Küünlakuu (küünlapäeva järgi), sudenkuu ehk hundikuu (huntide jooksuaja järgi), vastlakuu (vastlapäeva järgi), kassikuu, pudrusöömise kuu, radokuu (rajude aja järgi). Lisaks tuntakse nimesid külmakuu, lumekuu, tuisukuu, lihaheitekuu - selliselt nimetatakse veebruari. Lühimat ja tavaliselt tuisusemat kuud meie kliimas. Väljagi vaadates võib tunnistada kuunimetuse osalisi paikapidavusi.
Mis vahepeal toimunud on?
Seda, et ennast duubeldadeski ei jõuaks ma teha kõik neid asju, mis teha tuleks. Ööpäev jääb liiga lühikeseks. Kahju, et pole teleportatiivseid võimeid, et minekute ja tulekute peale kulub aega.
Jaanuaris toimusid suusadraama, matuste korraldamine ja hulk töid, mida parandada.
Lisaks sain tagasi käsikirja ning võttis ohkama - toimetaja on teinud nii põhjaliku töö, et ma ei oskagi kohe kusagilt alata. Selgub ja täiesti ühemõtteliselt - ma ei oska ikka üldse kirjutada ning uurimisobjekti päevikukatkete tsiteerimised näivad olevat teaduspõhjendamatud.
Selgunud on ka fraasi 'sa oled täielik tõhk' materialiseerunud võimalused.
On üllatav tõdeda, et mõni isik pigem eelistab mööda lumiseid väljakutsetreeninguid kolada ja ennast noorte laagrikaaslastega fotografeerida lasta, kui et võtta ühendust oma enda liha ja verega ning teha mehetegusid. Aga selle eest mõistab "täielik tõhk" suurepäraselt matemaatikat ning näitab mustvalgel ära, kuivõrd rahaliselt pühendunud on tema ja kuivõrd rahaliselt pühendumatu olen mina. Lisaks ei teata sedagi, kui vanad on need oma liha ja vere omajad....
No see selleks. Küllap viienda ja kuuenda järeltulija puhul on asjad juba enam kui klaarid. Samas pani mind too käitumismall mõtlema uksele koputavale keskeale.
Ühtepidi on sinna tore siseneda - teed ja rajad on tallatud, elukogemust kõvade taha kogutud, arunatukest on peas ja inimsuhted voolavad tegelikult vägagi sobivates kanalites.
Keskiga väljendubki naistel ja meestel erinevalt. Ometigi üllatun, kui näen teatud vanusepiiri ületavat inimest krabinal lahkuva nooruse järele krabamas - põlvkond noorem kaaslane on ikka midagi sootumaks muud, kui vahel resigneerunud eakaalsane.
Kirjandust tundvana võib tuua mitmeid näiteid - Thomas Manni "Surm Veneetsias", kus peategelane kohtub reisil näivalt noorusliku ja särtsaka mehega, kes tegelikkuses on end viksiga vuntsinu. Või Leida Kibuvitsa "Viimsete võõraste sulgede" Lilo Naatus, kes püüab olla nooruslikult kraps, valmistudes minekuks Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse - laseb blondeerida oma hõredaid juukseid, võõbata mustaks oma ripsmed ja teha treppidest üles minnes hüppeid, vaatamata sellele, et kopsus kiunatab ja roiete vahel ragiseb...
Samamoodi tunduvad mitmed keskealised või sellele lähenevad isikud hüppavat. Saaks aga noorema generatsiooniga uisutada... Muig.
Selles pole tegelikult ju iseenesest midagi halba - terves kehas on terve vaim. Liikumine on tervise pant. Tasakaalustatud toitumine ning tervislikult terviklikud ning hoolega twitterdatud toidupildid annavad ikka teada, et on inimesi, kes tegelevad. Õpetavad ja selgitavad.
Ning samas meenub mulle üks aastatetagune jalutuskäik, kus sai kevadise mere õhku hingatud ning ülikoolielamusi vastastikku vahetatud:
"Kas sul kehakultuurlastega on ka loenguid?"
"Ikka on, esimestel kursustel on üldained ju kõik koos."
"Nad on ikka tegelased, on ju?"
"Mida sa silmas pead?"
"No sportida oskavad, aga muud ju ei ole. "
"Miks sa nii arvad?"
"Ma olen mõnel korral isa kaudu nende treeneritega kokku puutunud. Eriti arukad nad just ei tundu. Kehakultuurlased ikka."
 |
| Ilmar Kimm. Ants Viidalepp |
Jumala eest, ärgu ükski lugev kehakultuurlane tundku ennast puudutatuna, igal erialal on helgemaid ja selgemaid päid, aga üldseminarides pudenes vahel pärle. Selliseid, mis veel 10 aastat hiljemgi naerutamist võimaldavad. Samas vaataks nii mõnigi kehakultuurlane minu abituid pingutusi rööbaspuule ronimisel ja muigaks, et pole ju nii raske...
Samas on elu alati täis paradokse. Kunagi tulevasi treenereid valusalt pilganu on oma elu pühendanud ainult ja ainult võimlejannale. Hüperboolid ja paraboolid loksutavad ennast ikka õigesse kohta.
Omamoodi avastuse tegin ma Nutiklubi kaudu - küll seal liigub head rahvast - eripalgeliste küsimuste, arutelude ja loominguliste lähenemiste kaudu olen saanud teada mõndagi põnevat ning minu esitatud küsimusteski on olnud meelierutavaid taipamisi ning originaalseid vastuseid.
Ühel põneval nätusel Kumus käisin ning sealt jäi silme ette üks maal, mida kunagi treeneriarmastajaga sai muuseumis vaadatud - toona selgitati mulle üksipulgi lahti, mis parasjagu toimub, miks, kuidas ja kas. Leian, et fotografeeritud maal oleks sobivaks kokkuvõtteks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar