Pooleldi kirjandusinimesena pole ma kunagi mõistnud Oksaneni valikut konkreetselt selle pealkirja üle. Ok - sümboolne puhastus?; tegelik puhastus?; veri peseb maha häbi? tuli puhastab kuriteo jäljed?
Ei tea.
Lugesin raamatut - ei meeldinud. Sünge ja sellise tunde jättis, et kogu aeg peab käsi pesema.
Aga raamat on ilmselt kirjanikul eesmärgipäraselt stsenaariumilaadseks kirjutatudki - vaevalt dramaatilisus ja kliš
eedeohtrus nüüd lihtsalt niisama sisse sai vahtu löödud.
Kuid rääkides filmist - päris vaadatav kraam on. Eelkõige näitlejatöö ja suurde plaani mängitud tunnete poolest.
Mõned ebatäpsused ja ebatõenäolisused (on siis nääpsuke naine võimeline käeraudadega ära kägistama endast kaks korda suuremat meest, kuigi jah - viha annab inimesele jõudu; päris avalikku - kott pähe ja kuul kuklasse mahalaskmist vallamaja ees - see on selline vaba tõlgendus), kuid need on andestatavad - pole ju autor pärit Eestist ning ta oli kirjutades ikka üsna noor.
Suured võtted, ajalendude vaheldumine, kurjamid. Noore naise iseloom - terase mõtlemisega. Kiire ja asjalik ning organiseerija. Ellujääja. Nagu tema õetütretütargi. Täbarates olukordades, kuid toimekad. Julged ja kanged.
Armukadedus, kalk kirg. Julm ajaloolilne taust. Reetmine - armastuse nimel.
Tegelikult mulle meeldis. Meenusid sellised loomeribad nagu "Seitsmes rahukevad"; "Lea"; "Rindeõde", "Kahe kodu ballaad" - ilmselt selle II MS tõttu.
Ja muusika. Muusika oli hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar