Teeme lihtsa matemaatika: ühes minutis on 60 sekundit. 1 tunnis on 60 minutit. 60x60=3600. Ühes tunnis on seega 3600 sekundit. Ühes ööpäevas on 24 tundi. 24x3600=86400 sekundit. Novembris oli 30 ööpäeva: 30x 86400= 2592000 sekundit.
Novembrisse mahtus ca 2,6 miljoni sekundi sisse sügisest pimedust, huvitavaid jutuajamisi, isiklikult käe puudutamist esemele, mida kunagi hoidis sõrmede vahel Leida Kibuvits.
Siia mahtus esimene kirjandusteaduslik ja mitte õpingutega seotud ettekanne (mida oli ülilahe teha, sest vaatenurk teemale võis olla täiesti enda valitud - tõveteisik Salme Ekbaumi loomingu põhjal. Ettekandes ristusid kõik kolm haridust ning pärast tekkis ühe väliseesti prouaga väike diskussioon teemal, et arstid ikka pole ebajumalakultuse käes vaevlevad ja üldse...Hahahhahahhahaha), siia mahtusid mitmete väga heade filmide vaatamine, siia mahtus teatrikülastus, mitu sünnipäeva, kolleegist sõbratariga kohvikus käimine, viie erineva ja uue raamatu lugemine, trimestri lõpp, jõulukontserdi sõnalise osa ettevalmistus, kolmekordne vihastamine näiliselt pisiasja suhtes, kuid mis halvas töö sisuliselt kaheks nädalaks.
Mahtus kütte varumine, aia talvekorda seadmine, mahtus pahandamine õpilastega, mitu arenguvestlust, mitmeid koosolekuid, kolm õppekäiku, mitu kooliblogi sissekannet, helkuripäev, õpioskuste olümpiaad.
Ma olen alati arvanud, et kõik nähtused võivad muutuda paremaks või halvemaks; kiiremaks või aeglasemaks, ilusamaks või koledamaks - ühesõnaga võivad antonüümselt teiseneda.
Kunagi, kui ma ülikooli baka teisel kursusel täiskohaga töötamise, päevastatsis õppimise, huvialade, E-ga kurameerimise ja igasuguste ühiskondlike kohustuste kõrval teatasin kolleegidele oma lapseootusest, imestas üks õdedest kõva häälega, et kuhu sa pimeloom oma elutempo juures veel beebi paned.
Ülikooli viimasel kursusel olin ma vahel hullumiseni piitsutatud, sest kaks beebit, täiskohaga töötamine, päevastats ja lõputöö kirjutamiseks ettevalmistused näisid olevat piisavalt pinev aeg. Toona juba mõtlesin, et oo ei, vist kiiremaks enam elu minna ei saa.
Häh, nüüd võin öelda, et võib ja saab ikka küll.
Mõned asjad on tavalisemad ja teistsugused, mõned aga üllatuslikult huvitavad.
Märkmik on täis erkroosasid meeldetuletusi, isiklikud ja 24 kasulast (no see, minu vahvate tegelastega ülimalt energiat nõudev paraad kuuendikke) on pidevalt summas minu ümber. Oma osa nõuab gümnaasium, oma osa nõuab korrapidamine, kirjavahetused, suhtlemine kolleegidega...
Aga isiklik elu? Seda pole. Isiklikku elu mul pole. Kas ka tuleb? Heh, kes teab, ehk kunagi, siis kui 2,6 miljoni sekundi juurde kerkib imekombel mõni vaba 3600 sekundit juurde ja püüab mind võrku...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar