laupäev, 25. august 2012

Kahe peale täiskasvanud

Nii ta on. Üks saab üheksa ja teine üheksa ja kokku teeb see 18.
Kuidagi uskumatuna näib, et olen juba nii suurte poegade ema.
Sest üks täpselt sama kiire ajatsükkel veel ja pojad on täiskasvanud ning annavad kahe peale kokku selle vanuse, mis minul praegu on...
Tuleb tunnistada, et nendega on lihtsalt võrratu koos olla. Nende nutikus, teravmeelsus, humoorikus, liikuvus ja mõõdukalt head kombed on värskendavad. Abivalmid, hea isuga, hea unega, töökad (tegevustes on neil rada taga ja see koosneb ohtrast kultuurkihist, kuid kultuurkihi laialilammutamine toimb tõhusalt ja kiiresti), tegusad, loovad.
Ja südamlikud. Ja võluvad. Oma loomu poolest. Nii on öelnud mitmed kolleegid, tuttavad, poolvõõrad.
Vahel õhtul, kui me kolmekesi õdusat aega veedame, siis ma vaatan neid kõrvalt ja mõtlen, et mis tunne küll oleks elada täpselt samasuguse inimesega kõrvuti. Keegi, kellega sa oled nii sarnane, kuid samas ka erinev? Et sul on olemas inimene, kes sind aitab, kellega mängid, kellega ajad juttu, kellega tegutsed parima sõbrana?
Kirjeldamatu.
Ja mäletan ma nii selgelt sündimise tundi. Mäletan esimest ahnet imetamist, esimest vanni, esimest õueskäiku, esimest hammast, esimest sõna, esimest sammu, esimest iseseisvat söömist.
Neid asju on nii palju, neid esimesi ja neid tuleb muudkui juurde. Ja pojad muudkui kasvavad.
Üheksas on viimane sünnipäev elus, kus vanust märgitakse ühekohalisena, järgmine kohtade arvu muutumine toimub siis, kui saadakse sada...

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...