Üheksas kuu lubadust ei peetud

Esimsed kuupäevad saabuvad kiiresti ning igapäevased sissekanded tahavad tegemist.

Vahel ma kohe kirun ennast, et unustasin märke teha, aga kõik mahu ühte päeva.

September oli pikk kuu. Kuidagi väga pikk, aga samas kärme mööduma

Lihtsad otsused

Kadunud ema ütles alati raskete küsimuste lahendamise eel, et pane korraks silmad kinni, kuula südamehäält ja siis tee silmad lahti. Esimene pilt mis silme ette tuleb - see on õige, sest juhindub vaistust.

Ja jumala õige - asjade otsustamisel tasub alati juhinduda tabula rasast, puhtast lehest ja esimesest joonest mis sinna peale tekib, esimesest pildist.

Ka nüüd pidin ma tegema lihtsaid otsuseid - ja esmase vaistu põhjal võtsin neid vastu - erialade suhtes, enda suhtes, poegade suhtes.

Kõik on liiga lihtne et olla halb või ebausutav.

Just nii see ongi

Kui palju erinevaid muljeid ühte päeva mahtuda võib?

Vahel võib elu võrrelda kui värviliste hernekommide kaussi - valged ja igavad hetked, kahvatud tunnid; vürtsikalt punased ja säravad; rahulikult rohelised ja kodused; suviselt kollased.

Vahel on terve päev nagu üks hernekommide krõbisemine - natuke närvesööv, maitsev, emotsionaalne.

Nagu eile. Terve päev tuli sehkendada toetusaktsiooni artibuutika, nimekirjade, siia-sinna sõitudega.

Siis tuli kerge lõuna Vabaduse väljakul. Kuhu ma sattusin katkise vihmavarjuga keset paduvihma ning kellegi kaitseväelase aupaukude saatel viimsele teele minekuga Jaani kiriku juures. Ja kunstnikuhärra Lapini seltsis veedetud lõunatund, kuhu mahtus komplimente, juttu, vihjeid, nalja ning lõbusat flirti, veini ja vestlust. Lisaks oli väljakul mingi telk ja selle telgi ümber jooksid vist aasia rahvariietes neli meest. Ma arvasin, et ma ei näe õigesti, aga...

Pärast sisuliselt läbikukkunud koosolek, ja õhtul küllatulnud L, kes tõi kaasa malmist teekannu ja taimetee ning nii sügisõhtu, küünla, kamina ja vestlusega päädis väga mõnusa õigeaegse magamaminekuga.

Kui palju erinevaid tundeid ja muljeid ühte päeva mahtus - see oli liiga pöörane, et olla tõsi.

Toetusaktsioonide lainel

Kui sul on päev, nädal, kuu sisuliselt minutipealt planeeritud, siis on väga keeruline mahutada sinna plaani kaks nädalat tagasi meediat, ühsikonda ja sinu elu rünnanud meedikute streiki.

Ja nüüd ma siis rabelen sellega siin  - erakorralised sõidud, kosoolekud, materjalide jagamised.

Täna pean suure juhiga silm silma vastu seisma..

Iseenesest tuleb toetada ideed, kuid mitte ise osaleda.

Ja ma kujutan ette rahva viha, mis hetkel kõikjal pulbitseb - kuudepikkune ootamine arsti vastuvõtule ja siis tõmmatakse sellele ootusele kriips peale...

Njaa... oleks ikkagi varem ja paremini teadma pidanud - akstioonide lainel

Fikseeritud kunagistessse mallidesse

Arvate, et vaidluses selgub tõde?

Kindlasti mitte. Vaidluses tõde hägustub. Muundub. Hiljuti tekkis vaidlus teemal, et maailmas peaksid naised ikkagi meestega paaris olema, sest sisuliselt on paariliseta naine tühine ja väärtusetu olevus. Tal puuduvat igasugune isikupära, kuna tundub nagu ükski mees pole teda tahtnud.

Kulm oli vaidluses pidevalt juuksepiiril. Kas tõesti valitseb 21.sajandil osadel meestel patriarhaatlik mõtteviis?

Kuidas saavad pealtnäha arenenud inimesed sellistesse asjadesse uskuda ja mõelda, et nii need asjad ongi?

Lausa süüdistavalt öelda, et naine on tühine rämps, kui tal puudub see nn teine pool.

Olla 100% lugemisoskusega ühiskonnas veidralt stagneerunud ja fikseeritud kunagistesse mallidesse.

Hind ja väärtus

Hinnaks nimetatakse kauba väärtuse rahalist väljendust; rahasummat v. hüvist, mis millegi ostmisel vastu antakse v. mida millegi müümisel nõutakse ning hinna all mõistetakse hüvitust, tasu millegi eest; seda, millest millegi muu nimel tuleb loobuda.

Väärtuseks nimetatakse asja, nähtuse v. olendi positiivset v. negatiivset tähendust inimese jaoks; väärtuslikku, tähtsat omadust v. asja;  vara v. teenust, mis suudab rahuldada mingit inimese tarvet ja mille eest ollakse seepärast valmis maksma; millegi numbrilist suurust.

On olemas ütelus - teatakse millegi hind aga mitte selle väärtust.

Hind on käega katsutav ühik mingit materiaalset asja. Väärtus on pigem filosoofiline tunnetus.

Ja nüüd selles portaalis, millest ma varem olen kõnelenud, oli teema, kus küsiti - mehed, millest olete valmis loobuma - kas saunast, õlust või seksist ning mingisugusel hetkel läks jutt naiste ja auto võrdlemisele. Ja selgus, et naised olid väga nõus sellise kohtlemisega.

Selgus lausa, et naistele meeldib, kui neid kalli ja seksika autoga võrreldakse. Mille peale mina oma tulise loomuga natuke ägedaks muutusin - WTF???

Kas tõesti inimesed on segamini ajanud hinna ja väärtuse? Kas siis kõik peab olema müüdav? Ostetav? Rahasse ümmardatav?

Tõsiküll - enamikule meist on mällu graveeritud lause tuntud filmis: "Me kõik oleme müüdavad, mõni on lihtsalt kallim kui teine."

Kas tõesti on kapitalistlik mõtteilm tunginud ka sinna, kus inimene peaks tegelikult aduma enese väärtust.

Ons maailm pöördumatult hukas?

Käsi paindub kuriteole

Olen varemgi puudutanud seda teemat, vaatan sagedasti krimifilme, müsteeriume ja tõsielulistest juhtumitest saateid.

Ning see tundub alati nii mõttetu ja julmana, kuidas pealtnäha tühisel põhjusel tapetakse inimene. Isik. Keegi, kes enne viimast hingetõmmet oli kellegi laps, vanem, õde või vend, kolleeg, abikaasa, armastaja..

Kui õõvastav võib see olla tegelikult kannatanu asju läbi vaadates ning teades, et selles voodis ei maga enam kunagi see inimene, et vannitoas jäävad puutumatuna seep ja hambahari. Hommikumantel ja fotoaparaat, arvuti ja raamatud. Kohvitass. Märkmik, rahakott.

Vägivaldselt ja enneaegu lõpetatud elu. Miljon võimalust seda teha - terariistad, tulirelvad, tömbid esemed, poomine, kägistamine, lämmatamine, mürgitamine, pussitamine, tulistamine, kõrguselt alla lükkamine, autoga rammimine etc,e tc.

Näppudel hakkab suisa valus neid sõnu trükkides.

Kuid mis paneb sedasi tegutsema?

Mis motiveerib? Tõe varjamine? Kättemaks? Lihtsalt soov kedagi surmata? Soov lahti saada konkurendist?

Hüva enesekaitse on mõistetav, aga sihilik ja jõhker elu võtmine?

Kuidas ollakse kriitilises olukorras?

See on asi, millele ei oska keegi vastata enne, kui ta on olnud reaalselt kriitilises olukorras.

Kas ta kangestub. Seisab nagu halvatu. Silmad pärani, suu lahti, liikumatu.

Kas ta jookseb karjudes minema.

Kas ta hakkab mõttetute asjadega tegelema.

Kas ta hindab kainelt olukorda ning hakkab tegutsema. Vastavalt olukorrale

Kas ta tegutseb vastupidiselt oma tavapärasele loomusele ning paistab silma ootamatult võimenduva juhioskusega võtta asju enda kontrolli alla.

Olen kohanud inimesi, kes seisavad kangestunult, kes pagevad olukorrast, kes hakkavad tegema täiesti mõttetuid asju. Olen kohanud inimesi, kes kriitilises olukorras käituvad nii rahulikult, et see külm ja kalkuleeritud olukorra hindamine ajab mind närvi.

Olen olnud inimesega, kelles avalduvad kriitilises olukorras täiesti uued jooned.

Ja olen kohanud inimesi, kes talitavad vastavalt olukorrale - kiirelt, täpselt, kainelt, asjalikult.

Ja kui sa oled olnud  ärevas hetkes mõne teise inimesega ning tead, kuidas teist saavad lihtsalt koosteelised, sest te mõistate, mida tuleb teha ja kuidas ja miks ja kas - siis tekkib see ootamatu pinnas, kus tead kriitilise piiri talumist.

Shoki möödumist, adrenaliini tagasivoolamist oma tavalisesse normi.

Ollakse kriitilises olukorras ja väljutakse sellest.

Nüüd on ta jälle käes.

Sügis, sügis, sügis,

trügib, trügib, trügib,

meile naabriks pürib....

Saabus märkamatult. Aias on jälle koltunud lehed, peale tuleb tõmmata paks tekk, suveriided ja jalatsid kõik rändavad kappi, käekotisahtle on jälle pungis, sest suvised ridikülid ootavad uut kandeaega.

Kindad, sallid, mantilid, paksud sukad korda teha.

Mütsid välja otsida.

Sügis on naabriks.

Õnneks kaasnevad mõned mõnusad asjad ka - kaminatuli, soe kaneelirull, vastu katust rabistav vihm, õdusad äraolemised raamatu juures... Unelm. Vaikusest ja rahust....

Tegelikkuses on asi ikka nii, et kell kümme põsega padjale vajudes kaovad kõik tuuleiilid ja tulepraksumised, aknakrabinad sügavasse unenägudeta maailma, kus aeg ja ruum kaotavad tähtsuse ja voli saavad vabalt mekutused, mille järgi vahel tuleb hommikul sigar süüdata...

Eesti kaubanduse jamasus

Oletame, et sul on näiteks soov osta endale musti teksapükse.

Oletame, et  su kehaehitus on ebatüüpiline.

Oletame, et sa pole nii rikas, et lõdval randmel rahakotist ühe riidehilbu peale 100 euri välja käia.

Oletame, et sa oled kolm tundi halva ventilatsiooniga, ülerahvastatud kauplustes ülehinnatud lurpasid vaadanud.

Oletame, et ühes poes sul lihtsalt viskab see imelik kaubandus kannatlikkuse kaaned pealt.

Oletame, et sa sööstad kangapoodi ja valid sobiva püksiriide.

Oletame, et sa leiad endale õmbleja.

Sa toetad feodaalsel kombel käsitöölaste majandust ja keeldud laiatarbelurpadele raha kulutamast.

Sest Eesti kaubanduses pole kunagi seda, mida sul tegelikult vaja läheb.

Kas ei sobi hind, matrejal, lõige või  värv.

Või pole sobivat suurust. Või avastad, et matrejal, liist, värv, hind etc on sobivad, aga... toode osutub lähemal vaatlusel praagiks.

Sest mõelda vaid, mida kõike meie kliimas inimene ikkagi vajab - pesudest alates ja parkadega lõpetades.

Kuidas ma ikkagi kõige selle keskele sattusin?

Toetusaktsioonid palgalepete saavutamiseks, ajaühikud, mis voolavad erilise kiirusega tund-tunnilt mööda.

Ja pidevalt helisev telefon, saabuvad pisut hüsteerilised kõned ja kirjad.

Kolleegide mentaalne marutõbi...

Õde ega arst pole klienditeenindajad!!!

Oiiii, krrrr, kuidas mind ajab vihaseks, kui õdesid ja arste nimetatakse klienditeenindajateks.

WTF???

Mis klienditeenindajad. Erialade spetsialistid, kelle on väga isemoodi oskused, aga ei - pidevalt rõhutatakse, et osutame tervishoiuteenust ja teenuse osutaja on klienditeenindaja...

Tavaliselt küsin, et kas õpetaja on ka klienditeenindaja? Ja mis selgub - ikka teenindaja - osutab haridusteenust...

Krrrrr. Tigedaks ajab.

Kiirus

1)Nominatiiv - kiirus

2)Genitiiv - kiiruse

3)Partitiiv - kiirust

4)Illatiiv - kiirusesse

5)Inessiiv - kiiruses

6)Elatiiv - kiirusest

7)Allatiiv - kiirusele

8)Adessiiv - kiirusel

9)Ablatiiv - kiiruselt

10)Translatiiv - kiiruseks

11)Terminatiiv - kiiruseni

12)Essiiv - kiirusena

13)Abessiiv - kiiruseta

14)Komitatiiv - kiirusega

Õpiraskus?

Jah, olen vaevlev üliõpilane - loengud tunduvad keerulised, õppimine raske ja tüütu ajaveetmine.
Ma nagu polekski puhanud sellel suvel..
Nii keeruline tundub asju vastu võtta.

Kui suur on oht, et toimub koolitulistamist Eestis?

Kuivõrd on olemas mingi riskianalüüs, mis võiks ennetada sellist situatsiooni? Olin üllatunud, kui sain teada, et poegadele tehakse koolis vastava olukorraga toimetulekuks õpet.

Töötavad klassiuksed, mis oleks ka seestpoolt lukustatavad, kuhu varjuda ja kuidas olla. Tegelikult õudne.

Ameerikas, Inglismaal, Soomes on selliseid asju juhtunud, aga kas tõesti võib ka siin juhtuda?

Mitte et ma oleksin sinisilmne ja ei usuks ikka veel võimatuna näivatesse asjadesse, aga lihtsalt teada kui suur see oht reaalselt on.

Mäletan omaaegset koolipõlengut - garderoobis läks üks boks põlema ja seda suitsu, lämmatavat kuumust, nutvaid kaasõpilasi mäletan ma tänaseni.

Saaremaal oli aastaid tagasi põleng, kus hukkusid vist kaks õpilast - tegu oli olnud süütamisega vms.

Kas koolides tehakse riskianalüüse, mille põhjal oleks võimalik tuvastada ohtlik isik, keegi, kelle puhul oleks võimalik oodata koolistulistajale omast käitumist?

Umbes nagu on profileerijatel, kes suudavad arvata tõenäolised isikuomadused ja parameetid selliseks teoks.

Loomasarnased inimesed

Siin ei mõtle ma üldse midagi solvavat.

Pean silmas konkreetselt seda, et vahel sarnanevad inimesed loomadega oma füüsise poolest.

Näiteks näitlejad, kellel on rebase nägu.

Või õppejõud, kelle naer meenutab rebasenaeru.

Või siilimoodi kõndiv naaber.

Isalõvi soenguga mees.

Kohe konkreetselt loomaga sarnanevad inimesed.

11 aastat tagasi

Täpselt 11 aastat tagasi olin ülikooli esimese kursuse teisel õppenädalal ja ema helistas. Ütles, et kuule, Ameerikas kukkus üks lennuk alla ja sajad said surma.

Loengutest koju jõudes selgus, et päris nii lihtne see ikkagi polnud. Selgus vägivalla jõud, suurus ja... muidugi suur müstika, mis "ürituse" ümber kohe tekkis.

Paljud hukkusid, paljud lapsed said sellel õhtul alguse...

11 aastat tagasi.

Tere, II kursus!!!

Tore. Loengud hakkavad peale.

Õpihimu tulgu, õpiväljund saagu.

Kõik olgu tore.

Edu.

Kas inimene vajab tunnustust/kiitmist?

Ilmselt on see mõnel hetkel palsam, mis paitab kibestunud hinge, kui sind tunnustatakse. Tööd, oskusi, kirjutamist, poegade eest vms.

Kuid elementaarne majapidamine? Kas seal siis peab tundma ennast kuidagi überinimesena?

No et nt. et teed söögi, katad laua, pärast kraamid köögi, kuivatad nõud, paned samal ajal pesumasinasse riided, segad möödaminnes tuld, käid tolmuimejaga elamise üle, vahetad voodilinad, triigid lastele riided. Võtad muuseas üle põrandad niiske lapiga, rapisid siit ja selat raamatukogust tolmu?

On need tegemised tunnustamist väärt?

Tavaline perenaise elu ju, mu meelest.

Küll aga on olnud enda jaoks tunnustamist väärt lilla diplom, õnnestunud elustamine, hästiorganiseeritud konverents.

Ja ilmselt suurim tunnustus on ees - kui ikka on ees ükskord see hetk, kus võib täiskasvanud pojale ülikooli lõpetamise puhul otsa vaadata ja tunda - ma sain sellega hakkama, ma olen väärt tunnustamist. Vähemalt enda jaoks..

Sond, sond, sond ja veel üks sond.

Veel viis aastat tagasi polnud neelamishäire nii levinud, kuid nüüd nagu muud enam polegi.
Aparaadid pumpavad täpselt doseeritavates kogustes toitu, vett.
Kaasneb sondihooldus, suuhügieen. Petehhiad maolimaskestadel.
Ning hüsteeriliselt käituvad kolleegid, kuna issand küll, kui asi pole nii nagu olema peaks...
Sondid, sondid, sondid ümberringi....

Puhastusest

Pooleldi kirjandusinimesena pole ma kunagi mõistnud Oksaneni valikut konkreetselt selle pealkirja üle. Ok - sümboolne puhastus?; tegelik puhastus?; veri peseb maha häbi? tuli puhastab kuriteo jäljed?

Ei tea.

Lugesin raamatut - ei meeldinud. Sünge ja sellise tunde jättis, et kogu aeg peab käsi pesema.

Aga raamat on ilmselt kirjanikul eesmärgipäraselt stsenaariumilaadseks kirjutatudki - vaevalt dramaatilisus ja kliš

eedeohtrus nüüd lihtsalt niisama sisse sai vahtu löödud.

Kuid rääkides filmist - päris vaadatav kraam on. Eelkõige näitlejatöö ja suurde plaani mängitud tunnete poolest.

Mõned ebatäpsused ja ebatõenäolisused (on siis nääpsuke naine võimeline käeraudadega ära kägistama endast kaks korda suuremat meest, kuigi jah - viha annab inimesele jõudu; päris avalikku - kott pähe ja kuul kuklasse mahalaskmist vallamaja ees - see on selline vaba tõlgendus), kuid need on andestatavad - pole ju autor pärit Eestist ning ta oli kirjutades ikka üsna noor.

Suured võtted, ajalendude vaheldumine, kurjamid. Noore naise iseloom - terase mõtlemisega. Kiire ja asjalik ning organiseerija. Ellujääja. Nagu tema õetütretütargi. Täbarates olukordades, kuid toimekad. Julged ja kanged.

Armukadedus, kalk kirg. Julm ajaloolilne taust. Reetmine - armastuse nimel.

Tegelikult mulle meeldis. Meenusid sellised loomeribad nagu "Seitsmes rahukevad"; "Lea"; "Rindeõde", "Kahe kodu ballaad" - ilmselt selle II MS tõttu.

Ja muusika. Muusika oli hea...

Esimene täistasu pärast pikka pausi

Väga meeldivad laekumised panka - töötasud, riigirahad etc, etc, etc.

Ja pärast juunit on see esimene täispalk.

Meeldiv, meeldiv, meeldiv. Raha saada on hea.

Sellise päeva lõpetuseks kuluks...

kange naps, kuum mees ja vahune vann.

Selliseid päevi tuleb ette. Korra kümne aasta jooksul. Nagu kunagi kardiointensiivis, kui:

*voodis nr.1 hakkas kopsuturse,

*voodis nr.2 tekkis hüpertooniline kriis

*voodis nr. 3. hüperglükeemia

*voodis nr.4 rütmihäire

*voodis nr. 5 infarkti valuhoog

*voodis nr. 6 kopsupõletikust tingitud temp 39 kraadi

Ja seda kõike 21.00-23.00.-ni.

Ning ühel kolmapäevasel päeval, kui osakonnas on meeskonnatööarutelu ja suur visiit, uus töötaja, viis sondihaiget ning pidevalt areneda tahtev ja uuendusi sisseviiv ülemus...

NII ei saa tööd teha. Mina oma õe tööd. Kui personali napib ja haigeid, järjest raskemaid tuleb ja tuleb ja tuleb...

Adapteerumise keerulisus

Kolmas klass ei alanud lihtsalt.
Hommikune ärkamine.
Õppimisevajadus.
Kooliasjade pakkimine.
Riiete valmispanek.
Pole ju keeruline.
Aga vist võtab aega..

III klass

Algas kolmas klass ja kooliaasta.

Ning üllatavalt mentaalselt mõjuv raamatutele paberite ümberpanek. ja vihikutele.

Imelik et kolmas aasta juba.

Pojad on suureks kasvamas.

Ning ei saa mitte mainimata jätta - kui rumalad ikka mõned inimesed oma kunagiste loobumistega on olnud...

1+1

Sügise esimene päev möödus vihmakalkvava ilmaga ning tegusalt - päeval olime kluttidega sugulase sünnipäeval ning vend kutsus ootamatult kinno. Ja kutsus head filmi vaatama - 1+1. Lugu kaelast saadik halvatud jõukast mehest ning talle ootamatult abiliseks sattunud getost päris tumedanahalisest mehest. Nende vahele tekib täiesti kummaline sõprus, mis täiendab kahte nii erinevat meest kahepoolselt - ühe elitaarne maailm põrkab kokku teise urbanistlikult rustikaalse keskkonnaga. Nad saavad ja annavad üksteisele palju.

Filmilugu, muusika, näitlejad, sündmused, dialoogid - hindan kõiki 10-ga.

Hämmastav, et tänapäeval ka empaatiliselt mõjuvat tehakse.

Kaunist teadmiste päeva!! Kaheksas kuud napilt lubadus peetud.

No nii.

Kaheksas kuud lubadust sai peaaegu peetud. Korra ununes täielikult sissekanne ära teha ja see tegi mulle tuska. Teeb praegugi.

Ja imelik - õhust on tunda, et sügis astus õuele.

Muide täpselt üheksa aastat tagasi käisin poegadele nimesid panemas. Ja E nägi siis esmakordselt oma poisse. Ja mina lõin ennast linna minnes nii lille, et see oli kui metamorfoos - kui hea oli kitsas seelikus ja kõrgetel kontsadel liikuda, teades, et suur kõht pole takistuseks, jalad ei ole enam paistes ning sõrmused läksid sõrme.

See oli üldse üks asjaajamise päev- kõigepealt Pärnu maaanteele sünnitunnistusi tegema. Sealt keskhaiglasse ennast arstile näitama. Sealt haigekassasse poistele kaarte tegema. Sealt jälle omakorda Endlasse igasuguseid toetusi vormistama, sealt Kristiine keskusesse mähkmeid ostma.

Ja sealt koju katsikulistele asju ette valmistama. Tuli toona tihti suhtluses osalenud K ja pärastpoole E.

Mäletan, kuidas ta oma noorema poja sülle võttis ja siis vanema poja. Ja väitis, et kiindus puhtsüdamlikult.

Jah, seda ta tegi.....

Nii puhtsüdamlikult kiindus, et ta pole kordagi sünnipäevaks kaartigi saatnud..

Hüva, see on minevik.

Esmaspäevast algab kool. Soetasime eile poistega kotitäie kraami - tossud ja dressid, pusad ja sokid, vihikud, paberid, pliiatsid ja pinalid. Raha kulus nagu õlleaur saunakeriselt.

Ja tegelikult jäid osajad asjad ostmata.

Suvega ühele poole

Nii, suvi 2012 on otsas. Vihmane ja jahedavõitu.

Tegelt polnud väga viga, oli nii ja naa.

Tõsiküll, rannas sai käidud mõned väga üksikud korrad.

Järves ujumas selle eest piisavalt. Kokkuvõte suvest:

1)reis Itta

2)sünnipäevaõhtu Haapsalus

3)fotosessioon L-ga

4)pidu vanalinnas

5)palju kohtinguid

6)suvepäevad Otepääl

7)poegade sünnipäev, mis päädis õhtuga Lennusadamas muinastulesid vaadates.

Tegusus oli märksõnaks.

Kahest üks

Iga poeglapse ema on ilmselges ahastuses vaadanud hirmuseguste silmadega oma marakrati pükse. Kas tõesti on need rebenenud, määrdunud, kruvikesi, tigusid ja paberitükke täis taskutega rüvetatud püksid tema väikese ja armsa põnni omad?

Kuhu kadus see pisut potsakate reite ja armassöödavate varvastega väikene kahupeast rõõmurull ning asemele saabus kõhn, ulakas mürakaru, kellele meeldib ronida kõrgete aedade otsa, kisades ajada taga mängukaaslasi, tõtata äsjapestud põrandatest üle, jättes maha rammporiseid jalajälgi?

Kui üle aia ronivad pojad on tuvastatavad ainult säravate silmade põhjal, sest riided, nägu, käed on nii määrdunud, et taas tuleb huugama panna pesumasin - et saaks jälle vonksu need sallid ja mütsid, kindad ja joped....

Ning neid püksipõlvi, pluusinööpe, rebenenud varrukaid....

Mitu meetrit ma olen niitinud ja nõelunud rõivaid?

Mitmel korral ma olen võtnud ühe püksi taskud ja paiganud nendega teise püksi põlved...

Ohhh...

Poeglaste emadus.

Ülivõrdeline egoism

Egoism pole mitte see, kui sa elad nii nagu sina tahad, vaid sa tahad, et inimesed elavad nii nagu sulle sobib.
Kui mul tutvumisportaalis on kirjeldatud kindlaid parameetreid, siis on nahhaalsus hakata mind ümber veenma ja tõestama, et tema soov on igati põhjendatud ja ma peaksin unustama printsipiaalsuse.
Nõuded pole keerulised:
1)oled vaba mees
2)elad Tallinnas või Harjumaal
3)oled 30-40 aastat vana
4)oled alates 180 cm pikk
5)omad kontol mõistlikku fotot
6)oled heteroseksuaal
Ei, ikka peab hakkama mulle udu ajama, et 45 on õige vanus või et Lame-Lümanda kärab ka hästi või et alla 170 cm päkapikk on tõeline tegija või et biseksuaalsed mehed teavad ja oskavad või et naine pole takistuseks
WTF???