Õpiraskus?

Jah, olen vaevlev üliõpilane - loengud tunduvad keerulised, õppimine raske ja tüütu ajaveetmine.
Ma nagu polekski puhanud sellel suvel..
Nii keeruline tundub asju vastu võtta.

Kui suur on oht, et toimub koolitulistamist Eestis?

Kuivõrd on olemas mingi riskianalüüs, mis võiks ennetada sellist situatsiooni? Olin üllatunud, kui sain teada, et poegadele tehakse koolis vastava olukorraga toimetulekuks õpet.

Töötavad klassiuksed, mis oleks ka seestpoolt lukustatavad, kuhu varjuda ja kuidas olla. Tegelikult õudne.

Ameerikas, Inglismaal, Soomes on selliseid asju juhtunud, aga kas tõesti võib ka siin juhtuda?

Mitte et ma oleksin sinisilmne ja ei usuks ikka veel võimatuna näivatesse asjadesse, aga lihtsalt teada kui suur see oht reaalselt on.

Mäletan omaaegset koolipõlengut - garderoobis läks üks boks põlema ja seda suitsu, lämmatavat kuumust, nutvaid kaasõpilasi mäletan ma tänaseni.

Saaremaal oli aastaid tagasi põleng, kus hukkusid vist kaks õpilast - tegu oli olnud süütamisega vms.

Kas koolides tehakse riskianalüüse, mille põhjal oleks võimalik tuvastada ohtlik isik, keegi, kelle puhul oleks võimalik oodata koolistulistajale omast käitumist?

Umbes nagu on profileerijatel, kes suudavad arvata tõenäolised isikuomadused ja parameetid selliseks teoks.

Loomasarnased inimesed

Siin ei mõtle ma üldse midagi solvavat.

Pean silmas konkreetselt seda, et vahel sarnanevad inimesed loomadega oma füüsise poolest.

Näiteks näitlejad, kellel on rebase nägu.

Või õppejõud, kelle naer meenutab rebasenaeru.

Või siilimoodi kõndiv naaber.

Isalõvi soenguga mees.

Kohe konkreetselt loomaga sarnanevad inimesed.

11 aastat tagasi

Täpselt 11 aastat tagasi olin ülikooli esimese kursuse teisel õppenädalal ja ema helistas. Ütles, et kuule, Ameerikas kukkus üks lennuk alla ja sajad said surma.

Loengutest koju jõudes selgus, et päris nii lihtne see ikkagi polnud. Selgus vägivalla jõud, suurus ja... muidugi suur müstika, mis "ürituse" ümber kohe tekkis.

Paljud hukkusid, paljud lapsed said sellel õhtul alguse...

11 aastat tagasi.

Tere, II kursus!!!

Tore. Loengud hakkavad peale.

Õpihimu tulgu, õpiväljund saagu.

Kõik olgu tore.

Edu.

Kas inimene vajab tunnustust/kiitmist?

Ilmselt on see mõnel hetkel palsam, mis paitab kibestunud hinge, kui sind tunnustatakse. Tööd, oskusi, kirjutamist, poegade eest vms.

Kuid elementaarne majapidamine? Kas seal siis peab tundma ennast kuidagi überinimesena?

No et nt. et teed söögi, katad laua, pärast kraamid köögi, kuivatad nõud, paned samal ajal pesumasinasse riided, segad möödaminnes tuld, käid tolmuimejaga elamise üle, vahetad voodilinad, triigid lastele riided. Võtad muuseas üle põrandad niiske lapiga, rapisid siit ja selat raamatukogust tolmu?

On need tegemised tunnustamist väärt?

Tavaline perenaise elu ju, mu meelest.

Küll aga on olnud enda jaoks tunnustamist väärt lilla diplom, õnnestunud elustamine, hästiorganiseeritud konverents.

Ja ilmselt suurim tunnustus on ees - kui ikka on ees ükskord see hetk, kus võib täiskasvanud pojale ülikooli lõpetamise puhul otsa vaadata ja tunda - ma sain sellega hakkama, ma olen väärt tunnustamist. Vähemalt enda jaoks..

Sond, sond, sond ja veel üks sond.

Veel viis aastat tagasi polnud neelamishäire nii levinud, kuid nüüd nagu muud enam polegi.
Aparaadid pumpavad täpselt doseeritavates kogustes toitu, vett.
Kaasneb sondihooldus, suuhügieen. Petehhiad maolimaskestadel.
Ning hüsteeriliselt käituvad kolleegid, kuna issand küll, kui asi pole nii nagu olema peaks...
Sondid, sondid, sondid ümberringi....

Puhastusest

Pooleldi kirjandusinimesena pole ma kunagi mõistnud Oksaneni valikut konkreetselt selle pealkirja üle. Ok - sümboolne puhastus?; tegelik puhastus?; veri peseb maha häbi? tuli puhastab kuriteo jäljed?

Ei tea.

Lugesin raamatut - ei meeldinud. Sünge ja sellise tunde jättis, et kogu aeg peab käsi pesema.

Aga raamat on ilmselt kirjanikul eesmärgipäraselt stsenaariumilaadseks kirjutatudki - vaevalt dramaatilisus ja kliš

eedeohtrus nüüd lihtsalt niisama sisse sai vahtu löödud.

Kuid rääkides filmist - päris vaadatav kraam on. Eelkõige näitlejatöö ja suurde plaani mängitud tunnete poolest.

Mõned ebatäpsused ja ebatõenäolisused (on siis nääpsuke naine võimeline käeraudadega ära kägistama endast kaks korda suuremat meest, kuigi jah - viha annab inimesele jõudu; päris avalikku - kott pähe ja kuul kuklasse mahalaskmist vallamaja ees - see on selline vaba tõlgendus), kuid need on andestatavad - pole ju autor pärit Eestist ning ta oli kirjutades ikka üsna noor.

Suured võtted, ajalendude vaheldumine, kurjamid. Noore naise iseloom - terase mõtlemisega. Kiire ja asjalik ning organiseerija. Ellujääja. Nagu tema õetütretütargi. Täbarates olukordades, kuid toimekad. Julged ja kanged.

Armukadedus, kalk kirg. Julm ajaloolilne taust. Reetmine - armastuse nimel.

Tegelikult mulle meeldis. Meenusid sellised loomeribad nagu "Seitsmes rahukevad"; "Lea"; "Rindeõde", "Kahe kodu ballaad" - ilmselt selle II MS tõttu.

Ja muusika. Muusika oli hea...

Esimene täistasu pärast pikka pausi

Väga meeldivad laekumised panka - töötasud, riigirahad etc, etc, etc.

Ja pärast juunit on see esimene täispalk.

Meeldiv, meeldiv, meeldiv. Raha saada on hea.

Sellise päeva lõpetuseks kuluks...

kange naps, kuum mees ja vahune vann.

Selliseid päevi tuleb ette. Korra kümne aasta jooksul. Nagu kunagi kardiointensiivis, kui:

*voodis nr.1 hakkas kopsuturse,

*voodis nr.2 tekkis hüpertooniline kriis

*voodis nr. 3. hüperglükeemia

*voodis nr.4 rütmihäire

*voodis nr. 5 infarkti valuhoog

*voodis nr. 6 kopsupõletikust tingitud temp 39 kraadi

Ja seda kõike 21.00-23.00.-ni.

Ning ühel kolmapäevasel päeval, kui osakonnas on meeskonnatööarutelu ja suur visiit, uus töötaja, viis sondihaiget ning pidevalt areneda tahtev ja uuendusi sisseviiv ülemus...

NII ei saa tööd teha. Mina oma õe tööd. Kui personali napib ja haigeid, järjest raskemaid tuleb ja tuleb ja tuleb...

Adapteerumise keerulisus

Kolmas klass ei alanud lihtsalt.
Hommikune ärkamine.
Õppimisevajadus.
Kooliasjade pakkimine.
Riiete valmispanek.
Pole ju keeruline.
Aga vist võtab aega..

III klass

Algas kolmas klass ja kooliaasta.

Ning üllatavalt mentaalselt mõjuv raamatutele paberite ümberpanek. ja vihikutele.

Imelik et kolmas aasta juba.

Pojad on suureks kasvamas.

Ning ei saa mitte mainimata jätta - kui rumalad ikka mõned inimesed oma kunagiste loobumistega on olnud...

1+1

Sügise esimene päev möödus vihmakalkvava ilmaga ning tegusalt - päeval olime kluttidega sugulase sünnipäeval ning vend kutsus ootamatult kinno. Ja kutsus head filmi vaatama - 1+1. Lugu kaelast saadik halvatud jõukast mehest ning talle ootamatult abiliseks sattunud getost päris tumedanahalisest mehest. Nende vahele tekib täiesti kummaline sõprus, mis täiendab kahte nii erinevat meest kahepoolselt - ühe elitaarne maailm põrkab kokku teise urbanistlikult rustikaalse keskkonnaga. Nad saavad ja annavad üksteisele palju.

Filmilugu, muusika, näitlejad, sündmused, dialoogid - hindan kõiki 10-ga.

Hämmastav, et tänapäeval ka empaatiliselt mõjuvat tehakse.

Kaunist teadmiste päeva!! Kaheksas kuud napilt lubadus peetud.

No nii.

Kaheksas kuud lubadust sai peaaegu peetud. Korra ununes täielikult sissekanne ära teha ja see tegi mulle tuska. Teeb praegugi.

Ja imelik - õhust on tunda, et sügis astus õuele.

Muide täpselt üheksa aastat tagasi käisin poegadele nimesid panemas. Ja E nägi siis esmakordselt oma poisse. Ja mina lõin ennast linna minnes nii lille, et see oli kui metamorfoos - kui hea oli kitsas seelikus ja kõrgetel kontsadel liikuda, teades, et suur kõht pole takistuseks, jalad ei ole enam paistes ning sõrmused läksid sõrme.

See oli üldse üks asjaajamise päev- kõigepealt Pärnu maaanteele sünnitunnistusi tegema. Sealt keskhaiglasse ennast arstile näitama. Sealt haigekassasse poistele kaarte tegema. Sealt jälle omakorda Endlasse igasuguseid toetusi vormistama, sealt Kristiine keskusesse mähkmeid ostma.

Ja sealt koju katsikulistele asju ette valmistama. Tuli toona tihti suhtluses osalenud K ja pärastpoole E.

Mäletan, kuidas ta oma noorema poja sülle võttis ja siis vanema poja. Ja väitis, et kiindus puhtsüdamlikult.

Jah, seda ta tegi.....

Nii puhtsüdamlikult kiindus, et ta pole kordagi sünnipäevaks kaartigi saatnud..

Hüva, see on minevik.

Esmaspäevast algab kool. Soetasime eile poistega kotitäie kraami - tossud ja dressid, pusad ja sokid, vihikud, paberid, pliiatsid ja pinalid. Raha kulus nagu õlleaur saunakeriselt.

Ja tegelikult jäid osajad asjad ostmata.

Suvega ühele poole

Nii, suvi 2012 on otsas. Vihmane ja jahedavõitu.

Tegelt polnud väga viga, oli nii ja naa.

Tõsiküll, rannas sai käidud mõned väga üksikud korrad.

Järves ujumas selle eest piisavalt. Kokkuvõte suvest:

1)reis Itta

2)sünnipäevaõhtu Haapsalus

3)fotosessioon L-ga

4)pidu vanalinnas

5)palju kohtinguid

6)suvepäevad Otepääl

7)poegade sünnipäev, mis päädis õhtuga Lennusadamas muinastulesid vaadates.

Tegusus oli märksõnaks.

Kahest üks

Iga poeglapse ema on ilmselges ahastuses vaadanud hirmuseguste silmadega oma marakrati pükse. Kas tõesti on need rebenenud, määrdunud, kruvikesi, tigusid ja paberitükke täis taskutega rüvetatud püksid tema väikese ja armsa põnni omad?

Kuhu kadus see pisut potsakate reite ja armassöödavate varvastega väikene kahupeast rõõmurull ning asemele saabus kõhn, ulakas mürakaru, kellele meeldib ronida kõrgete aedade otsa, kisades ajada taga mängukaaslasi, tõtata äsjapestud põrandatest üle, jättes maha rammporiseid jalajälgi?

Kui üle aia ronivad pojad on tuvastatavad ainult säravate silmade põhjal, sest riided, nägu, käed on nii määrdunud, et taas tuleb huugama panna pesumasin - et saaks jälle vonksu need sallid ja mütsid, kindad ja joped....

Ning neid püksipõlvi, pluusinööpe, rebenenud varrukaid....

Mitu meetrit ma olen niitinud ja nõelunud rõivaid?

Mitmel korral ma olen võtnud ühe püksi taskud ja paiganud nendega teise püksi põlved...

Ohhh...

Poeglaste emadus.

Ülivõrdeline egoism

Egoism pole mitte see, kui sa elad nii nagu sina tahad, vaid sa tahad, et inimesed elavad nii nagu sulle sobib.
Kui mul tutvumisportaalis on kirjeldatud kindlaid parameetreid, siis on nahhaalsus hakata mind ümber veenma ja tõestama, et tema soov on igati põhjendatud ja ma peaksin unustama printsipiaalsuse.
Nõuded pole keerulised:
1)oled vaba mees
2)elad Tallinnas või Harjumaal
3)oled 30-40 aastat vana
4)oled alates 180 cm pikk
5)omad kontol mõistlikku fotot
6)oled heteroseksuaal
Ei, ikka peab hakkama mulle udu ajama, et 45 on õige vanus või et Lame-Lümanda kärab ka hästi või et alla 170 cm päkapikk on tõeline tegija või et biseksuaalsed mehed teavad ja oskavad või et naine pole takistuseks
WTF???

Täna kümme aastat tagasi

Oli 2002. aasta imeliselt kuuma ja armaserootilise suve üks viimaseid sooje õhtuid ja öid.

E tuli tööle vastu ja mina oma lillas pikas kleidis, lillades kingades ja lilla kotiga (nagu Picasso - oli selline lilla periood) sõitsime Kaberneeme.

MEIE kivi juurde. Suur ja kogukas, nagu elaks oma isiklikku elu.

Üks rätt kahe peale ja soojas vees alasti ujumine.

Kell võis üheksa ringis olla.

Meri oli peegelsile, ainult hilissuvine taevas peegeldus sini-siniselt merepinnalt. Sõime (vist virsikuid või muud sellist luuviljalist) ja istusime kaheksesi kuivades froteerätiku sees.

Ma olin sellel hetkel nii õnnelik ja vaba. Mäletan, et hinges lasus täielik harmoonia ning ma teadsin, et see jääb meievaheliselt üheks viimaseks absoluutse harmoonia hetkeks.

Edasi.. edasi tulid keerukad ajad, kuid ma mäletan selle õhtu vaikust, sellist eriliselt romantilist atmosfääri tõelise helgusega. Ilmselt oli see minu elu üks NOID hetki - sinamina.

MEIE ei kandnud siis oma normipärast tähendust välja, vaja oli midagi enamat.

Ja see oli tõesti kümme aastat tagasi...

Kius

Naised on vahel masendavad mõrrad. Üksteise suhtes.

Ja olgu loodus mulle tunnistajaks - ma pole naistega kunagi häid suhteid osanud luua ja hoida.

Ja kui sulle keegi hommikuse koinimisega üks-null teeb, siis pole minagi küllaldlaselt healoomuline ja taluja.

Hakkan vastu. Relvadega, mille olemasolu eriti ei aimatagi. Väikesed ja mõnusad kättemaksud.

Millega keegi võiks üles näidata hoolivust ja kui ma silmnähtavalt tunnen, et keegi seda hoolivust ei näita, siis ongi asjad nii nagu nad on - õelad.

Ja ma ei tunneta endas süükoormat.

Selle asja nimi on naiselik kius.

Muinastulede öö

Hea tava. Mõnus selline tulede süütamine.

Lennusadam oli vahva. Pojad olid sünnipäevast kurnatud, kuid võtsid osa - laevad, tuled, müramine.

Soe ja meeldiv õhtu.

Kahe peale täiskasvanud

Nii ta on. Üks saab üheksa ja teine üheksa ja kokku teeb see 18.

Kuidagi uskumatuna näib, et olen juba nii suurte poegade ema.

Sest üks täpselt sama kiire ajatsükkel veel ja pojad on täiskasvanud ning annavad kahe peale kokku selle vanuse, mis minul praegu on...

Tuleb tunnistada, et nendega on lihtsalt võrratu koos olla. Nende nutikus, teravmeelsus, humoorikus, liikuvus ja mõõdukalt head kombed on värskendavad. Abivalmid, hea isuga, hea unega, töökad (tegevustes on neil rada taga ja see koosneb ohtrast kultuurkihist, kuid kultuurkihi laialilammutamine toimb tõhusalt ja kiiresti), tegusad, loovad.

Ja südamlikud. Ja võluvad. Oma loomu poolest. Nii on öelnud mitmed kolleegid, tuttavad, poolvõõrad.

Vahel õhtul, kui me kolmekesi õdusat aega veedame, siis ma vaatan neid kõrvalt ja mõtlen, et mis tunne küll oleks elada täpselt samasuguse inimesega kõrvuti. Keegi, kellega sa oled nii sarnane, kuid samas ka erinev? Et sul on olemas inimene, kes sind aitab, kellega mängid, kellega ajad juttu, kellega tegutsed parima sõbrana?

Kirjeldamatu.

Ja mäletan ma nii selgelt sündimise tundi. Mäletan esimest ahnet imetamist, esimest vanni, esimest õueskäiku, esimest hammast, esimest sõna, esimest sammu, esimest iseseisvat söömist.

Neid asju on nii palju, neid esimesi ja neid tuleb muudkui juurde. Ja pojad muudkui kasvavad.

Üheksas on viimane sünnipäev elus, kus vanust märgitakse ühekohalisena, järgmine kohtade arvu muutumine toimub siis, kui saadakse sada...

Meenub raamat nimega "Pannkoogirõõm"

Ja see meenub iga kord kui ma teatud inimeste järelt vahetuse üle võtan, teatud inimeste kirjutuslauaaluseid kaen või geneetilise räpasuse üle riidlen.

Kuidas on võimalik, et poolik kurk on diivani all?

Kuidas on võimalik, et tühi tabletipurk pannakse süüdimatult kappi tagasi?

Kuidas on võimalik, et inimestel kukuvad käed küljest, kui peavad enda järelt nt nõud ära koristama?

Ammu ammu, ei tea kust,

kogunenud hiiremust

Vihm kolksas ja kolksas

Sisuliselt terve päeva teda muudkui pudenes.

Eile ostsime poegadega vanaraamatu poest hulga lastekirjandust - soetasin kunagised lemmikud: "Väikesed võililled", "Kirju liblika suvi", Pool koera", "Pille, Madis ja teised". Ja poegadele nipet-näpet lugusid. Ning neid ma siis üle mitme(kümne) aasta voodis hommikukohvi juues ja laisalt lesides lugesin. 
Ja kostis ühekülgne tilkumine vastu katust.

Kardinaid tõmmates ja tänavat vaadates oli selge, et suvi ongi selleks korraks läbi.

Vanalinn

Väga kummaline, aga pojad jumaldavad vanalinnas käimist.

Täiesti arusaamatu on see minu jaoks. Pakkusin välja, et lähme kividele hüppama. Ei, nemad tahtsid vanalinna.

Vabadussammas, Jaani kirik, Raekoja plats. Kullo lastegalerii, kus oli palju novelleerunud noorkunsti.

Ilmselt vist head taiesed, aga... kas põsel punnipigistav urmaspedanliku stiiliga poolhabetunud töö on ikka kõrgkunst?

Elitaarne? Naudingut pakkuv?

Tõsiküll - Aristotelese mimesise efekti see pakkus. Varjud seinal...Eluvarjud koopasuu ees.

Imelik.

Tegevuste nimekirjad

Mida endal vaja teha.
Mida poegadel vaja teha.
Mida vaja osta.
Mida vaja viia.
Mida vaja müüa
Mida vaja tuua.

Ei ole põrgus pühapäeva

Hommikul küpsetasin meesperele pannkoogi kuhila valmis ja tuli tööle.

Kolleeg oli täiesti lohutamatu - tema elukaaslasel oli avastatud paar pärva tagasi leukeemia.

Sõnaga rivist väljas olek.

Müraga keerutava tolmupilve möödumine

Mis mõtted tekkivad, kui hommikukohvi juues ja rahulikult uudiseid lugedes kuuled kimavat häält, ülespaiskuvaid tolmusambaid ja kuuled valju mürtsatust paarkümmned meetrit eemal?

Jaa, õige tundmus on neil, kes arvavad autot õnnetusse sattuvat.

Igatahes kell seitse sedasi juhtus. Kauge vilin muutus lähenedes tumedamateks möiratusteks, miski keerutas enanst tänaval, käis valju praginaga kõnniteesse, paiskus vastu posti ja jäi siis alandlikult keset teed seisma. Takso oli. Sees istus shokis nooremapoolne mees.

Kolm tundi läks aega, enne kui see masin minema pukseeriti. Põhja autol polnud.

Juht oli üleväsimusest uinunud. Roolis ja vastu posti paiskumine oli siis alles ärkvele raputanud. Vaene mees, vaene auto, vaene liiklusmärk.

Esiti arvasin, et auto paiskub meie aeda, aga ikka eemalee sai...Müraga keerutava tolmupilve möödumisel on tagajärjed.

Oivaline stsenaarium

Laste kõrvalt on olnud igal emal vist kerge tülpimus lasteetendustest, multifilmidest, lastesaadetest. Mõned asjad aga on lihtsalt geniaalsed - nt Jääaja triloogia..

Millised orgaanilised karakterid, milline jõuline lugu, dialoog, kaasajastatud ürgnaljad, tõruga tegelev ürgorav, veidrikust laiskloom, depressiivne mammut, asjalikult ohtlik ja dünaamiline tiiger. 

Hiljem lisanduv naistegelane, kes opossumite poolt adopteerituna kummaliselt pahandusaltite vendadega ringi liigub.

Ja seiklused seikluste otsa.

Kolmandas osas lisandub fossiilse maailma juhuslikkuses neile nirk, kes on seni minu täielik lemmiktegelane - karismaatiline, julge, oraatorlik, osav.

Ja need lood iseenesest, millele keskendutakse - beebi otsimine, suure sula eest parvele põgenemine, laisklooma juuraajast päästmine.

Liikuvad, seiklusrohked teed - humoorikad, põnevad. Naljakas - eesti fillina peaks ma nautima midagi enamat kui multikaid, kuid lõõgastava meelelahutusena on need väga head vaadata.

Täna 12 aastat tagasi

Tõi E mind Raasikult koju tagasi. Me olime seal veetnud esimese ühise öö (varem olime me lihtsalt põgusad tunnid koos olnud) - tema nn suvilas (tegelikkuses kahekordne suure aiaga maja - tema emaema talu)

Mul oli kotitäis ploome ja kotitäis õunu ja alevi vahelt välja keerates, tema hallikasrohekas Ford Sierras istudes, teadsin ma, et see on mees, keda armastan.

Oleks vaid teadnud, et tegelikkuse tulevik on midagi muud, kuid... Sellist plahvatavat suhteenergiat ma mingil põhjusel pole tänaseni leidnud.

Seda silmadest lugemist.

Kuigi jah - vabadusel on hind ja maitse.

Ei juhtunud mitte midagi

Päev täis staatilist vaikelu.

Nagu Ristikivi romaanis - hea ilmaga ja kaunis augustipäev, kus tund tunni järel on tegus tegevusetus.

Ennast sai pisut päikese käes laisalt siia ja sinna keeratud, kuid muud ei juhtunud.