetaja on. 2 in 1, võiks isegi öelda. Ning lisaks õpetamisele olen ma ka nendele klassijuhataja. Kõik nõuanded olen ma saanud hüvadelt vanematelt kolleegidelt kätte ning vaatame, kuidas selline võrdlemisi omanäoline situatsioon kujuneb. Loodan, et saame siiski hakkama.

Ja küllap saab mõnigi vigurvänt muiata, et näe kus nüüd see meie õpetaja peab karguga kõmpima. Kusjuures ikka marutüütu on. Ning siin tuleb muuseas empaatiline eestlane eredalt nähtavale - seda empaatilisust on vähe. Eile käratas üks vanem proua mulle kaubakeskuses, et kas ma ei saaks juba rutem mindud - kark oli kärus, sest kahte asja opereerida ei saa korraga. Taksojuhid reeglina siiski taksost välja tulevad ja aitavad kärust asjad taha tõsta, kuid on ka selliseid vembumehi, kes kulmu ka ei liiguta. Eilne kibeles silmnähtavalt sadamasse ja ei jõudnud ilmselt ära oodata, millal ma ennast, kargu ja kolm kotti autost välja upin.
Kuid elada saab ning nüüd tuleb taas sukelduda uuendustega algavasse kooliaastasse. Poegade kuues klass on muide selline periood, mida mina läbinud pole: meie ajal tuli mingi koolireform, mis viis mu viiendast seitsmendasse. 
Kuid laskumata sügavasse nostalgiasse, soovin ma kõikidele esmastele koolijütsidele, õppuritele, õpetajatele ja õppejõududele head uue kooliaasta algust. Et kõik need kiired sekundid ennast tõhusateks haridusalasteks teadmisteks vermiksid.


12, nad said 12

Kahe peale 24 aastat - seda on juba võrdlemisi kopsakalt. Nii ajalises kui muus mõõtmes. Kuid see on paratamatusega tõdetav moment. Aeg astus viimased 12 aastat tõesti kiiresti, nagu sõrmenipsud oleksid need sekundid ja minutid ja tunnid ennast päevadeks, kuudeks ja aastateks verminud.

Kas siis on jõudnud kätte see periood, mille kohta kadunud ema lausus: "Tead, see puberteet tuleb sul lihtsalt üle elada"?

Nii ja naa. Üldjoontes olen ma ennast selleks ette valmistanud, et nendest minu lastest, pisikestest pojakestest peaksid saama ühel hetkel noormehed, siis noorukid ja seejärel juba täismehed. Loodetavasti harmoonilised isiksused, kes oskavad eemale hoida pahandustest ja eakohastest rumalustest, kuid ometi omandavad eluks kogemust. Saavad arukateks ja põnevateks isiksusteks.

Täismehe eest olid nad, on nad küll. Abistavad kõikides asjades. Hoolitsevad ema eest. Veider on, et saab poegadega arutada ühteviisi nii maailma, kui ka majapidamisasju.

Vahel vaatan õlakõrgusele sirgunuid ning mõtlen - see poenimekirja jälgiv poisslaps, see veeklaasi toov ja karmilt tableti neelamist kontrolliv poeg, see mõtlikult entsüklopeediat uuriv või hoopiski odaviskega hetkel tegevuses olev noormees, see niiduki rooli keerutav meesolevus - on üks nendest kahest, keda ma kunagi vannitasin ja mähkisin, keda imetasin. Need on need kaks väikest põnni, kes kunagi oma toapõrandal Legodele parasjagu popi multifilmi järgi kasutust leidsid - kord olid nad draakonid, siis püstolid, siis kindlused, siis sõdurid. Kaisuloomad ja unejutud, täheõpetused ja hambapesu.

Ausalt, mul tuleb iga kord siis heldimuspisar silma. Et need on siis minu pojad.

Igatahes olen ma nende üle uhke kui uhkem on uhke olla uhke.

Ja nüüd, nende 12. sünnipäeva päeval ma tõesti tahan neile ainult kõike seda parimat, mida üksnes väga hoolivad inimesed üksteisele soovida suudavad.

Et siis kirbukuusse

Ning minu seis on muutumata. Lohistan igapäevaselt oma seitsmekilost kipsi kaasa - teine ortopeed vaatas jalga ja nentis, et see on tõesti kohmakas, kuid seda paremini peaks olema murrud fikseeritud.

Endast on aga kuradima hale. Minus on alati tekitanud võõristust need inimesed, kes lasevad ennast teenindada - kohv voodisse, tehakse vann valmis ja masseeritakse jalgu. Mehed või naised, vahet ei ole. Hüva mingil viisil sandistumisel on see vist enam-vähem mõistetav.

Aga ma olen ju tegus inimene. Seni saanud kõigega hakkama. Nüüd koperdan vaevaliselt karkudega siia ja sinna, võtan tablette ja kirun seda sekundit, kui mäenõlvalt alla sadasin. Ning vajan kõrvalist abi. Isegi trepi kahest astmest üles hüppamine on raske. Jäik ja paindumatu jalg... ei soovita seda. Eelistaksin iga kell olla vaalaks paisunud kaksikute ootaja või siis valgust mittesooviv migreenik. Sellist abitust ma aga ei taha.

Pojad näitavad üles hämmastavat võimet hoolitseda ning papast ei maksa üldse rääkida. Vanemlik hool. Kompaktselt välja öelduna just selline sõnastus.

Millega aga saab päevi sisustada? No jah, arvuti, kirjutamine, erinevad foorumid. Vaatan filme ja teatrietenduste kordusi. Loen. Mõned korrad päevas käin trepil värsket õhku hingamas.

Õnneks ei ole mul enesehooldusdefitsiiti (pikk ja lohisev sõna, kuid märgib väga täpselt asja olemust).

Üks pisut veider nüanss on muidugi sellel luumurrutragöödial küll juures. Inimesed vist arvavad, et tegemist on eriti ohtlikult nakkava luumurruga. Hüva, ma ei ole ise eriti aldis telefonidega helistama ning FB- s lobisema, kuid kas siis mind peab teadmatuse isolatsioonis hoidma? Üks kõne nädalas on täiesti piisav, et näidata - ma tõesti hoolin.  No see selleks, ilmselt on tohutu tempo peal ja hetkeks silmist ja südamest kadunud inimene hajub olematuse õndsasse ruumi.

Muus osas on saatus olnud mõneti minu poolel, justkui teades, et vaja tähtajaks käsikiri valmis saada ja võistlustulle heita, on ilmad sellised .. eee mõõdukad. Saan kahetsuseta ja liikumisvõimetuna kirjutada. Asi edeneb.
Mõtlen kõikidele nende tööasjadele, mis kahe nädala pärast täie hooga selga viskuvad - kodu korrastus, uus õppeaasta, poegade üle toomise lõpetamine, talveriiete korrastamine, kütte varumine. Ohhh hulluks võib minna. 

Veebine pilt

Kuid august on käes, marjad valmivad, õunapupid valmivad, seened kutsuvad metsa alla. Senine nirakas suvekene pole just palju sõbralikkust üles näidanud, aga siiski, siiski. Valmistuda uueks töörütmiks (ma loodan, et saan ikka valmistuda, kuigi jah, mõnda aega tuleb mul elegantse tugikepikesega ringi liikuda). Muidugi on mingi nöök asjal sees selle murdmisega, sest ma valmistusin eilseks ette, et minna tegema sõidueksamit ja jälle ei saanud....

Eelmisel aastal olin poegadega alaline rannalooder, sellel aastal sain ee.. vist kolmel korral päevitama, nendest kahel korral ujuma. Kuid selle eest on täienenud ohtralt minu merelihvitud klaasikildude kogu.