ERIYVRZG |
Mõned stseenid olid mõõdukalt head ja ajasid muigama (no viimane stseen oli terve filmi jooksul parim - kaks memme kommenteerimas nende poole paljastatud peffeneid). Dialoog oli mõõdukalt tabav. Näitlejatöö nagu ikka - viimistletud, täpne, osav ja usutav. Aga kus oli lugu? Või millest see rääkis?
Meenub natukene Juku anekdoot, kus vanemad lähevad õhtul teatrisse ning panevad pojale vinüülplaadi muinasjutuga plaadimängijasse. Teatrist naastes leiavad vanemad oma poja esikust pead vastu seina peksmast ja karjumas: "Tahan, tahan, tahan!" Vanemad ehmuvad ja tormavad poja tuppa ning leiavad sealt plaadimängijast kostmas: "Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...."
Mulle tundus see film ka natukene endas klõps-efekti sisaldavat. Uurisin stsenaariumi kohta - nojah. Selles vallas ei saanudki midagi kosta, sest polnud kellegi suunas küsivat noolt heita - kohandatud stsenaarium ju. Mingit koh(rr)alikku lugu ju asjas polnudki. Ja lugu ma ootan. ALATI. Et see, millele inimene oma silmavaadet, mõtlemist, analüüsioskust ja aega kulutab, sisaldaks tõesti ka neid momente, millele saaks mõni hetk peale filmi lõppemist vaatada kui 'võimalikule pihutäiele meeldivatest hetkedest'.
Njah, äkki on minus elav ja pidevalt kriitilist meelt kaane alt üles paisutav teadlane muutunud ikka nõudlikumaks ja nõudlikumaks?
Mitte et ma filmiteigijatele ja filmis osalenutele midagi ette heidaks - ma tunnustan alati tööd, kuid see on tervikpildist siiski ainult üks serv, külg, pind. Sest neid on rohkem. Pooliklikkus. Lõpetamatus. Asi, mis ei lahenenud. Korralikus abielus, traditsiooniline ja ilmselt vaikselt hääbuv pereisa kuvand; noore armukese tõttu maha jäetud trullakam koolivend ning igavesest ajast igavesti noorte naiste kargutamisest/koinimisest/kopuleerumisest mõtlev libaisane, kes selliselt varjab oma tühilaske (alfaisase tunnuseks oli vist see, et ta viljastb nii palju emaseid, kui võimalik) ning murrab lihtsalt oma mahakäiva ego upitamiseks. Klišeeküllasus kuhjas ennast lademetesse - nagu oleks vasekaevanduses ootamatule soonele sattunud, kuid tead, et vasehinnad on tegelikult odavad...
Olen alati olnud arvamusel, et mistahes sõnakasutuse, lauseosavuse ja karakteri efektsuste välja joonistamise juures ei tööta miski tõhusamalt kui HEA LUGU (seetõttu pole ka minust veel nii head kirjanikku saanud - ma pole seda OMA lugu veel leidnud ja paberile pannud) ning praegu seda lihtsalt polnud. Mitmed siit ja sealt mahapikitud jupikesed üldises voolavuses, kuid mitte ahhaaelamuslikult ega ahhaaelamuslikku.
Loodkem, et on looga linapilte tulemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar