Urbekuud teretades

Märts mürises majja. See kuu, mis on aastas reeglina kõige pikem töökuu, kuid õpetajaid õnnestava koolivaheajaga. Urbekuu saabus  jõulise kolkimisega seieritele. Iga päev toimub midagi. Sündmus tõttab sündmuse järel. Reedel koolis olnud II trimestri viimane päev kulges õpilastele filmi näitamisega. Klassika. "Kevade".

Samal ajal kui nemad filmi vaatasid, toimetasin mina Lilli-raamatut läbi. Paar asja tuli ikkagi veel juurde kirjutada. Homme aga läheb käsikiri uuesti kirjastusele ning edasi pidid juba küljendus ja kujunuds tulema. Aga jah, toimetajal oli õigus - minu tekstid on täis hooletusvigu. Kirjutades ma ei mõtle, pimekiri eksitab ning mõte kulgeb kiiremini kui näpp klahvi sudida jõuab.

Reedel istusime L-ga väljas. Võtsin nõuks, et vaba naine küll, aga vabadust ei pea tingimata üksi teostama, vaid meeldiva kaaslasega ühes.

Meie lemmikkohviku akna all istudes ei läinud kaua, kui vastaslauda jõudis üks soliidsesse ikka jõudnud ja pisut noksastanud härra, kes tund hiljem minu kapmsunivarrukat näppides telefoninumbri andis ja väga ilusas käekirjas lehekese taha küljele: "Ma armastan sind!" lisas. Isemoodi põnev oli muidugi teada, et tegemist oli väidetavalt Manivald Kesamaa järeltulijaga.  Oleks muidugi põnev olnud tollelt midagi pinnida - äkki saab veel lisandust oma raamatusse juurde, aga ma ei tahtnud härrasmehele vale muljet jätta. Niigi pakkus teine lahkesti oma südant ja kätt, tundunuks kuritarvitamine infot õngitseda.

Sootumaks põnevam oli aga naaberlauda istunud ja tähelepanu äratanud mees. Uue tuttava ma sain igatahes juurde. Kui olime kõik sõbralikult lahku läinud, uitasime L-ga vanalinnas ning ma rääkisin talle (L on ainus, kes on nii magistritöö kui praeguse raamatu kirjutamisega peaaegu sama kursis, kui mina ise) Lilliga seotud tänavatest. Näitasin eeldatava Dunkri tänaval asunud lõbutüdrukute korteri aknaid, kõndisime Pühavaimu kiriku tagahoovi (ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi viibinud) ja sattusime orelimängu kuulama.

Oleksin tahtunud minna Toompeale ja näidata L-le, kus asus see juuksurisalong, millest "Pimedad aknad" räägivad. Tõnis Kask väitis eelmisel aastal tehtud intervjuus, et filmivõteteks kasutatud salong asus autentsel kohal, kuid sisevõtted toimusid kusagil mujal. Kujutasin elavalt ette salongist nähtud tuvipüüdmisstseeni (Lilli Prometi jutustuses "Kolme mälestused"  küsis 1944. aastal Tallinnasse saabunud sõjapõgenik "Kuhu  kadusid tuvid?". Lilli kirjutas selle teksti 1960.-ndatel. Jutustuses vastab memm, et saksalsed sõid tuvid ära). Kuidas aga tuvipüüdmine tegelikult käis, seda kirjeldas Lilli aga nii:

"Akna taga teeb willi järsu liigutuse ja tuvi ongi kõripidi peos. Siis käänab ta linnu kaela kahekorra, lihtsalt nagu porgandipealse. Pakib saagi «Revaler Zeitung'isse» ja asub uut ohvrit peibutama. Üks valge ude liugleb aeglaselt akna taga“

Ühesõnaga, kõndida nendel samadel tänavatel ning kuulda sillutisi huikamas vastu möödunud aegade kajadest..... Kui need müürid ja majad ning aknasilmad vaid mõistaksid kõnelda sellest, mis möödunud aegadel toimunud.

Pilt internetist

 

Reedene õhtu aga lõppes õdusalt koduse kamina ees teed juues ja nädalavahetusel tuli lausa kahele Suurele keskenduda.

Nüüd siis keskendungi. Tegudele.

---

 

Riiklik kasvatus

Korralikud inimesed ning ausad maksumaksjad teevad  igal aastal veebruaris tuludeklaratsiooni ära. Paari lihtsa vajutusega e-keskkonnas sooritatav protseduur, mille käigus on näha, kuhu, kuidas, miks ja kas.

Nii klikid tehtud, tulemus näha. Mõne päeva möödudes aga ilmub ausa maksumaksja e-maksuameti deklaratsiooni leheküljele näiteks selline teade, et seoses maamaksu eelmisel aastal õigeaegse mitte maksmisega ei saa midagi tagasi enne juulit. Või oktoobrit. Oleneb kui kiiresti deklaratsioon läbi vaadatakse ja missuguses järjekorras sind ette võetakse.

Sõnaga, sind vaadatakse nagu kahjurit, keda tuleb korralikult noomida. Ja see, mille riik sinult ära on võtnud, seda pead sa tagasi ootama. Alandlikult eeldatavasti. Kehtiks juskui tugevama õigus.

Sina ei pea mitte olema hea kodanik, sest riik keerab sulle käru niikuinii.

Kõige selle valguses hakkasin ma mõtlema enda kui kodaniku ülesannetele ja sellele, kas minu peale kunagi hariduse ja tervishoiu näol tehtud kulutused tasuvad ära? Hakkasin oma krediiti üle vaatama - hmm - töötav isik vabariigi algusaastatest peale. Kui mälu ei peta, siis 1993. aastast alates. Töötanud kahes sellises sfääris, kus ollakse reeglina alamakstud ja ületöötanud. Ometigi on mõlemal suunal võrdlemisi vastutusrikas töö.

Kui nii võtta, siis olen ma riigile olnud ühtepidi väga kasumlik - ühe raseduse, sünnituse ja lapsehoolduspuhkusega tootunud juurde kaks maksumaksjat (kole rääkida oma poegadest, kuid võtkem seda üldistusena). Lisaks olen ma olnud võrdlemisi terve inimene ja pole kurnanud riikliku potti (eriti peaks lausuma, sest lapsetoetused siiski ju on). Olen mõistlik ja arukas ning loodetavasti ka edaspidi väärt poegade vanem. Nüüd võtab aga riik ette ja "kasvatab" mind. Milline häbematus, hilineda maamaksuga!! Kusjuures sellise maa eest nõutava maksuga, mis juba on välja ostetud. Paneb silmi pilgutama ja suud paigutama. Ometigi on selle riikliku kasvatuse foonil siin (loe: Eestis) väga mõnus elada. Laenasin selle osa sõbralikust perekoolis ning ausalt - nõustun 120% allöelduga:

- elad riigis, kus meediakajastus valimistevabal ajal keskendub teemadele nagu “Vigalas oli näha siili teed ületamas” ning valimisteajal sellele, kui palju raha keegi juurde saab
– ema saab lapsega jääda koju 3ks aastaks (kuivõrd enamikes riikides on 3 nädalat juba luksus)
– sinu toit on tervislik ja naturaalne (kuivõrd enamike riikide “ökotoit” on see, mille peale Eestis juba nina kirtsutataks)
– sul on võimalus nautida erinevaid aastaaegu ja nende ilu – talvist karskust, sügisest värvidemängu, suvist soojust ja rabajärvede puhtust, kevadist õitselepuhkemist ja sula)
– ümberõppimine vanast peast või kiire tõus karjääriredelil noorest peast on võimalik ja soodustatud, inimest hinnatakse tema tegude, mitte vanuse/soo/cv järgi
– sa ei pea raiskama pidevalt aega bürokraatlike toimingute jaoks pangas/maksuametis/asutustes, vaid saad kõike ära teha Internetis
– ja Internet on avalikult tasuta kättesaadav või siis väga odav kodudes
– pool sinu kodumaast on kaetud imeilusate metsade, soode, rabadega
– sa võid oma kodutalu ukse ette panna luua, kui lähed seeni korjama, ja kõik teavad, et pere pole kodus ning ei lähe tülitama
– sa võid metsas seeni/marju korjata
– sa maksad tulumaksu 20%, mitte üle poole või isegi 90%
– sa saad osta poest piima, mis peab olema külmas, mitte mis ei säili lauspäikese käes 3 aastat
– sa tead, misasi on hapukoor või taluvõi ja sa saad metsapervel jänesekapsast süüa
– sa võid rahulikult oma lapse saata tänavanurgale poodi pakki mune tooma ja lastekaitse ei tule sulle ukse taha süüdistust esitama
– kohvikud ja restoranid kus sa einestad toovad sulle leivakorvi ja saia
– sul on igal pool puhas joogivesi kättesaadav
– sa ei pea mitte kunagi muretsema loodusõnnetuste pärast. (sharon | 23.02.2015 00:48 )

Riik peaks olema ju rahva jaoks, eksole? Mina rahva esindajana olen riigi jaoks küll olemas olnud. Tahaks, et "riiklik kasvatus" natukene leebuks.....

Pilt taas päri internetist ja on juttu illustreeriv



 

Põrgus pole pühapäeva

Selliselt kähvas Loona Tuisk "Soomustüdrukus", kui ta järjekordselt oli viimse piirini viidud selles Võrumaal asunud Kaitseministeeriumi töölaagris ühel kuumal augustipäeval 1927. aastal.

Vahel armastan mina Loona sõnadega öelda - emadel pole vabu päevi. Üldsegi mitte oma elu põrgulikuks pidades, vaid pigem viidates just sellele, et ma ei saa võtta endale vaba aega lihtsalt seetõttu, et täna on nt kõikidel eestlastel vaba päev. Kuigi jah, esipaar ohkas ilmselt eile õhtul magama minnes ühest suust, et njah, tuleb jälle see päev. No see muidugi pidi olema teadlik valik, kandideerida veel üheks valitsusajaks ning minna Eesti ajalukku kui üks..eeee... paljuräägituim ja skandaalseim esipaar, kuid - rangelt võttes ei tasuks unustada, et nad on inimesed. Nagu meie kõik. Kelle nahk tunneb valu ja ihu vajab pesemist, kõht sööki ja vaim lõdvaks laskmist.

Sedasi siis.

Väikese tüdrukuna vaatasin ma tihti oma ema, kes jäi voodis lugedes magama, raamat rinnal. Imestasin, et miks ta küll siis nii vähe loeb ja kohe magama jääb. Minule küll unejuttudest ühest ei piisanud, isa pidi ikka mitu lugu lugema - siis kui ta merel polnud, muidu tegi seda ikka ema.

Nüüd on aga kujunenud nii, et ma lihtsalt ei suuda voodis lugeda. Mingisugusel ajahämul ma tajun, et raamat kolksas põrandale, kuid selle üles võtmisega ma küll ei jaksa enam tegelda. Ma olen siin varemgi sellest rääkinud, et  töödekuhi ajab taga. Kui armastad puhtust ja korda, siis pead lihtsalt askeldama, toit iseenesest valmis ei saa, pesu ise restile ei kõnni ja poja kinnas ennast ei nõelu. Kõige foonil on tulemas suur eksam, emakeelepäev. Ühe asjaga saad valmis, teine vaatab juba ukse vahelt sisse. Poest tulles märkad paljanduval murul vana-aastast jäänud korke ja tulevärke, keegi naljahammas on oma taarakoti minule poetanud - kõigega tuleb rinda pista.

Kusjuures on asjadega veel nii - ühel hommikul kõndis keegi varastel tundidel ümber maja. Kustutatud tuledega toas ma piilusin küll välja, kuid kedagi ei märganud. Võtsin julguse ja kirve kätte ning paiskasin ukse valla - tõepoolest seisis aia tagumises osas keegi, kes sealt natukese aja pärast ära kadus. Kes see oli, ma ei teagi. Rohkem ei tahaks ka, et siia tuleks.

Homsest algab katastroofilise minutipärasusega paika pandud päev - kolm koosolekut tundidele lisaks. Neljapäeval sama. Reedel ma lähen... eee... välja. Peab endale lubama vabu hetki, kuigi põrgus pühapäeva pole.

Ühed tähtajad on möödas, juba tuksuvad järgmised kuklas. Poistel sama. Alles oli üks veerandi lõpp, uus aga koputab uksele. Sõbraga kolme peale tehtava video esitlus on homme. Täna hakkavad nad seda lihvima. Näis kuidas õpetaja reageerib nende multifilmile, mille saatemuusikaks on üks võrdlemisi tuntud lugu, aga sootumaks teiste sõnadega. Asi nimelt selline, et kuna  mina olen viimasel ajal aina sõjakirjandusega tegelenud, siis tuli ka poistele rääkida paarist teise maailmasõjaga seotud isikust. Kõige markantsem on loomulikult tõeline saatana inimese kujul - Hitler. Poisid valisidki oma uurimisobjektiks just selle tegelase. Tingimus pidi olema, et surnud, aga kuulus isik. Kurikuulus siinpuhul sobiks paremini. Omapoolne täiendus võrdlemisi vahvale animatsioonile tuli sellise lauluga: "Hitler Has Only Got One Ball". Pidasin sõbra emaga nõu, tema leidis, et las poisid teevad. Nende õpe ju.

Eks näis, mis  siis saab. Õpetajana ajaks mind selline iroonia muigama, kuid hinnet ma panna ei oskaks.

Tundemaailm on kurvastav. H-ga nagu oleks midagi, aga.. Tahan samasugust tunderaputust nagu sepaga - ohh, kuidas ma teda....

Sellega on muidugi jälle üks kummaline juhuslikkus. Mõni aeg tagasi, kui oli see tigedate nootide vahetamise päev ja otsustava EI kuulmine, käisin ma hambaarstil. No oli ebameeldiv. Arst tahtis välja vahetada ühe igiammuse plommi ja sellega sai valu tunda. Lõpuks, pärast mitut süsti ja tegevust, sai ma siis toolist tulema. Kogu selle hambasebimise aja (muide vastab tõele, et füüsilise valuga saab emotsionaalset valu vaigistada) ma siis haletsesin ennast ja lõpuks ikka soolane silmavesi lahti ka.

Kui ma kurnatult koridori jõudsin ja muudkui edasi nutsin, tuli mulle keegi vastu, kes tundis huvi, miks ma nii nutan. Täiesti ilmvõimatuna osutus selleks vastutulijaks.... sepp. Kes siis istus ja lohutas ja minuga rääkis ja see tundus nii tahethalvav, kuidas ma ei tahtnud tema kõrvalt püsti tõusta. Maailm, miks tegid sa nii kurja tembu meile ja meid lahku ajasid?

Ta ju ometigi oli see. ÕIGE. Ahh, miks tulid sa minu ellu alles hiljuti, mitte varem? Miks? Just sinusugune ürgmees oli mulle sobilik. Minu meesperegi leidis nii.

Ja nagu sellest oleks kõigest vähe - läks paar päeva mööda ning juhtusin ühes sõitma luuletajast ekskihlatuga. Tema oli sõnaaher nagu ikka. Kolme peatuse jooksul vahetasime kuus sõna. Tema puhul tasub küll kergendatult ohata - hea, et see karikas joomata jäi. Mõistatusliku seigana paneb see tänaseni ümbritsevaid ja teadjamaid kulmu kergitama - sina ja luuletaja? Mis mõttes? Või pigem - miks?

Kuna pildiline tekst mõjub  lihtsustavalt - kumma valiks lugeja?

Pilt pärit internetist



Pilt pärit internetist



 

 

Ühesõnaga - tegemiste vahel tuleb perioodiliselt mõtiskleda ka muude asjade üle.

Kuid nagu juba öeldud - emad ei saa puhkust võtta, vaba päev ei tähenda tingimata diivanil pikutamist ja lugemist, vaid miljoni asja korda ajamist. Pirukad ei küpse ise ja üks õige sünnipäev ju ei mööda hea küpsetiseta. Või kuidas?

Taastumisaeg

Klassikaliselt legendaarses "Tuulest viidud" romaanis on üks  väga episoodiline, kuid põnev vanadaam, Scarletti naaberistanduses elav Fontaine vanaema. Soovimata lugu ümber jutustada, seisneb selle karakteri vastu huvi tõusmine ühes lauses: "Ellu jäävad rasketes oludes need inimesed, kes on nagu tatrataim - tuulte ja vihmade käes on tatravars surutud vastu maad, ta näib väga alandlik, kuid kui torm möödas, siis tõstab ta oma niiskust kogunud kobara uuesti üles ning kasvab edasi."

Elu keerdkäikude korral juhtub minugagi  nii - vahel olen ma eluraskustest tummaks lööduna vait. Ei kõnele, ei kirjuta. Nutan seesmiselt ja poetan pisaraid nähtavalt. Olen tõsine ning suutmatu. Kuid seejärel tuleb ikkagi saada mistahes tekkepõhjusega olukorrast üle ning asuda igapäevast elu elama.

Pärast tõdemust (vt minu eelnevaid sissekandeid) väga oluliste eluliste seikade korrigeerimisvajaduse kohta,  olin ma kolm päeva tõsiselt vait. Kummastava sisekaemusega külvatud. Sestap ma siingi eriti ei kõnelenud.

Kuid - ükskõik kui palju ja kuidas ma leinama midagi ei peaks - minu kätepaari ja töötahet vajasid nii pojad, õpilased, käsikiri kui ka kodu. Lisaks ei tasu mul ennastki unustada: hingele vaimutoitu tasub ikka ka anda. Mis siis toimus?

Vabariigi sünnipäeva eel koostasid õpilased sugupuid ja kas siis vabariigi sünni või taassünniga seotud plakateid. Endal oli sebimist aktuse ettevalmistamisega ning aktusepäev kujunes kiirreageerimisrühma tegevusega sarnaseks. 
Kuna ma sellel aastal klassijuhataja pole, siis tuli mul asendada kõiki neid, kes oma klassiga aktusel viibisid ning tundi mingil põhjusel ei andnud. Juhtusin olema bioloog ja filminäitaja. Lisaks tuli juhendatavale uurimusele viimast lihvi anda, teise trimestri hinded välja panna, sõbratari sünnipäeva tähistada (ja ohjaa, see oli vast tähistamine!!), Kiek in de Kökis käia (interaktiivne ja väga põnevalt ülesseatud eksponaadid, pole midagi öelda - 21. sajand annab tõeliselt vahvaid võimalusi ajaloo uurimiseks). Ka tuli vahepeal tähistada sõbrapäeva ning lauale kogunes õpilaste toodud lilli ja šokolaade.

Loovkirjutamises sai tegeletud haikude ja teemantidega. Viimasel puhul andsin õpilastele ette sõnad ja nad koostasid. Oi, me naersime, sest tekstid olid vaimukad ja isikupärased. Hiljuti kirjutasid nad pärast õudusseminari ise õdusjutte. Ja päris ausalt - need olid kõhedad lood. Osad valisin välja ja saatsin ka Vilde õudusjutu konkursile. Näis, mis saab.

Koolil on olnud üks vahva traditsioon - sõbrapäeva paiku  kingib iga klass kooli raamatukogule ühe uue raamatu ning õpilased loevad sellest uuest raamatust katkendeid ette. Ühe oma klassiga tegime meie veel muudki - õpilased panid loovtöödest kokku teosed "Meie klassi kõigemad" ning "Ole hea ja ära kiusa".  Nemad koostasid, mina kujundasin ja köitsin. Päris omapärased tulid. Õpilastele endile meeldis, mis ongi tegelikult peamine.

Ühtede õpilastega tuli juttu turust kui sellisest ning väga spontaanselt läks arutelu kirjanduslikult tekstilt muutunud linnaruumile. Tänu FB kontaktidele sain ma näidata mitmeid enne/nüüd fotoseeriaid ning leidsin rahvusarhiivi filmiosakonnast lõigukesi vanadest aegadest. Sõnaga - meil kujunes väga  kreatiivne õhkkond. Kuid nad tulevad kaasa, kuulavad ja kommenteerivad, vaatavad, esitavad küsimusi. Ning see vist ongi peamine.

Õpilastega on ühtepidi raske ja teistpidi kerge. Põlvkonnad on muutunud. Hüperaktiivseid lapsi on oluliselt rohkem (kuigi mina tõlgendaksin seda pigem tugevate kasvatuslike probleemidena), tähelepanu kusagil paigal hoida tänapäevases vilkuvas, piiksusvas ja tormlevas nutimaailmas - see on paras väljakutse, kuid seda põnevam on lastega kontakti leidmine ning tõdemine, et ma tõepooolest annan järgmistele põlvedele tarkust edasi.

Oma pojad aga oskavad üllatada erilisel moel. Inglise keele jaoks loodud videoprojekt, mille vaatamine tõi naerupisarad silma. Njaa, uue ajastu lastel on loominguline lähenemine pisut teistsugune. Võimalused info kogumiseks ja käitlemiseks sootumaks erinevad ning tulemused sellele vastavad. Hetkel on kooliasjad nendel siiski korras, kuigi märkan igakevade-eelseid väsimuse märke. No aga varsti on päike väljas, rattad all ning saavad värskes õhus liikudes jälle reipamaks.

Oma käsikirja toimetamine võtab aga ohkama. Ega asjata ju ei öelda, et see, kes oskab, see kirjutab; see, kes ei oska, toimetab.. Mitte üldse tahtes olla kuidagi üleolev, vaid suhtudes täie lugupidamisega toimetaja tehtud töösse (lõppkokkuvõttes peab ju raamat tulema välja ikkagi suurepärane, mitte lihtsalt mingisugune), ta ikka toimetas ja hoolega. Isegi selliseid sõnu ja fraase, mille ma uurimisobjekti päevikutest laenanud olin.  Lisaks adusin ma täielikult, et tema hinnangul olen ma kui mitte just ortograafiline lollpea, siis  grammatilise arengupeetusega küll. Lisaks pidev kahtlemine faktite esitatuses. Kas on ikka olemas selline asi nagu õhutõrjekahur? Kas ikka Lilli tegi nii? Selle parandustega käsikirja ma spiraalitan kahtlemata kokku ja tegutsen edasi.

Nojah. Kuid kurjaks teevad mind tõbisena lapsi koolisaatvad lapsevanemad ning läkastavad kolleegid. No ei osata au sees hoida ei enda ega teiste tervist.  Loomulikult pidin kollegiaalsuse huvides ka mina vastu võtma mingi kurja kurgutõve,  mis on teinud hääle hundikurgu kõlaliseks.

Korstnas ulub tige veebruarituul ning välja vaadates on taevas enam-vähem kodukase kõrgusel. Ometigi laualvad hommikuti aias linnud ning õhus on tunda teatavat ja kevadele ainuomast värskust.

Ja kõiki neid mõnusaid asjatamisi aiamaal. Hmmm....

Lugegem lõpetatuks

Nädala pikk ja pingeline teravate nootide vahetus mitmel suunal saab tänasest alates oma lõpliku punkti. Intelligentsuse esmaseks tunnuseks on alati peetud võimet kohaneda olukorraga, kohanemisvõimet mul on, aga see tuleb raskelt.

Unetus, mis jälle on tulnud maad võtma, on pannud öösiti mõtlema väga paljude asjade üle järele.

On selge, et bioloogilisest teisest meie elus pole enam mingeid jälgi. Kui isa keeldub ühemõtteliselt poegadega suhtlemisest, siis ei saa kahjuks mina midagi teha - täiskasvanud mehe kolmeaastasele omane jonniv käitumine peaks olema piisavalt kõnekas, et mitte enam teda ellu lubada. Kõike, mida isa võinuks oma poegadele meheks sirgumise kohta rääkida  - see jääb olemata. Iseenesest muidugi kurb. Tuleb hinnata ümber oma olemasolevad jõuvarud ning tegutseda edasi.

Siinkohal ja täiesti avalikult pöördun ma bioloogilise teise poole (ära tule ütlema, et sa seda ei loe - seda teeb sinu eest sinu kaasa, kes põlevil silmi saab siis oma virtuaalellu lisada "mõtestatud ja sisukaid", naerukrapidest kõõksuvaid postitusi) - kui sa juhtudki juhuslikult nendega kusagil kokku, siis sa keerad otsustavalt selja, sest sul on KEELATUD neid kõnetada, nendega mingilgi viisil kontakti otsida, nende poole vaadata.

Kui su naisvanem peaks kasutama jälle oma sõbratari, et nuhkida nende hinnete ja muude asjade järele, siis järgnevad sellele kõikidele osapooltele rakenduvad tagajärgede likvideerimised.

Kui sa üritad oma tütarde ema kaudu nende kohta informatsiooni hankida, siis ka see on KEELATUD. Sa EI TOHI kasutada mitte ühtegi seaduslikku ja avalikku kanalit, et nendega kontakti otsida, samuti ei ole sul lubatud nende digiterviselugu vaadata. Nende FB kontod on sinu jaoks olematud. Täpselt nagu minu kontod ja pärast seda postitust ka minu blogi - selle lugemine on  sinu jaoks LÕPPENUD. Sul pole lubatud minu kirjutisi lugeda. Samuti mistahes minu sulest ilmunud artikleid ja raamatuid. Sa ei TOHI neid osta ega laenutada. Ka sinu elukaaslane EI TOHI vaaadata minu FB kontot ja lugeda enam seda blogi. Samuti pole talle lubatud minust oma FB-s kõneleda ega minu initsiaale mistahes viisil kasutada (see on muidugi kahepoolne asi, seda ei tee enam ka mina), pole lubatud lugeda minu nime all ilmuvaid kirjutisi.
Sinu vanemad EI TOHI mitte kunagi mitte üheski kõneluses mainida, et minu pojad on nende lapselapsed, neile POLE LUBATUD kutsuda lapselapsi oma surivoodile ega üleüldse mingil muul moel nende peale isegi kõige vähemaltki mõelda.
Kui sinu ja su kaasa peaksite saama lapse, kes nt võib tulevikus vajada mingisugust meditsiinilist abi (ptüi-ptüi-ptüi), siis on sul KEELATUD mõelda minu poegade, kui võimalike abistajate peale.
Samuti pole sul lubatud enam MITTE KUNAGI mitte üheski dialoogis, kõneluses ega arutelus kasutada minu nime, poegade nime või rääkida meie kunagisest suhtest mitte kellelegi ega mitte kellegagi. Küsimusele, kuidas sinu pojad elavad (kui meie ühised tuttavad nt peaksid seda tegema) - on sul KEELATUD vastata, sa EITAD, et sul on lisaks tütardele veel lapsi.
Sama keeld laieneb loomulikult ka minule - ma EITAN täielikult, et ma olen olnud sinuga kunagi mingilgi viisil seotud, olen sind tundnud või, et sa oled minu laste isa. Kui minu käest küsitakse, kas ma tean, kes sa oled, siis ma keeldun kategooriliselt sind mäletamist. 

Kuni poegade 18-aastaseks saamiseni kannad sa nende elatisraha üle. Viimane kord, kui me sinust üldse midagi kuuleme, saabub 25.08.2021. Siis on nende 18 sünnipäev, sa teed viimase ülekande ning siis on KÕIK. Sa EI MÄLETA enam MITTE KUNAGI, et sul on üldse olnud kaksikud pojad. Kui neil peaksid sündima lapsed, siis EI OLE sul LUBATUD ennast nimetada nende laste vanaisaks. See geneetiline võrse on sinust JÄÄDAVALT lahkunud.

Ja lõpetuseks - sul on KEELATUD oma poegade peale mõelda.

Kas tolerants säiliks ka siis?

Viimaste päevade blogipostitustele on tulnud suur hulk klikke - uudishimu ajab sügelema ka kõige rahumeelsema inimese. Samuti on tõstatanud küsimusi need isikud, kes on siinkirjutaja tutvuskonna seljataguseks - mis toimub? Tundub, et selgitustööd tuleb  teha kõikidele lugejatele võrdselt, nagu kuubi puhulgi, kus kõik küljed tähendavad täpselt ühepalju.

Üks asi, mida ma pole kunagi sallinud, on see, kui suhtes olevad osapooled hakkavad suhtesse kolmandaid tooma. Eriti ajab tigedaks see, kui eiratakse tsivilisatsiooni kuldreeglit - tee kõike nii salaja, et keegi sellest midagi ei tea või tee kõike nii avalikult, et inimestel on sellest täiesti ükskõik. Vanaaegse sõnaga 'ulaelu' märgiksin ma seda, et vabadel meestel ja naistel on õigus teha, mis pähe tuleb, muidugi siis, kui mõlemad on tõepoolest vabad.  
Aga kui muidu  vallalisepõlve pidavad neiukesed, tõenäoliselt  arukad olevused, heidavad ühte nende meestega, kes on juba tegelikult seotud ja väikeste laste isad - mulle tekitavad nad kohe allergilise viha. Jah, siinkohal oma ausa põhiloomusega tunnistan - on varases nooruses olnud mõned seigad, mille üle ma uhkust ei tunne, kuid MINU pärast pole kunagi mitte ükski väike laps pidanud jääma ilma isa täiemahuliselt tähelepanust. Olen alati nende naiste poolt, kellesse suhtutakse nagu kolmandajärgu raudtee kiirsööklasse, kuna silmapiirile on ilmunud keegi uuem ja värskem eksemplar. Inimhing on võimeline tegema hämmastavaid asju ning sõbrunema ka nende naistega, kellega poleks eales arvanud, et teistel tingimustel see võimalik oleks.

On olemas selline mõiste nagu 'naistevaheline solidaarus' ja selle juured ulatuvad väga kaugesse lapsepõlve - oma lemmiknukku ei antud kellelegi mängida, see oli ainuisikuliselt nukuomaniku privileeg (tuletage endale meelde, kuidas toimiste, kui kasvõi oma õde üritas sellel lelul juukseid sättida!). Sama kehtib tegelikult ka kaaslase puhul. Vallaline naine ei lehvita ennast seotud mehe ees. SEE seotud mees on ühele naisele ennast lubanud (ilmselt on suhtes alati mingid kindlad reeglid, mis pannakse kohe alguses paika, harilikult on üheks eelduseks ka vastastikkune truudus).  Kui juhtubki see vallaline naine  lehvitama, siis tulevad tagajärjed. Ma kaldun arvama, et mitte ükski viidatavas loos asjaosalisena kommenteerinutest ei oleks mõistlik ja mõistev, kui see juhtuks sinuga. SINU elukaaslasele ajab küüned taha keegi võrdlemisi luhvalikult käituv olevus. Olgem ausad - selliste naiste kohta on olemas väga ühemõtteline väljend, mida ma siinkohal ei kirjutaks.

No hüva, mingil hetkel on mõistus peast kadunud ning makjavellilikult (oma eesmärk saavutatakse kasvõi üle laipade minnes) edasi püüdes ei mõelda tagajärgedele üldse. Kuid ometigi on need olemas.

Täiesti käegakatsutavalt. Kuid nende mõistmiseks on vaja veel ühte nüanssi - südametunnistust. Kui see puudub, siis pole midagi teha, sest isiklik õnn kaalub üle kõik moraalsed ja eetilised piirid, mida ületatud on. Jah, sisuliselt olen ma sellega nõus, kuid kui mistahes suhete lammutamisel on osapooleks väikesed ja süütud olevused, siis läheb mul hari punaseks.

Mõtlen nendele eilseses postituses viidatud naistele - kas te enda südamesse sisse vaadates, kui see juhtuks teiega, teie eluga,  ka nii arvaksite? Kas suhtumine ikka jääb samaks, kui sinu elukaaslane leiab, et tasub üle parda heita kõik senine? Kõik mille olete ühiselt rajanud? Kaldun arvama et mitte. See on puht selline inimlik mõtlemine. Inimene on egoist ning ei taha kohe kindlasti, et TEMALT midagi ära võetakse. Need, kes väidavad, et armastavad kaaslast nii palju, et peaasi oleks tema õnn - need valetavad. Siin astubki mängu see lapsepõlve lemmiknuku efekt.

Nüüd aga ühest kuubi küljest, millest tõenäoliselt pole väiksemate laste vanemad veel mõelnud ning sellises jaanalinnulikult pea liiva alla peitmises loodavad, et nendega seda kunagi ei juhtu. Kui õnnelikud oleksite teie emana, kui teie veetlev ja asjalik tütar; noor, vallaline, haritud; tegus, tuleb teie palge ette ja teatab, et ta on ajanud lõhki perekonna, kus noorim laps veel sündimata ning mehel on juba üks mudilane. Ja see pole veel kõik. Lisaks on teie tütre uuel vallutusel veel kaks last - tudengiromansist. Kokku siis neli. Emana  muidugi toetate oma tütart, olete õnnelik, et ta on armunud, kuid....heidate hämmeldunud pilke oma südamesse ning mõtisklete pikalt selle üle, miks tahab noor naine sellise taagaga meest? Kas tõesti polnud vabade ja vallaliste meeste seas valikut? Elukogemus aga tõstatab veel küsimusi, kui kuulete laste vanuseid - kümne aasta jooksul sigitatud kahe erineva naisega neli last ning ükski nendest lastest ei kasva isa juures. Kas peas ei löö mingid häirekellad? Et kui ta juba on kahe pesakonnaga nii teinud, siis miks peaks minu tütar olema teistsugune? Ja kas tõesti tahab tütar luua perekonna, kus tema järeltulijal oleks poolvendi ja poolõdesid, kellega peaks asjade selguse huvides suhtlema kunagi tulevikus - kasvõi seetõttu, et Eesti väiksusest tingituna ei tekiks lähisugulussuhteid.

Kindlasti on  veel küsimusi, nagu näiteks selline: minult pole ju keegi meest üle löönud, bioloogiline teine lihtsalt jalutas minema, kuna ei tahtnud isa olla, miks siis mina probleemkinda õhku viskasin?
Aga seetõttu, et silmnähtavalt on keelatud suhelda esimese hüljatud pesakonnaga. Hiljuti tuli see jutuks ning olgugi, et põhjendused kaldusid teise äärmusesse (kuna mina olen niivõrd ebameeldiv isik), siis olid tegelikud motiivid läbinähtavamad. Ühed ja võrdlemisi väikesed lapsed talub iga armastav naine ära, kuid veel ühtesid lapsi nende ühisesse ellu lasta - see oleks liiga suur koorem. Sest kui viimased kaks on veel piisavalt tillukesed, et sotsiaalses küpsusetus hinnata naist "toreda tädina", siis kaks esimest on jõudnud juba teismeikka ning esitaksid juurdlevaid küsimusi, millele ei saa pärga pähe pannes või muul moel lallitades vastata.
PS: alati on teretulnud otseküsimused. Kommentaarium on avalik. Ei ole vaja käia salaja  luuramas ja siis virtuaalselt silmi pööritada.
PPS: viimase 10 aasta jooksul olen ma kaitsnud kaks BA-d (2006 ja 2013) ja ühe MA (2014).
PPPS: Tekstide puhul on tavaliselt  kolm nüanssi - tekst ise, lugeja ning autor. Kui teksti lugeja ei saa tekstist korralikult aru, siis ei näita see mitte autori hebefreenset skisofreeniat*, vaid lugeja enda vajakajäämisi
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
* http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm

Häirivalt lihtne

Aastaid tagasi põhikoolis juhutus nii, et alates 5. klassist sai meie õpetajaks üks väga legendaarne matemaatik. Korrektsuse huvides tähistan ma teda pelgalt initsiaalidega: H. K. 
Ta oli absoluutselt hämmastav õpetaja - suur, tugevate ja loomulikult lokkis lühikeste hallide juustega, tavaliselt rohelisest pallonist ja pruunist seelikust ning vestist koosnevas kostüümis. Tema kabinet asus kolmandal korrusel, 306, kui mu mälu mind ei peta. Ta oli üks neid õpetajaid, kelle kuulsus käis tema ees - me teadsime, et on olemas õpetaja, keda nähes ka gümnasistid selja sirgu ajasid ning tema möödudes enam-vähem kooli parkettpõrandaid vaatasid, lootes, et õpetaja pilk sind ei puutu.

Ta oli isik, kes oskas panna sind tõesti ebamugavalt tundma, kunagi polnud sa kaitstud väikeste ja vastikute torgete eest. Jah, ma ei pea tänaseni tema enamikke meetodeid õigeks, kuid kahte asja suutis ta ideaalselt - distsiplineerida õpilasi selliselt, et klassis oli ainult ja ainult vaikus ning teha sulle asjad selgeks  viimase kui plussini.

"Anname koduste tööde vihikud aknapoolsete naabrite kätte ning saadame tagant ette."

"Võtke homseks kaasa lõigatud seravaga leht/kahe poolega leht."

Lubasin enesele, et kui kunagi peaksingi õpetajaks hakkama, siis kohe kindlasti mitte selliseks nagu tema, kuigi...  

Kui ma nüüd õpetajana uuesti tööle asusin, siis ma lubasin endale, et võtan matemaatiku distsiplineerivad võtted üle. Ilmselt toona kogemustega pedagoog teadis mida tegi, sest kõik klassid on mul käpa all. Tema meetodeid kasutades.

Kuid miks ma matemaatikust kõnelen?

Seetõttu, et hakkasin juurdlema, kuidas ta suutis napisõnaliselt asjade üle mõtlema panna. Luges tiraadi kapsa kasulikkusest, kui palju seda peab sööma ja sai aru, et sõnum jõuab aeglaselt kohale. Üks tema lemmikväljendeid oli (ilmselt ei mäleta ka enam täpselt, aga umbes nii): "Aga uvõõõ." Mida ta tegelikult sellega mõtles, olen ma saanud aru alles nüüd - ta teadis, et on inimesi, kelle mõtlemisesse ta midagi tuua ei suutnud.

Mul on ka viimastel päevadel olnud mitmel korral tahtmine öelda inimestele: "Aga uvõõõ."

Mõnda aega tagasi pidasin maha tigeda lahingkirjavahetuse ühega eksfaktoritest. Öeldakse, et vaieldes selgub tõde. Kahjuks ei ole see nii, vaieldes  valgub tõde oluliselt laiemaks, sest minupoolne soov asju olevikus ajada muutus ootamatult pikaks tulistamiseks mineviku suunas ning prokurörilikult elegantseks süüdistuskokkuvõtteks. Ojaaa, tundub et eksfaktor on valinud vale eriala - niivõrd timukaliku otsekohesusega selgusid paljastusted. Ma ei oskavat inimestega üldse suhleda, ei aduvat pärismaailma ning selle reegleid. Lubati kunagi lähitulevikus, kui selleks ikka ollakse küps, selgitada kõneobjektidele kuivõrd halb inimene ma olen.

Põhimõtteliselt peaksin ma ise paluma kuklas tuksuvat kuuli. Ise libestama kaela ümber koolduvat köit ning teritama giljotiinitera. Palkama ise otsuseid täideviiva hukkaja ning kirjutama pika tänukirja minu vastuvõtu kohta - see oli selline alltekst, mis seal kõiges peitus.

Nojah, las need asjad jäävad nii nagu nad jäävad.  Aeg annab arutust.

Sootumaks veidrad tuuled aga hakkasid seejärel puhuma virtuaalmaastikul. On ju teada ja tuntud tõde tänapäeval, et enamik sõdu peetakse küberruumis. Kas siis arvutimängus, erinevate rünnakutena või omanäoliste vestlustena. Nagu nüüdki. 
Selgus, et minu kirjutisi ei loe mitte kunagi mitte keegi, see olevat täiesti laialivalguv ning segane, ning ma peaksin oma "kõrgeltharituse" juures alandatusest põrandal väänlema. Et minu üle naerdakse. Et minu kirjutised ei mõjuvat mitte kellelegi mitte mingil moel ja nendest õhkub kadedust, kibedust ja midagi oli veel...?

Ahjaa, hirmu vananemise ees ning seda, et ma oma elu maha magan. Kuidas ma lõbustavat ennast teise arvelt, kuid see ei segavat tuulepuhujat sugugi.

Kui minu eilses postituses  viitasin teatud linnuliigi häälitsemisele, siis virtuaalmaastikul kostis nüüd juba suuremas rühmas ühendkoori helisid. Loomulikult kannavad mitu häält rohkem ja kaugemale. Ahastamist. Hüüatusi. Hämmeldumist. Kaagatusi, et miks elatakse teiste elu ja mitte enda elu.

Ometigi on osad virtuaalmaastiku teelistest täiesti kursis sellega, et peaaegu kogu siinne tekst on väljamõeldis. Keeruline väljamõeldis, olgu täpsuse huvides mainitud. (Kuidas nad seda teavad, kui mitte keegi siinset ei loe?)

Lasin silme eest enamiku siinkajastatud ja viimase 12 aasta sündmusi läbi: ülikool; mitmikraseduse ajal mahajäetus; pikk ja piinav kandmisperiood; leppimised ja tülitsemised; kohanemine üksikemadusega; ülikooli lõpp; õpetajaks hakkamine; magistrantuur; eluarmastusega kohtumine; lahkuviinud saatus; ema haigus ja surm, poegade kasvamine; maja ja aia ümbertegemine; esimese hariduse tasemeõpe; esimese raamatu välja andmine; magistrantuuri lõpetamine. Meenutusi, mälestusi, mõtisklusi: huvitav, milliseid nendest sündmustest pidasid virtuaalhäälitsejad väljamõeldisteks?
Ja samas on nii häirivalt lihtne - sisuliselt mitte midagi tehes -  panna sõnakiviga pihtasaanu kiunatama. Liiga lihtne....

Gallus gallus domesticuse profileerimine

Me ilmselt kõik oleme mingisugusel nädalapäeval mekkinud mingil moel muna, nii füüsiliselt kui mõttepalangute kaudu, eriti filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ja teooriatega seoses. Kumb oli enne, kas muna või kana etc. Muna praetud, keedetult, fritüüritult, omletina, rüütlisaiades, munapudruna.

Muna tuleb kanast, teadagi. Kana saab munaga valmis ja siis kaaaaagutab kõvasti, kõvasti. Käib uhkelt üle õue ja teatab tähtsalt, kuidas on saanud valmis meistriteosega.

Kuid kanal on olemas ka teine tähendus,  selline halvustav nimetus nende.. eee.. naisolevuste kohta, kes oma amtöörlikult, diletantlikul moel püüavad diagnoosida teisi inimesi (siinkohal tahaks öelda, et guugel ja tervishoiulehed pole ikka päris igaühe jaoks) ning seejärel vist olla dialoogis ühiskonnaga.

See on ikka valusnaljakas, kui näiteks muidu söögispetsialisti ja grupirähklejana esinevad ...eeee....(parafraseerides "Armastust kolme apelsini vastu" Pantalone suu kaudu) naisisikud üritavad küll ülikooli kaugelt nuusutatuna, kuid siiski juba ammustesse aegadesse jäänud akadeemilise atmosfääri mekkimisega selgitada või õpetada kellelegi mingeid tervishoiualaseid termineid, mida nad tõenäoliselt pidid pikemat aega tuiutama, et õigest kirjapildist üldse selgust saada. Ega kana siis alati arusaaja pole, tema maailmapiltki käib külgedelt, terviklahendust ei näe kana isegi parema tahtmise juures - füsiognoomia on selliselt seatud. 

Vahest aitab kanadele keegi kaasa, seda ma muidugi ei oska kommenteerida, küllap vist. Grupirähklejad ei suuda oma saamatuse ja teadmatuse tõttu sammugi astuda nutitelefonita, guugel on ju kasulik ning lisandusena saavad nad kohe instagrami ja twitterit  samamoodi teavitada toimunust või  toimuvast, nagu ennist minu kirjeldatud kanalgi Tähtsalt ja ikka selliselt, et oleks kõlapinda, mis sest, et kana kaagutus kõlab täpselt sellisena nagu ta kõlama peab - kaagutusena.

Iga kanakene peaks ikka oma pesa peale ennast kohendma ja vaatama ega nt kollast värvi tõstepommid välja veerenud pole, ning  loomulikult kohe teavitama kõiki, et nüüd on olemas tõstepomm. Pole vaja minna nendesse maardlatesse, millest ainese ammutamiseks silmnähtavalt jääb puudu vajalikest teadmistest ja oskustest.

Kindlasti peab kanakene andma mõista igast sammust söögist ja joogist, kuid see polegi ju nii arusaamatu - kanakene oskab hästi toidulaua ülekülluses siblida ning vajaliku tera leida. Ning otse loomulikult sellest valjuhäälselt märku anda.

Kuid seegi pole veel kõik. Iga kana kõrval peab olema puhvisrinnaline ja kohevasabaline kukk, kes oskab võidukalt kireda, ägedalt nokka teritada ning vaat et surnukski nokkida mitmeid nooremaid isendeid. Ikka võimalikult valusalt, et hoop täieliselt surmav oleks. Kuid ellujäävatel noorematel isenditel on kukekesega lisaks sugulussidemetele veel midagi, mille kukeke on ära unustanud - neil on süda sees. Erinevalt siinräägitust

Üle-eelmisel korral Antoni juures, kui ma siis veel üliõpilasena (studeerides eriti filosoofilisi, religioosseid või teaduslikke ideesid ja teooriaid), tegime kaasüliõpilastega väikese esitluse ning muuhulgas käsitlesime ka kanafilosoofiat "Miks läks kana üle tee?" võtmes:

PLATON: Tähtsama asja nimel.
ARISTOTELES: See on tema loomuses.
KARL MARX: Seda ei saanud ajalooliselt vältida.
SADDAM HUSSEIN: See oli põhjuseta mässuakt ja tema pihta 50 tonni närvigaasi viskamine oli igati õigustatud.
MARTIN LUTHER KING, JR.: Ma näen maailma, kus kõik kanad vabad on ja võivad tänavat ületada, ilma, et nende motiivide üle kahtlusi oleks.
MOSES: Ja Jumal laskus taevast ja ütles kanale "Sina pead tänava ületama". Ja kana ületas tänava ja kõikjalt kostsid rõõmuhõisked.
FOX MULDER: Te nägite ise, et ta tänava ületas. Kui paljud kanad peavad veel üle tänava minema, et te seda usuksite?
FOX MULDER (2): See oli valitsuse vandenõu.
RICHARD M. NIXON: Kana ei ületanud tänavat. Ma kordan, kana ei ületanud tänavat.
MACHIAVELLI: Otsustav on, et kana ületas tänava. Keda huvitab põhjus? Tänava ületamine õigustab igasuguseid võimalikke motiive.
JERRY SEINFELD: Miks üldse keegi tänavat ületab? Ma mõtlen, miks ei küsi keegi ""Mida kuradit see kana seal üldse tegi?""
FREUD: Tõsiasi, et te selle küsimusega tegelete, näitab teie seksuaalset ebakindlust.
BILL GATES: Just äsja lasin ma turule uue Kana Office 2000, mis suudab ka mune muneda, dokumente täita ja kontoseisu korrastada.
DARWIN: Kanad valiti evulutsiooni poolt miljonite aastate jooksul välja ja nüüd suudavad nad tänavat ületada.
EINSTEIN: Kas kana ületas tänava või liikus tänav tema all, sõltub teie vaatluspunktist.
BUDDHA: Selle küsimusega eitad sa oma kanaloomust.
ERNEST HEMIGWAY: Et surra. Vihmas.
CLINTON: Ma ei olnud kordagi selle kanaga üksi.
ARNOLD RÜÜTEL: Maal ja külas on toimunud nii suured muudatused ja kohati võib näha, et kana, aga ka teised, kolmandad, neljandad ja koguni anonüümsed linnud ei ole leidnud endale enam reaalset teed, kuidas edasi minna. Ja selle juures on kana olnud meelekindel ja leidnud väga reaalse tee."

(http://www.folklore.ee/Keerdkys/Lahutustyyp/2984.html)

Flirt

Pilt on internetist ning illustreeriv 

"Lahkumisõhtul saab tormine plaaž armumängude tallermaaks..."

See armumängu alustamine on tegelikult rohkemgi kui ergastav. Umbes samamoodi võib tunda ennast ilmselt kogenud jahimees: vaatab üle padrunid ja relvad, kontrollib jahipauna, teritab noa, vaatab üle oma vastavalt aastaajale sobivad rõivad, kontrollib autokummid ning suundub jahialale. Kogenenud rahulikkusega leiab jahimees üles selle piirkonna, kus hetkel saakiloomi kõige enam - vaatleb maapinda, märkab lähedusesviibinud  loomade jälgi, oskab maapinna seisundi järgi öelda, millal nad seal viimati liikusid. Kontrollib tuulesuunda, et saakloom liiga kergesti hädaohtu ei märkaks. Ta uudistab, vaatab..ja leiab sihitava. Ta paneb relva palgeisse ning....

Flirtima asumine käib enam-vähem sama loogika alusel. Relvad ja tegevused on teised, kuid põhimõtte analoogne. Lisaks ja kujundlikult  -  flirtida saab kõikjal, isegi matustel. Kunagist kihlatut kohtasin ma esmakordselt just tema isa kirstu ääres langetatud päi seistes. Noore residendiga kõlksasid pilgud kokku kunagi ammu-ammu hämaras haiglakoridrides äkksurma andnud patsienti elustades. Velosportlasega flirtisime ülekäigurajal; näitlejaga kohvikus; sepaga kaupluses. Laste isaga haiglas ravimeid tutvustades ning avariilise hokimängijaga pikkadel sidumistundidel; ühe teise arstiga maja jõulupeol. Kuna ma tervishoiule oma tööaastatest senise enamiku olen pühendanud, siis on ju üpris arusaadav, miks tervishoiutöötajaid on flirdinimekirja kõige rohkem sattunud.

See on tegelikult võrdlemisi huvitav vaatemäng, kui märkad, kuidas flirt tekib: süütu silmade kokku saamine, sekundi murdosaks kauem vaatamine ning seejärel keerata pilk maha. Heita korraks uuesti võrdlemisi häbelik pilk ning alateadlikult sirutada oma rühti - naised suruvad rinna ette, mehed tõmbavad kõhus sisse. Toimub esimene lähenemine, küsitakse midagi võrdlemisi tühist ja päritakse nime järele (kui ei tunta) või proovitakse humoorikalt arendada suhtlust (kui tuntakse).

Omanäolised flirtimisaktsioonid on käinud kindlasti tervishoiasutustes, kus kolleegid on võrdlemisi sarnased - tänu kittelsüsteemile, kuid ometigi eristub mõni mees ja naine teistest. Oletame, et tegu on osakonnaga, näiteks mõne laboratoorse üksusega. Patsiente seal eriti pole, on uurimismasinad, mikroskoobid. Kolleegidevaheliste ürituste pidamine saab seetõttu toimuda võrdlemisi segamatult. Puhketoas on kaetud laud - termosed kohviga, pirnilõigud, viinamarjad, porgandid ja tipikaste, salatikorvid ning isuäratav kringel. Samuti mõned alkoholivabad šampused - ikkagi tööaeg. Nooremapoolne ja pikakasvuline ning naistega muidu võrdlemisi kohmetu arst märkab kollektiivi lisandunud laboranti: noor, punapäine, pingul põskedega nagu kummist mänguasi. Nad noogutavad üksteisele kergelt ning näkitsevad püstijalu pabertaldrikult kringlitükki. Joovad plasttopsist kohvi ning pilgud libisevad korraks üksteisest üle. Südamed hakkavad kloppima, neiu põskedele kerkib kerge puna - see meeldiv arst vaatas teda ning kerge ja võrdlemisi plikalikult tobe kihin käib hingamisest läbi.  Kehakeel muutub. Sõrmed libisevad juustest läbi, alateadlikult heidab neiu pea kuklasse, et flirditav näeks tema kaelanahka - see on noor ja veatu, andes märku neiu fertiilsusest - ürgne bioloogia. Mees libistab oma võrldemisi kogenematu pilgu üle neiu rindade ja puusajoone, mida katab valge kittel - neiu on sale ja nõtke, temast õhkub avastamisrohkust.

Nad seavad sammud üksteise poole ning laskuvad kergesse vestlusesse. Märgates, et neil on teineteisega niivõrd mugav vestelda ning -  tüdruk on ju uus ja värske - peagi otsustavad nad viia omavahelise flirdi üle väljapoole laborit.

Kõlab tuttavalt, kas pole? Sarnased stsenaariume on toimunud igal pool. Vahel on tagajärjed lihtsad - noored hullavad oma isu täis ning elu jätkub tavarütmis. Vahel võivad aga sellele süütuna alanud armumängul olla tõsisemad tagajärjed, võib selguda, et üks või ka mõlemad osapooled on seotud. Kuid noori armunuid see ei sega teps mitte, nemad on üksteisega oma õnne leidnud. Ja elavad elupäevade lõpuni absoluutses harmoonias ja teineteise mõistmises, ultimaatumeid esitamata ning kõiki olemasolevaid ja juurdetulevaid kohustusi jagades.

Jahimees seab oma saaklooma autokasti ning flirtinutest saavad igavese ja muutumatu armastuse sümbolid.

Sudenkuuna alates

Küünlakuu (küünlapäeva järgi), sudenkuu ehk hundikuu (huntide jooksuaja järgi), vastlakuu (vastlapäeva järgi), kassikuu, pudrusöömise kuu, radokuu (rajude aja järgi). Lisaks tuntakse nimesid külmakuu, lumekuu, tuisukuu, lihaheitekuu - selliselt nimetatakse veebruari. Lühimat ja tavaliselt tuisusemat kuud meie kliimas. Väljagi vaadates võib tunnistada kuunimetuse osalisi paikapidavusi.

Mis vahepeal toimunud on?

Seda, et ennast duubeldadeski ei jõuaks ma teha kõik neid asju, mis teha tuleks. Ööpäev jääb liiga lühikeseks. Kahju, et pole teleportatiivseid võimeid, et minekute ja tulekute peale kulub aega.

Jaanuaris toimusid suusadraama, matuste korraldamine ja hulk töid,  mida parandada.

Lisaks sain tagasi käsikirja ning võttis ohkama - toimetaja on teinud nii põhjaliku töö, et ma ei oskagi kohe kusagilt alata. Selgub ja täiesti ühemõtteliselt - ma ei oska ikka üldse kirjutada ning uurimisobjekti päevikukatkete tsiteerimised näivad olevat teaduspõhjendamatud.

Selgunud on ka fraasi 'sa oled täielik tõhk' materialiseerunud võimalused.

On üllatav tõdeda, et mõni isik pigem eelistab mööda lumiseid väljakutsetreeninguid kolada ja ennast  noorte laagrikaaslastega fotografeerida lasta, kui et võtta ühendust oma enda liha ja verega ning teha mehetegusid. Aga selle eest mõistab "täielik tõhk" suurepäraselt matemaatikat ning näitab mustvalgel ära, kuivõrd rahaliselt pühendunud on tema ja kuivõrd rahaliselt pühendumatu olen mina. Lisaks ei teata sedagi, kui vanad on need oma liha ja vere omajad....

No see selleks. Küllap viienda ja kuuenda järeltulija puhul on asjad juba enam kui klaarid. Samas pani mind too käitumismall mõtlema uksele koputavale keskeale.

Ühtepidi on sinna tore siseneda - teed ja rajad on tallatud, elukogemust kõvade taha kogutud, arunatukest on peas ja inimsuhted voolavad tegelikult vägagi sobivates kanalites.

Keskiga väljendubki naistel ja meestel erinevalt. Ometigi üllatun, kui näen teatud vanusepiiri ületavat inimest krabinal lahkuva nooruse järele krabamas - põlvkond noorem kaaslane on ikka midagi sootumaks muud, kui vahel resigneerunud eakaalsane.

Kirjandust tundvana võib tuua mitmeid näiteid - Thomas Manni "Surm Veneetsias", kus peategelane kohtub reisil näivalt noorusliku ja särtsaka mehega, kes tegelikkuses on end viksiga vuntsinu. Või Leida Kibuvitsa "Viimsete võõraste sulgede" Lilo Naatus, kes püüab olla nooruslikult kraps, valmistudes minekuks Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse - laseb blondeerida oma hõredaid juukseid, võõbata mustaks oma ripsmed ja teha treppidest üles minnes hüppeid, vaatamata sellele, et kopsus kiunatab ja roiete vahel ragiseb...

Samamoodi tunduvad mitmed keskealised või sellele lähenevad isikud hüppavat. Saaks aga noorema generatsiooniga uisutada... Muig.

Selles pole tegelikult ju iseenesest midagi halba - terves kehas on terve vaim. Liikumine on tervise pant. Tasakaalustatud toitumine ning tervislikult terviklikud ning hoolega twitterdatud toidupildid annavad ikka teada, et on inimesi, kes tegelevad. Õpetavad ja selgitavad.

Ning samas meenub mulle üks aastatetagune jalutuskäik, kus sai kevadise mere õhku hingatud ning ülikoolielamusi vastastikku vahetatud:

"Kas sul kehakultuurlastega on ka loenguid?"

"Ikka on, esimestel kursustel on üldained ju kõik koos."

"Nad on ikka  tegelased, on ju?"

"Mida sa silmas pead?"

"No sportida oskavad, aga muud ju ei ole. "

"Miks sa nii arvad?"

"Ma olen mõnel korral isa kaudu nende treeneritega kokku puutunud. Eriti arukad nad just ei tundu. Kehakultuurlased ikka."

Ilmar Kimm. Ants Viidalepp

Jumala eest, ärgu ükski lugev kehakultuurlane tundku ennast puudutatuna, igal erialal on helgemaid ja selgemaid päid, aga üldseminarides pudenes vahel pärle. Selliseid, mis veel 10 aastat hiljemgi naerutamist võimaldavad. Samas vaataks nii mõnigi kehakultuurlane minu abituid pingutusi rööbaspuule ronimisel ja muigaks, et pole ju nii raske...

Samas on elu alati täis paradokse. Kunagi tulevasi treenereid valusalt pilganu on oma elu pühendanud ainult ja ainult võimlejannale. Hüperboolid ja paraboolid loksutavad ennast ikka õigesse kohta.

Omamoodi avastuse tegin ma Nutiklubi kaudu - küll seal liigub head rahvast - eripalgeliste küsimuste, arutelude ja loominguliste lähenemiste kaudu olen saanud teada mõndagi põnevat ning minu esitatud küsimusteski on olnud meelierutavaid taipamisi ning originaalseid vastuseid.

Ühel põneval nätusel Kumus käisin ning sealt jäi silme ette üks maal, mida kunagi treeneriarmastajaga sai muuseumis vaadatud - toona selgitati mulle üksipulgi lahti, mis parasjagu toimub, miks, kuidas ja kas. Leian, et fotografeeritud maal oleks sobivaks kokkuvõtteks
 

 

 

 

 

Kirjutatu taluvuspiir

Kunagi magistrantuuris, esimesel korral, oli meil baka omadega koos üks seminar. Ei mäleta täpselt, oli see uudiskirjandust puudutav aine või oli miskine muu, aga mäletan, et rühmatöödes pidime arutlema lugemise taluvuspiiri - et millest edasi enam ei suudaks teost analüüsida ja olemasolevate instrumentidega vaadelda, luua seoseid ja näha midagi tekstis.

Mäletan end lausuvat, kuidas ei suudaks lugeda pedofiili päevaraamatut. Keegi küsis, et kas zoofiili või nekrofiili päevaraamatut suudaks lugeda? Ütlesin, et need oleksid kohe järgmised. Kuid pedofiili mälestusi etc ma lugeda ei saa. Kõik, mis sees on, tahaks välja tulla - niivõrd tülgastav. 

Loomad ja surnud ei suuda enda eest samuti seista, kuid nt lugeda kirjeldusi, kuidas täiskasvanu oma ebardlikke ihasid lapse peal rahuldab - see on ikka täiesti väljakannatamatu.

Sõbraliku perekooli vahendusel õnnestus mul lugeda lõiku ühest hiljuti paljastatud tekstist, ühe "autori" punnestusest.  Parem oleks kui selle....eeee kirjatähtedena üles märgitud sõnasarnaste väljendite asemel oleksin kasvõi sekundiks pimedaks jäänud või ammuomandatud lugemisoskuse kaotanud.

Minu taluvus ammendus.
Minu temperament kihvatas.
Minu RR tõusis.
Minu kõrvus kohises.

Sõnaga - pole nii ...eee.... emeetiliselt mõjuvat teksti ammugi täheldanud.

Parafraseerides meie kollektiivsesse mällu salvestunud laulusõnu: "Mis on küll selle inimese mõttes, kes selliseid tekste teeb? Mis on tema õige eesmärk ja kas ta jääb või kaob?"

Ise eelistaksin - kõlab küll ebasõbralikult - aga see viimane tähekombinatsioon oleks kõige parem.

Miks inimene sellist saasta kirjutab? Selle teema üle ma arutlesin juba siis, kui mainitet "kirjanik" esimesi kordi oma kõige laiemas käsitluses "teoseid" üllitas.

Ning jällegi midagi meie kollektiivsest mäletamisest kõrguvat - Midase legendis muutus kõik kullaks, millega Midas kokku puutus - toit, vesi, lõpuks isegi -  puhul muutub kõik seedeprotsessi viimase osa sarnaseks - siis kui vesi ja vajalikud jääkained on jämesooles lõplikult imendunud ja massid väljutuskulglate poole  liiguvad. Kusjuures väga vedelal kujul. Diarröale sarnaselt.

Kuidas on küll võimalik, et sõna muutub nii vastuvõetamatuks?

Samas on tal ju ajud olemas. Väga harva, kuid siiski, esineb temaga seotud nähtuste ja asjaolude juures helgeid momente, mis viitavad võimalikule mõtlemisoskusele.
 

ERIYVRZG

Kunagi aastaid tagasi töötas kadunud ema ühes loomakliinikus. Iseloomulik sellele töökohale oli, et enamikel  olid kaasas oma isiklikud koduloomad, reeglina koerad. Lõunapauside ajal istusid loomad toidulauast eemal ja olid enamjaolt treenitud selliselt, et nad isegi ei vaadanud sööjate poole. Kui mõni loomadest aga keelust üle astus, siis võttis peremees(naine) rulli keeratud ajalehe, andis loomale kerge sähmaka vast nina ja lausus: "Peks tuleb" (ääremärkusena - ei poolda sellist teguviisi, mina lihtsalt edastan lugu).

KK-le tahaks ka anda ajalehega vastu nina ja öelda, et peks saabub majja. Kas ta teebki seda meelega? Mingistugusest masohistlikust meeleseisundist tingituna või?

Pagan tema tagamaid teab, aga soovitaksin küll üht: "Kes iganes sulle kunagi öelnud, et sa oskad kirjutada - see inimene on sulle valetanud. Sinu "teosed" mõjuvad nagu see maja alljärgneval pildil - ilmselt kunagi olnud midagi tõhusat, kuid hetkel liiga varisemisohtlik, et sisse astuda."

Noah, lihtsalt Noa

Mistahes loomevilja kaudu on ilmselt enamik lugedaoskavatest isikutest kursis Noa ja tema laevaga. No üldjoontes teavad Vana Testamendi mõistet ja Moosese Esimest raamatut ka need, kes muidu usulugu ei tunnista ja seda võrdlemisi pikahambaliselt analüüsivad. 
Kui üldse.

Umbes samamoodi on igasuguse filmipuruga, mis meile läänenaabrite lääneranniku filmikuningriigist vaadata antakse - kas on vaja ja miks on vaja ja kas üldse on vaja.

Vahel osatakse aga filmipurru sisse segada ka ühtepidi konventsionaalsusest nõretavaid, kuid ometigi originaalseid linalugusid, mida vaadates kaasa elatakse.

Ning jumaliku interneti guugli võimalusi kasutades saab ühteaegu selgemaks nii legend kui film. Sõnaga sai vaadatud üheaastast linarulli pealiskirjaga "Noah", kus taaskordselt esineb heas rollitäitmises Russel Crowe nimitegelasena, Noahna.

Tunnistan ausalt, et olen alati kaunis skeptiline igasuguste piibliteemaliste vaatemängude osas, kuid sedapuhku haaras mind lugu kaasa ning  seda tundeküllasemalt mõjus.

Üheaegselt filmi jälgides ning võrguväljaannetest lisa uurides panin tähele, et filmis oli neid peatükke väga osavalt lahendatud ja tõlgentatud - filmi sisu vastas võrdlemisi originaalilähedaselt (seda siiski tinglikult - sest keegi meist ju ei tea, kas need lood ikka selliselt olid olemas või mitte). Crowe näitlejana meeldis mulle sellest hetkest alates, kui me E-ga kunagi "Gladiaatorit" kaesime - näitleja lihtsalt sobib esitama selliseid iidsemaid rolle.

Ka selles filmis mõjus mees usutavalt - just sellise liiga Looja sõnas kinni mehena, kes kohusetundlikult peab täide viima talle antud ülesande. Jennifer Connelly tema abikaasa Naamehina ning kõik kolm poega Haam, Seem ja Jaffet ning leidlaps Ila - suurepärased esitused. Connely tundus mulle kuidagi väga tuttavlikuna ning guuglist sain teada ka põhjuse - verinoorukese tüdrukuna mängis ta lapsepõlves unustamatuna tunduvas "Labürindis" neiut, kes saab jonniva vennakese peale pahaseks ning vennakene kaob ksuagile võlumaailma. Mäletan, kuidas me sõbratariga "Labürindi" teemasid mängisime ja sõbratar isegi ühe oma väikestest pehmetest lemmikuteks Ludoks nimetas - kuhu nüüd need peopesasuurused ja õmbelmisettevõtte "Jonne" toodanguna meie kätesse sattunud mänguvahendid küll on?

"Noah" järgib legendi võrdlemisi täpselt, kuigi sinna on hollivuudilikke elemente toodud - mina ei lugenud kusagilt välja, et Tubal-Cain oleks laeva pääsenud ja seal külmavereliselt loomi nottides elatunud. Ka oli Seemi ja Ila armastusest sündinud kaksikute tüdrukute liin vist siiski stsenaristide fantaasia, kuid tuleb tunnistada, et mitte halb.

Ühteaegu pani film mõne võika kaadriga võpatama ja teisalt pisut oma moraaliküsimuste kallal vaeva nägema - kasuahnus kukutab ja edevus hukutab; ennast ei peaks pidama paremaks teistest inimestest. Ühe alltekstina torkas kõrvu, et inimene ei saa ennast loodusest ülemaks pidada, küll aga loodusega koostööd teha ja pidada kõike võrdselt looduseandideks.

Holliwuudlased polnud sisse toonud sõna 'jumal', vaid kasutasid väljendit 'looja', mis oli minule kui ateistile vastuvõetavam. Võttepaik, väga tõetruult tunduv laev ning leidus ka vastus küsimusele - kuidas ikkagi kõik linnud ja loomad paarikaupa laeva mahtusid. Nimelt Noah pere uinutas nad viirukikausilaadsete vahendite pealt uinutavat auru levitades magama - et selliselt saak ja saagipüüdja ikka eluga kuiva kohta jõuaksid.

Poegadele tuli selgitada rahutuvi olemust - miks just selline olevus rahu sümboliks sai.

Ühe põgusa, kuid seda intensiivsema kõrvalosatäitjana esines vanameister Anthony Hopkins Metuusalana, marjavaevas ja ravivõimetega vanamehena, kes abistas Noah'i ja tema peret mitmel korral. Ning filmi lõppki vastas enam-vähem sellele, mida legend räägib - viinamarjajoogist purjus ja paljas Noah, tema kolm poega teda leidmas, perekonna taasühinemine ning üle kõiksuse laotuv vikerkaar. 

Kokku olid nii lugu kui näitlejatöö, kaamera kui eriefektid võimekat analüüsi pakkuv ja mahlane suutäis mõtisklusteks.

Ajaveeb perekooli pilgu kaudu

Perioodiliselt tabab inimesi, eestlasi, naisi ja eriti perekoolis viibivaid ..eee.. isikuid mingi ärevus. Selle essents oleneb paljudest varjunditest - milline on aastaaeg, kuu, ilm, deklaratsioonitäitmise eelne,-järgne aeg; on parasjagu tulemas jaanipäev, jõulud, esimene september või on ühiskonda vapustanud sündmus, millest rääkimata pole võimalik olla. Enam-jaolt ollakse selles foorumis t normist eemal - saab anonüümsena olla selline nagu tahad - tige, tore, kurb, südamlik, heatahtlik, ka aus. Tundmatus julgustab materdama. Kas seda on minuga tehtud? Kindlasti.
Kas mina olen seda teistele teinud? Tõenäoliselt.
Kusjuures parim osa perekoolist on see, et leidub tõeliselt häid ja väärtuslikke näpunäiteid, soovitusi, ulatavaid abikäsi. Ja võrdlemisi ruttu. Iseloomulikult on perekool keskkonnaks, kus on olemas kõiketeadev abielunaine, kelle jaoks abielu on sotsiaalses dialoogis ainukeseks võimalikuks väljendusvahendiks. On üksikemasid, kes räägivad raskest saatusest; on veidraid püsikasutajaid, kellele tahaks päriselus öelda paar väga tulist sõna. On naiivitare, armukesi, seadusetundjaid. Paljusid neist ühendab tõsiasi, et nad on teinud endale kasutajanime ning käivad ja loevad. Analüüsivad, ütlevad, juhendavad, sünteesivad. Ja irisevad. Pea igal teemal ja igas teemas. Üldisemalt ja põhjalikumalt. Vahel uurivad mõne tegelase/ütleja tausta erilise põhjalikkusega. On lausa olemas mõiste - 'perekooli detektiivid'. Sõnaga täitsa omaette maailm.
Mis seob aga perekooli ja blogisid üldse? Esiteks on nad kõik loomulikult seotud internetiga - asetsevad seal. Teiseks  -paljud perekooli kasutajad peavad blogisid ja mitmed blogipidajad on perekooli püsikasutajad.  Ja sedasi ristsiirdeliselt nad talitlevadki.

Ligi aasta olen ma märganud mingit erinevate blogidega seotud teemasid. Et blogisid on isesuguseid, see on ju enam kui selge - poliitilised, sotsiaalsed, reisi, foto, spordi, moega seotud, kultuuri, kunsti, kirjanduse, õppe-eesmärgised. Ilu ja kuanidusega seotud blogid, kokanduse ja käsitööga seotud veebipäevikud. Loogiline ju - kui palju on teemasid ja valdkondi, peaks olema ka blogisid

Ma ausaltöelda ei tea tänaseni, kes on blogimaailmas kes, aga sisuliselt iga nädal on perekoolis blogi ja üldse ilublogidega seotud teemad kuidagi keskseteks muutunud. Üks viimaseid üllatusi oli selline teema, kus kritiseeriti ilublogijate välimusi, et kes neist on kõige kaunim/koledam/huvitavam/isikupärasem. 
Pole tahtmist kommentaariume siia ümber kopeerida, seetõttu saab iga lugeja vaadelda mainitet teemat isegi:

http://foorum.perekool.ee/teema/poliitiliselt-ebakorrektne-teema-blogijate-valimus/

See, kuidas, miks, kuidas oma blogi peab, on muidugi inimese sügavalt enda asi, kuid miks selline pealiskaudne ja väline vaatlus? Kas oluline ei pea mitte olema sihtgrupile suunatud sisu ja vormi kokkumäng, milles kajastatakse blogija jaoks olulisi momente? Nii kõige üldsõnalisemalt?

Kuid pikalt ja laialt arutati ilublogijate välimust, ikka milline ta meikimata on ja kas ta üldse peaks ilublogima....

Nojah. Inimesed on erinevad ning demokraatia eeliseks pidavat olemagi see, et kõikidel on võrdne õigus sõnavabadusele.Mõni loeb siinseid kirjutisi ja imestab vaikselt, et miks küll keegi siia midagi kirjutab. Miks? Ausaltöelda  - ma isegi ei tea enam miks. Mingist inertsist ilmselt, vajadusest ennast virtuaalpaberil väljendada. Samas on hea ka aegu tagasi vaadata ja märgata, mis juba minevikku mattunud on...Nagu ikka...

Tere tulemast 2015!

Õnnelikult alanud uus aasta, söökide, jookide, lõbusa seltskonnaga. Vaatab siis, mis uuendusi sa tood ja millistes muutuste tuules tuleb kalendriaastal olla. Meie ju ei arvesta siin anomalistlikku, fenoloogilist, troopilist, sideerilist või kuuaastat. Me lähtume ikka sellest 52 nädalasest rütmist.

Viimased aastad olen lubanud, et ma midagi ei luba. Nüüd tahaks lubada, et luba on olemas.

Sedasi siis.

Parimat  aastaraja läbi kõndimiseks.