Kui üldse.
Umbes samamoodi on igasuguse filmipuruga, mis meile läänenaabrite lääneranniku filmikuningriigist vaadata antakse - kas on vaja ja miks on vaja ja kas üldse on vaja.
Vahel osatakse aga filmipurru sisse segada ka ühtepidi konventsionaalsusest nõretavaid, kuid ometigi originaalseid linalugusid, mida vaadates kaasa elatakse.
Ning jumaliku interneti guugli võimalusi kasutades saab ühteaegu selgemaks nii legend kui film. Sõnaga sai vaadatud üheaastast linarulli pealiskirjaga "Noah", kus taaskordselt esineb heas rollitäitmises Russel Crowe nimitegelasena, Noahna.
Tunnistan ausalt, et olen alati kaunis skeptiline igasuguste piibliteemaliste vaatemängude osas, kuid sedapuhku haaras mind lugu kaasa ning seda tundeküllasemalt mõjus.
Üheaegselt filmi jälgides ning võrguväljaannetest lisa uurides panin tähele, et filmis oli neid peatükke väga osavalt lahendatud ja tõlgentatud - filmi sisu vastas võrdlemisi originaalilähedaselt (seda siiski tinglikult - sest keegi meist ju ei tea, kas need lood ikka selliselt olid olemas või mitte). Crowe näitlejana meeldis mulle sellest hetkest alates, kui me E-ga kunagi "Gladiaatorit" kaesime - näitleja lihtsalt sobib esitama selliseid iidsemaid rolle.
Ka selles filmis mõjus mees usutavalt - just sellise liiga Looja sõnas kinni mehena, kes kohusetundlikult peab täide viima talle antud ülesande. Jennifer Connelly tema abikaasa Naamehina ning kõik kolm poega Haam, Seem ja Jaffet ning leidlaps Ila - suurepärased esitused. Connely tundus mulle kuidagi väga tuttavlikuna ning guuglist sain teada ka põhjuse - verinoorukese tüdrukuna mängis ta lapsepõlves unustamatuna tunduvas "Labürindis" neiut, kes saab jonniva vennakese peale pahaseks ning vennakene kaob ksuagile võlumaailma. Mäletan, kuidas me sõbratariga "Labürindi" teemasid mängisime ja sõbratar isegi ühe oma väikestest pehmetest lemmikuteks Ludoks nimetas - kuhu nüüd need peopesasuurused ja õmbelmisettevõtte "Jonne" toodanguna meie kätesse sattunud mänguvahendid küll on?
Ühteaegu pani film mõne võika kaadriga võpatama ja teisalt pisut oma moraaliküsimuste kallal vaeva nägema - kasuahnus kukutab ja edevus hukutab; ennast ei peaks pidama paremaks teistest inimestest. Ühe alltekstina torkas kõrvu, et inimene ei saa ennast loodusest ülemaks pidada, küll aga loodusega koostööd teha ja pidada kõike võrdselt looduseandideks.
Holliwuudlased polnud sisse toonud sõna 'jumal', vaid kasutasid väljendit 'looja', mis oli minule kui ateistile vastuvõetavam. Võttepaik, väga tõetruult tunduv laev ning leidus ka vastus küsimusele - kuidas ikkagi kõik linnud ja loomad paarikaupa laeva mahtusid. Nimelt Noah pere uinutas nad viirukikausilaadsete vahendite pealt uinutavat auru levitades magama - et selliselt saak ja saagipüüdja ikka eluga kuiva kohta jõuaksid.
Poegadele tuli selgitada rahutuvi olemust - miks just selline olevus rahu sümboliks sai.
Ühe põgusa, kuid seda intensiivsema kõrvalosatäitjana esines vanameister Anthony Hopkins Metuusalana, marjavaevas ja ravivõimetega vanamehena, kes abistas Noah'i ja tema peret mitmel korral. Ning filmi lõppki vastas enam-vähem sellele, mida legend räägib - viinamarjajoogist purjus ja paljas Noah, tema kolm poega teda leidmas, perekonna taasühinemine ning üle kõiksuse laotuv vikerkaar.
Kokku olid nii lugu kui näitlejatöö, kaamera kui eriefektid võimekat analüüsi pakkuv ja mahlane suutäis mõtisklusteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar