Märts mürises majja. See kuu, mis on aastas reeglina kõige pikem töökuu, kuid õpetajaid õnnestava koolivaheajaga. Urbekuu saabus jõulise kolkimisega seieritele. Iga päev toimub midagi. Sündmus tõttab sündmuse järel. Reedel koolis olnud II trimestri viimane päev kulges õpilastele filmi näitamisega. Klassika. "Kevade".
Samal ajal kui nemad filmi vaatasid, toimetasin mina Lilli-raamatut läbi. Paar asja tuli ikkagi veel juurde kirjutada. Homme aga läheb käsikiri uuesti kirjastusele ning edasi pidid juba küljendus ja kujunuds tulema. Aga jah, toimetajal oli õigus - minu tekstid on täis hooletusvigu. Kirjutades ma ei mõtle, pimekiri eksitab ning mõte kulgeb kiiremini kui näpp klahvi sudida jõuab.
Reedel istusime L-ga väljas. Võtsin nõuks, et vaba naine küll, aga vabadust ei pea tingimata üksi teostama, vaid meeldiva kaaslasega ühes.
Meie lemmikkohviku akna all istudes ei läinud kaua, kui vastaslauda jõudis üks soliidsesse ikka jõudnud ja pisut noksastanud härra, kes tund hiljem minu kapmsunivarrukat näppides telefoninumbri andis ja väga ilusas käekirjas lehekese taha küljele: "Ma armastan sind!" lisas. Isemoodi põnev oli muidugi teada, et tegemist oli väidetavalt Manivald Kesamaa järeltulijaga. Oleks muidugi põnev olnud tollelt midagi pinnida - äkki saab veel lisandust oma raamatusse juurde, aga ma ei tahtnud härrasmehele vale muljet jätta. Niigi pakkus teine lahkesti oma südant ja kätt, tundunuks kuritarvitamine infot õngitseda.
Sootumaks põnevam oli aga naaberlauda istunud ja tähelepanu äratanud mees. Uue tuttava ma sain igatahes juurde. Kui olime kõik sõbralikult lahku läinud, uitasime L-ga vanalinnas ning ma rääkisin talle (L on ainus, kes on nii magistritöö kui praeguse raamatu kirjutamisega peaaegu sama kursis, kui mina ise) Lilliga seotud tänavatest. Näitasin eeldatava Dunkri tänaval asunud lõbutüdrukute korteri aknaid, kõndisime Pühavaimu kiriku tagahoovi (ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi viibinud) ja sattusime orelimängu kuulama.
Oleksin tahtunud minna Toompeale ja näidata L-le, kus asus see juuksurisalong, millest "Pimedad aknad" räägivad. Tõnis Kask väitis eelmisel aastal tehtud intervjuus, et filmivõteteks kasutatud salong asus autentsel kohal, kuid sisevõtted toimusid kusagil mujal. Kujutasin elavalt ette salongist nähtud tuvipüüdmisstseeni (Lilli Prometi jutustuses "Kolme mälestused" küsis 1944. aastal Tallinnasse saabunud sõjapõgenik "Kuhu kadusid tuvid?". Lilli kirjutas selle teksti 1960.-ndatel. Jutustuses vastab memm, et saksalsed sõid tuvid ära). Kuidas aga tuvipüüdmine tegelikult käis, seda kirjeldas Lilli aga nii:
"Akna taga teeb willi järsu liigutuse ja tuvi ongi kõripidi peos. Siis käänab ta linnu kaela
kahekorra, lihtsalt nagu porgandipealse. Pakib saagi «Revaler Zeitung'isse» ja
asub uut ohvrit peibutama. Üks valge ude liugleb aeglaselt akna taga“
Ühesõnaga, kõndida nendel samadel tänavatel ning kuulda sillutisi huikamas vastu möödunud aegade kajadest..... Kui need müürid ja majad ning aknasilmad vaid mõistaksid kõnelda sellest, mis möödunud aegadel toimunud.
 |
| Pilt internetist |
Reedene õhtu aga lõppes õdusalt koduse kamina ees teed juues ja nädalavahetusel tuli lausa kahele Suurele keskenduda.
Nüüd siis keskendungi. Tegudele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar