Iga poeglapse ema on ilmselges ahastuses vaadanud hirmuseguste silmadega oma marakrati pükse. Kas tõesti on need rebenenud, määrdunud, kruvikesi, tigusid ja paberitükke täis taskutega rüvetatud püksid tema väikese ja armsa põnni omad?
Kuhu kadus see pisut potsakate reite ja armassöödavate varvastega väikene kahupeast rõõmurull ning asemele saabus kõhn, ulakas mürakaru, kellele meeldib ronida kõrgete aedade otsa, kisades ajada taga mängukaaslasi, tõtata äsjapestud põrandatest üle, jättes maha rammporiseid jalajälgi?
Kui üle aia ronivad pojad on tuvastatavad ainult säravate silmade põhjal, sest riided, nägu, käed on nii määrdunud, et taas tuleb huugama panna pesumasin - et saaks jälle vonksu need sallid ja mütsid, kindad ja joped....
Ning neid püksipõlvi, pluusinööpe, rebenenud varrukaid....
Mitu meetrit ma olen niitinud ja nõelunud rõivaid?
Mitmel korral ma olen võtnud ühe püksi taskud ja paiganud nendega teise püksi põlved...
Ohhh...
Poeglaste emadus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar