Eile, jah eile oli see päev, kui ma seitsme aasta eest ema surivoodi kõrval tema viimaseid hingetõmbeid kuulsin. See seitse on piisavalt pikk aeg, et hinges mitte tunda purukstegevat ja plahvatavat piina, aga piisavalt lühike, et tema järele ikka veel igatseda. Eile meenutasin seda 'viis ühes päeva', lappasin emast tehtud pilte, lappasin ema tehtud pilte, vaatasin tema maale ning heitsin pilgu peale tema sellele rõivakogule, mille ta ta ise oli valmis õmmelnud.
Mälestusteahel vallandus - kui ema mõne ürituse eel endale mingi huvitava asja õmbles, selle viimasel minutil valmis sai, endal samal ajal soengut tegi ning juba soojenema pandud autos ootava isa närvi ajas, sest kõik asjad ei saanud ega saanud ikka valmis.
Mäletan linnahalli kontsertidele jõudmist siis, kui see pruun ja paks sein alla laskus - pidime saali sisenema külguksest.
Mäletan, kuidas ema sai mõne maali tellimuse ning asus seda täitma - kõigepealt saagis lõuendi puitraami, naelutas spetsiaalse materjali raamile, kruntis aluse ära ning asus otsima sobivat motiivi (kui tegemist olid loodusmaaliga) või esemeid (kui tegemist oli vaikeluga). Vahel tulid inimesed, kes teadsid ema töid kusagilt kaugemalt, ning ostsid ära mõne valmistöö.
Lilli isa Aleksander Prometi töid läks kaotsi, Lilli küsis, kuhu maalid jäid? Mina küsiks mitte, et kuhu ema maaalid jäid, vaid kuhu nad said.
Kõiki tellijaid ja töid ma ei mäleta, kuid õnneks on emal need fotografeeritud.
Vahel silmitsen mõnda lõuendit ja mõtlen, mis oleks saanud siis, kui ema oleks avastanud selle ande endas märksa varem? Koolitüdrukuna? Oijahh, need valikud, valikud, mida elus tehakse ja millised oleks tulnud tegemata jätta. Ilmselt oleks saatus sootumaks teine olnud. Huvitav, kas ta seal teisel pool, teisel kaldal ikka teab, et tema noorem lapselaps näib olevat saanud päranduseks mamma geenid.
Üldse kogu see kunstiliin meie veres kaldub pidevalt kusagile hääbuma. Emaema ja emaõde - nendest oleks võinud saada andekad lauljad, muusikud. Kuid ilmselt olud olid need, mis seda ei võimaldanud...
Kuid lisaks oskusele joonistada (ema tegi omal ajal erakordselt kihvte kaarte, need peaksid osaliselt alles olema ning seinalehtedele - juba siis avaldus tugev kalduvus), olid tal ju tegelikult ülilahtised käed. Tikkimine, heegeldamine, õmblemine, küpsetamine, kellaparandus või saapaluku remont - need olid nagu möödaminnes tehtavad. Veel mõistis ta lapsi kasvatada, segadust tekitada ning olla parim ema üldse. EMA.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar