 |
Rõhk etenduses asetus visuaalsele ekpsressioonile ning tegelikult oli võrdlemisi kaua minu jaoks arusaamatu kogu see mudas rähklemine. Poriga loopimine? Inimene on sündides puhas, aga elu jätab oma mustad jäljed? Inimene on kaootiline ja lihtne on tast üle astuda? Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa ka saama? Tal oli XXXXX nagu muda?
Vahepeal keegi kiljus valju häälega. Sõnalisest poolest kajasid hüüded nagu: "Viina!"; "Püksid maha!"; "Halleluuja!".
Esimene pool tundi üritasin ma tõsiselt jälgida kogu mängu - see tundus lootusetu üritus. Mitte midagi ei taibanud sellest eklektilisest väljendusrikkusest. NO99 puhul on iseenesest alati teada, et kuskil on hetk, mil keegi lavalolijatest:
*kas näitab peput (mida tehti)
*näitab tisse (mida tehti)
*koorib ennast üleni paljaks (mida tehti)
Tõesti - üks meesosalistest oli laval etenduse teises pooles ikka puha püksteta. Sugutamisel oli üldse seal mingi märkimisväärselt suur sümboolne roll, samuti võis perioodiliselt märgata viiteid orjaturule, kristlusele ja üsna etenduse lõpus ilmselt millelegi, mis seostub elevantidega ("Elevandid mäletavad kaua"?).
Vahepeal oli eredavalguseline disko, vahepeal kallasid osad näitlejad üksteisele vett pähe või pesid üksteisel nägusid. Palju oli käppimist ja kopulatsiooni immiteerimist.
Olen see, kes püüab asju ilma väliste mõjuriteta analüüsida (enne vaatan, siis otsin lisa), nüüd tunnistan ausalt - oleks ikka pidanud uurima, sest minu maailma pigem perfomantsina mõjuv ja eufeismidest kubisev, mõtestamise ja tõlgendamise rägastiku sisuline külg ei jõudnud.
Hoopis teine teema oli näitlejate kehaline proovilepanek (kas seda peaks just teatriks kutsuma - see on iseasi). Julgus, paindlikkus, liikuvus. Ise selliselt näoli poris ringi roomata ma ei sooviks. Paljas mõte mudaga näkku saamisest on minu jaoks olnud alati ebameeldiv. Lisaks lendas pori vahepeal ikka publikusse ka. Laval suitsetati. Lõhna järgi vist ikka päris sigarette. Päris vesi oli kasutusel.
Kas mulle etendus meeldis? Ei, ei meeldinud. Olen seda tooni, et teater peaks siiski peegeldama meile oma vahenditega (so sõnalise ja keelelelise väljenduse, žestide, kehakeele kaudu, rekvisiitide kaudu ja selliselt, et miski jääb siiski vaatajale silma puutumata) maailma ja selles eksisteerivaid nähtusi, aga näitlejate paljad genitaalid ja erivanuses naiste rinnad - kas ma pean ikka teadma? Mitte et näitlejad oleks kõige vallas halvasti ...ee...talitanud, aga ma ei tea - see kõik oli nii loomuvastane. Ilmselt poleks ma õnnelik teadmises, et ühe osana minu poegade igapäevasest leivahankimisest kätkeb endasse palja tilla-dollaga laval elevandi matkimine ja kõrge kunsti nimel mudas rullimine.
Kuskil läheb ikkagi piir sellesama kunsti, madaluse, veidruse ja vaimse haute couture vahel. Kuskile saab iga inimene enda jaoks selle rajajoone tõmmata, et millest üle ei saaks minna. Minu jaoks tuli teatripiir ette.
Tegelikult oli vaadatu juba päris mitmes kogemus NO99 loomepajast. Tõesti tuleb tõdeda, et meie maitsemeeled ei käi ühes köögis. Klassikalise, traditsioonilise, nimetagem siis kasvõi vanamoelisema teatri juurde on alati hea pöörduda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar