Ning tõepoolest, oktoobrised tegemised on nüüdseks saanud mälestuseks. Hüsteeriliseks ja eklektiliseks mälestuseks, kusjuures.
Sellist askelduste ja varieeruvate toimingute vahelist sehkendamist ma ei mäleta juba väga ammusest ajast. Või olen ma lihtsalt unustanud, et mõni päev on teisem eelmisest ja järgnevast. Viie tööpäeva sisse mahtusid raamatukogud ja raamatupoed, konsultatsioonid, koosolekud, intervjuu, kohting, järeljooks, uue tööarvutiga kohanemine, asendustunnid vene keeles ja ajaloos, enda tunnid, kahe sünnipäeva tähistamine, majapidamistööd, kirikus käimine ja õnnistuse saamine, kahtlane kojusõidu pakkumine ning tihase matused.
Kui ma alles hiljuti kurtsin, et olen sunnitud kandma 89,56 aastase vanatädi batinkasid, siis tahtejõu, mõttejõu, seebi ja entusiasmi abiga tirisin jalga oma pikasäärelised saapad. Kogu nädala askeldused sain kergelt longates, aga siiski kontsaliste saabaste peal tehtud.
Mõni sündmus aga tahaks kindlasti lahti rääkimist.
Esmaspäeval, kui pärast välgukiirusel kulgenud koolitunde (erinevates klassides erinevad asjad, lisaks hüsteerilises lärmis vahetunnid, mittetöötav arvuti, tigedad kolleegid - ikka selle sama IT pärast) tuli minna linna ametiasju ajama, avastasin ma tualetipõrandalt tillukese tihase jahtunud keha. Süda ei söandanud lubada säilmete prügikastistamist, sestap pakkisin ma kannatanu salvrätikusse, panin kilekotti ja pistsin käekotti. Siis aga mõtlesin, et mõnes ametiasutuses võin ma tõenäoliselt tihase säilmed oma kotist välja võtta ja üleväsinud aju kuumadest lainetest tingituna unustada letile või lauale. Et seda vältida, pistsin ma kotikese hoopis noorema poja ranitsasse. Too küll alguses tõrkus, kuid siis otsustasid poisid trennikaaslastele esitada küsimuse teemal: "Arva ära, mis mul kotis on?"
Kõige lähemale jõuti rotitopisega, kuid tihase peale keegi siiski ei tulnud. Õhtupimedas aga toimus aias väikene tseremoonia kõigi meile teadaolevate matusekommetega - kolme näpuotsatäie mulla viskamise, kõnede, küünaldega. Rahu tema põrmule, vaene kaelamurdnud lind.
Kõige lähemale jõuti rotitopisega, kuid tihase peale keegi siiski ei tulnud. Õhtupimedas aga toimus aias väikene tseremoonia kõigi meile teadaolevate matusekommetega - kolme näpuotsatäie mulla viskamise, kõnede, küünaldega. Rahu tema põrmule, vaene kaelamurdnud lind.
Teisipäeval aga olin ma täiesti juhuslikust jutuajamisest alguse saanud intervjuul. Nimelt kohtus hea sõber L tänaval ühte naist, kes tuli jumala juttu sõnama. L on klerikaalsem persoon ning jäi kuulama, mida siis talle ka öeldakse ning kuidas täpsemalt see jutt just asjade peale läks, aga selgus, et L vestluskaaslaseks oli Lilli Prometi kinojutustuse põhjal tehtud "Pimedates akendes" Maarja peaosa mänginud naine. Erutusest värisevalt andis L mulle kogu info edasi ning me leppisime nüüdseks paduusklikuks muutunud naisega intervjuu nende koguduse tillukeses puukirikus Tatari tänaval. Hämmastav naine ja hämmastav elu - kuid sellest saab kindlasti teinekord pikemalt rääkida. Kuid proua Marijana andis mulle oma õnnistuse ja palus minu eest kõigevägevamal hoolt kanda. Vaatame, kuidas see kulgeb.
Kolmapäeval käisin pärast valgussähvatusena mõjunud tööpäeva ühel erialalisel koosolekul ja pärast seda üle tõesti poole aasta esimesel kohtingul. Kena ja pika mehega. Sünniaasta 79 (see aasta nagu kummitaks mind) ja tegevus... IT-mees (see eriala nagu kummitaks mind). Iseenesest vahva mees, aga unustas ühe väikese sotsiaalse nüansi ära - ta polnud vaba mees. Pagan, ma vihastasin, kui teada sain. No kas on raske inimesele öelda ausalt asjad ära. Ma poleks kohtumisele läinud, kui oleksin seda teadnud. Ei taha, et keegi minu meest näpiks ja ma arvan, et ei tahaks mees, kui keegi teine minule käed külge ajaks. Ja ise ma võõrast vara ei puutu. Hoorade turg on niigi üle küllastunud (vt mai 2014 sissekandeid, veebruar 2015 sissekandeid) ja MINA sinna lisanduseks kindlasti pole.
Neljapäev rahunes juba mõnevõrra maha, kuigi koju sain alles pimeduses. Reedel aga sai juba kergemalt hinge tõmmata, kuigi pidin staadionil poegade Cooper testi ajal neid ergutama ja turgutama.
Sellise nädala päädimiseks teinuks vana eestlane vist ühed õlled, aga nagu teada - mina seda rüübet ei tarvita.
Ja esimese novembri hämaruses, kaminatuld ja kohvi nautides tulid meelde mulle kuskilt 80. lõpust pärit "Marraskuu". Päris hea oli nostalgiasse laskuda ja meenutada laagridiskosid ja ümiseda neid sõnu kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar