Muinastulede öö

Hea tava. Mõnus selline tulede süütamine.

Lennusadam oli vahva. Pojad olid sünnipäevast kurnatud, kuid võtsid osa - laevad, tuled, müramine.

Soe ja meeldiv õhtu.

Kahe peale täiskasvanud

Nii ta on. Üks saab üheksa ja teine üheksa ja kokku teeb see 18.

Kuidagi uskumatuna näib, et olen juba nii suurte poegade ema.

Sest üks täpselt sama kiire ajatsükkel veel ja pojad on täiskasvanud ning annavad kahe peale kokku selle vanuse, mis minul praegu on...

Tuleb tunnistada, et nendega on lihtsalt võrratu koos olla. Nende nutikus, teravmeelsus, humoorikus, liikuvus ja mõõdukalt head kombed on värskendavad. Abivalmid, hea isuga, hea unega, töökad (tegevustes on neil rada taga ja see koosneb ohtrast kultuurkihist, kuid kultuurkihi laialilammutamine toimb tõhusalt ja kiiresti), tegusad, loovad.

Ja südamlikud. Ja võluvad. Oma loomu poolest. Nii on öelnud mitmed kolleegid, tuttavad, poolvõõrad.

Vahel õhtul, kui me kolmekesi õdusat aega veedame, siis ma vaatan neid kõrvalt ja mõtlen, et mis tunne küll oleks elada täpselt samasuguse inimesega kõrvuti. Keegi, kellega sa oled nii sarnane, kuid samas ka erinev? Et sul on olemas inimene, kes sind aitab, kellega mängid, kellega ajad juttu, kellega tegutsed parima sõbrana?

Kirjeldamatu.

Ja mäletan ma nii selgelt sündimise tundi. Mäletan esimest ahnet imetamist, esimest vanni, esimest õueskäiku, esimest hammast, esimest sõna, esimest sammu, esimest iseseisvat söömist.

Neid asju on nii palju, neid esimesi ja neid tuleb muudkui juurde. Ja pojad muudkui kasvavad.

Üheksas on viimane sünnipäev elus, kus vanust märgitakse ühekohalisena, järgmine kohtade arvu muutumine toimub siis, kui saadakse sada...

Meenub raamat nimega "Pannkoogirõõm"

Ja see meenub iga kord kui ma teatud inimeste järelt vahetuse üle võtan, teatud inimeste kirjutuslauaaluseid kaen või geneetilise räpasuse üle riidlen.

Kuidas on võimalik, et poolik kurk on diivani all?

Kuidas on võimalik, et tühi tabletipurk pannakse süüdimatult kappi tagasi?

Kuidas on võimalik, et inimestel kukuvad käed küljest, kui peavad enda järelt nt nõud ära koristama?

Ammu ammu, ei tea kust,

kogunenud hiiremust

Vihm kolksas ja kolksas

Sisuliselt terve päeva teda muudkui pudenes.

Eile ostsime poegadega vanaraamatu poest hulga lastekirjandust - soetasin kunagised lemmikud: "Väikesed võililled", "Kirju liblika suvi", Pool koera", "Pille, Madis ja teised". Ja poegadele nipet-näpet lugusid. Ning neid ma siis üle mitme(kümne) aasta voodis hommikukohvi juues ja laisalt lesides lugesin. 
Ja kostis ühekülgne tilkumine vastu katust.

Kardinaid tõmmates ja tänavat vaadates oli selge, et suvi ongi selleks korraks läbi.

Vanalinn

Väga kummaline, aga pojad jumaldavad vanalinnas käimist.

Täiesti arusaamatu on see minu jaoks. Pakkusin välja, et lähme kividele hüppama. Ei, nemad tahtsid vanalinna.

Vabadussammas, Jaani kirik, Raekoja plats. Kullo lastegalerii, kus oli palju novelleerunud noorkunsti.

Ilmselt vist head taiesed, aga... kas põsel punnipigistav urmaspedanliku stiiliga poolhabetunud töö on ikka kõrgkunst?

Elitaarne? Naudingut pakkuv?

Tõsiküll - Aristotelese mimesise efekti see pakkus. Varjud seinal...Eluvarjud koopasuu ees.

Imelik.

Tegevuste nimekirjad

Mida endal vaja teha.
Mida poegadel vaja teha.
Mida vaja osta.
Mida vaja viia.
Mida vaja müüa
Mida vaja tuua.

Ei ole põrgus pühapäeva

Hommikul küpsetasin meesperele pannkoogi kuhila valmis ja tuli tööle.

Kolleeg oli täiesti lohutamatu - tema elukaaslasel oli avastatud paar pärva tagasi leukeemia.

Sõnaga rivist väljas olek.

Müraga keerutava tolmupilve möödumine

Mis mõtted tekkivad, kui hommikukohvi juues ja rahulikult uudiseid lugedes kuuled kimavat häält, ülespaiskuvaid tolmusambaid ja kuuled valju mürtsatust paarkümmned meetrit eemal?

Jaa, õige tundmus on neil, kes arvavad autot õnnetusse sattuvat.

Igatahes kell seitse sedasi juhtus. Kauge vilin muutus lähenedes tumedamateks möiratusteks, miski keerutas enanst tänaval, käis valju praginaga kõnniteesse, paiskus vastu posti ja jäi siis alandlikult keset teed seisma. Takso oli. Sees istus shokis nooremapoolne mees.

Kolm tundi läks aega, enne kui see masin minema pukseeriti. Põhja autol polnud.

Juht oli üleväsimusest uinunud. Roolis ja vastu posti paiskumine oli siis alles ärkvele raputanud. Vaene mees, vaene auto, vaene liiklusmärk.

Esiti arvasin, et auto paiskub meie aeda, aga ikka eemalee sai...Müraga keerutava tolmupilve möödumisel on tagajärjed.

Oivaline stsenaarium

Laste kõrvalt on olnud igal emal vist kerge tülpimus lasteetendustest, multifilmidest, lastesaadetest. Mõned asjad aga on lihtsalt geniaalsed - nt Jääaja triloogia..

Millised orgaanilised karakterid, milline jõuline lugu, dialoog, kaasajastatud ürgnaljad, tõruga tegelev ürgorav, veidrikust laiskloom, depressiivne mammut, asjalikult ohtlik ja dünaamiline tiiger. 

Hiljem lisanduv naistegelane, kes opossumite poolt adopteerituna kummaliselt pahandusaltite vendadega ringi liigub.

Ja seiklused seikluste otsa.

Kolmandas osas lisandub fossiilse maailma juhuslikkuses neile nirk, kes on seni minu täielik lemmiktegelane - karismaatiline, julge, oraatorlik, osav.

Ja need lood iseenesest, millele keskendutakse - beebi otsimine, suure sula eest parvele põgenemine, laisklooma juuraajast päästmine.

Liikuvad, seiklusrohked teed - humoorikad, põnevad. Naljakas - eesti fillina peaks ma nautima midagi enamat kui multikaid, kuid lõõgastava meelelahutusena on need väga head vaadata.

Täna 12 aastat tagasi

Tõi E mind Raasikult koju tagasi. Me olime seal veetnud esimese ühise öö (varem olime me lihtsalt põgusad tunnid koos olnud) - tema nn suvilas (tegelikkuses kahekordne suure aiaga maja - tema emaema talu)

Mul oli kotitäis ploome ja kotitäis õunu ja alevi vahelt välja keerates, tema hallikasrohekas Ford Sierras istudes, teadsin ma, et see on mees, keda armastan.

Oleks vaid teadnud, et tegelikkuse tulevik on midagi muud, kuid... Sellist plahvatavat suhteenergiat ma mingil põhjusel pole tänaseni leidnud.

Seda silmadest lugemist.

Kuigi jah - vabadusel on hind ja maitse.

Ei juhtunud mitte midagi

Päev täis staatilist vaikelu.

Nagu Ristikivi romaanis - hea ilmaga ja kaunis augustipäev, kus tund tunni järel on tegus tegevusetus.

Ennast sai pisut päikese käes laisalt siia ja sinna keeratud, kuid muud ei juhtunud.

Liivamask

Kirdetuul tõi rannas liiva silma, põskedele, hammaste alla ja juustesse.

Kangelaslik 1,5 tundi sai poistega Pirital pikutatud, kuid pärast oli kodus tegemist nii palju.

Ja kahju, et selle-aastane suvi pole üldse selline suvi nagu varasematel aastatel.

Kuigi jah - käsikirja jaoks suurepärane sademeteohtrus.

1 versus 24

Õde teeb 12-tunnise vahetuse. Tal on 24 patsienti. Rangelt võttes peaks matemaatika järgi jagunema ühele patsiendile pool tundi, kus temaga täielikult tegeletakse - söödetakse, joodetakse, kaalutakse, dokumenteeritakse, antakse ravimid, tehakse süstid, sidumised, patsiendiõpetus ja eritamisekontroll. Ja keeramine ja pööramine ja siirdumisel abistamine.

Kui lihtsalt jälgida ajalist tõde.

Tegelikkuses aga näeb välja asi nii, et sa teed kom tundi on tavapärast õetööd ja ülejjänud 9 tundi pühendad ennast osakonna "kõige haigemale haigele" - kellelelegi, kes nõuab sinu täit tähelepanu, on pretensioonikas ja kurnav. Füüsiliselt ja vaimselt. Ja nii kuni hommikuni välja

Ja järgneb tüüpkiirustamine - 8.15 annan vahetuse üle ja 8.35 olen kodus unesoojadele poegadele hommikusööki valmistamas.

Überväsimus

Kolme ööpäeva peale viis tundi on selgelt vähe.

Und on vähe.

Sõbralik koosistumine venis pikaks ning eelnev töörinne oli murdumatult patsiendikeskne.

Tore.

Nüüd saab pisut lõõga lasta.

Überväsimust kehast välja puhata.

Tänav ei saa tolmust ise puhtaks

Tegelt poleks kunagi kujutanud ennast ette tülpinud kojarahvana, kes peab luua ja labidaga kõnniteelt räppa rookima.

Liiv ja pudelikorgid.

Suitsukonid ja kommipaber.

Koltund leht ja oksaraag.

Umbrohi keset pealinna sõidetavat tänavad.

Teepeenra murulapikesesse põimunud rämps.

Seda tuleb koristada.

Luuaga pühkida, rehaga riisuda.

Kunagi oleks see masendusesse ajanud.

Nüüd on see lihtsalt majaomaniku elu.

Graafikust

Enamik õdesid ei taha tegelt öösiti ja nädalavahetuseti tööl olla. Sellel on väheseid plusse, kuid miinuseid oluliselt rohkem.

Esiteks peab pere juurest ära minema siis, kui normaalsed pered kvaliteetaega peavad.

Teiseks peaks minu vanuses sotsiaal-piduselt või lähema sõpruskonnaga reedeõhtut möödutama.

Kolmandaks on see lihtsalt tülikas, sest tavatransport sind sinna ei viia, ikka jalg jala ette ning raudteeülesõidust tiidsalt mööda.

Neljandaks - öösiti teevad mõistlikud inimesed lapsi ja nalja, aga mitte ei vii ravimeid paljudele hädalistele. Aga - meedikud polegi mõistlikud inimesed. Miks nad muidu südame ja mõtetega haigete inimeste juures on?

Viiendaks... noh vist ei tulegi meelde.

Plussideks on ainult see, et personali on vähem, seega suhtlust vähem ja kolleegidelt närvutamine minimaalsem. Muid hüvesid nagu poelgi. Sest 30% kallim tunnitasu nagu ennast ikkagi ära ei tasu....

Sisuliselt on nädalavahetus rikutud, kui pead töötama reede öösel ja pühapäeva päeval. Või laupäeva öösel. Kuid see on graafikuga töötamise ilu, valu ja võlu

Keerdtrepist üles ja alla...

...ja seda selleks, et näha Oleviste tornist oma kodulinna ja sünnimaa rohelisi võlusid, valusat tööstuslinnakut, laiutavat Lasnamäge ja punaste katustega keskset kivistikku.

284 astet. Kitsas trepp. Kivine ja rahvast täis murdu. Pisut ebaturvalisena tundunud barjäär. Fotografeerivad välismaalased. Tuline plekk-katus.

Pärast sai see vaev tasutud kuningliku burgeripeoga. Ning pärastlõunase kohtinguga Stroomi rannas - jumal, et on olemas mehelikult ilusaid mehi, kes oskavad hästi suudelda....

Kõrkjad, rannavees sõitvad hipodroomilt hobused, tuul, päike ja tugevad käed.

Rütm ja liikuvus

Viimastel organisatsiooni suvepäevadel ütles mu hea kolleegi õetütar, et sa tantsid hästi, puusad ja jalad käivat nii heas rütmis muusikaga kaasa, et seda peab olema vist õppinud.

Mul oli kulm juuksepiiril.

Ei ütleks, et just õppinud. Küllap on see veres sees. See imelik jõud, mis paneb inimesi arvama, et ma olen kuumavereline kreeklanna. Või kusagilt mujalt soojalt ja energiliselt maalt.

Tegelt täiesti lihtne ja tavaline naine. Siitsamast paepealselt kaldalt. Kesk metsi ja puid ja samas ka linnakive...

Rütm on vist kaasa antud. Liikuvus aga seotud rütmiga. Samas olen ma sportlikus mõttes üsnagi lahja - võimlen pisut ja suvel ujun. Aga mõned muud tegevused on hoogsad küll - jalutamine näiteks...

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale

See sotsiaalne silmakirjalikkus, kus räägitakse ikka ja aina soolisest võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikult üldkehtestatud normidest, kuid sugupooltele on ikkagi erinevad reeglid, ajab tegelikult peakese tuliseks küll

Meestele ja naistele ei laiene materiaalsed hüved ja kohustused kaugeltki mitte õiglaselt ning sama kehtib ka nende mistahes muus elusfääris.

Kui mees on teada tuntud naistekütt, siis on ta üks pagana nutikas Robi. Kui naine valib endale vabalt kaaslasi ning võrgutab vastaspoolt, siis on ta kenake portsjon lipakat...

Huvitav. Ja räägitakse, et kõike tuleb teha võrdselt ja last kasvatatakse koos, sest mõlemad tegid ju lapse koos ja miks isa ei ole siis võimeline lapse eest hoolitsema.

Veider maailm ja käsitlused seal sees...

Miks ma varem päevalilli ei kasvatanud?

Nii küsisin eneselt. Ja mulle öeldi, et sellepärast, kuna sa:

*astusid ülikooli ja õppisid päevastatsis ning käisid täiskohaga tööl

*sünnitasid kolmanda kursuse eel kaks poega

*läksid kolmanda kursuse lõppedes tagasi täiskohaga tööle

*vahetasid tööd ning lõpetasid napilt kaheaastaste poegade kõrvalt nominaalajaga ülikooli

*astusid magistrantuuri

*põetasid ja matsid ema

*töötad ja õpid ja kasvatad üksi lapsi

* korraldad konverentse

*osaled streikidel ja meeleavaldustel

*õpid jälle

Et millal sul aega oli just päevalilli kasvatada?

Otepää, II päev

Pool viis on nari ülemisel riiulil palav. Neljainimese toas kuuekesi magada, tuulutuseks üks kitsuke katuseaken.

Kuid üle peatuspaiga valab ennast paljutõotav hommik. Unine vaikus. Kolm capuccinot.

Kõik hingab peojärgses rütmis. Tiigile laskuvad pardid. Herilased, herilased, herilased.

Tugev ja tõhus hommikusöök. Pikk tagasitee.

Öisest tantsust valutavad sääred, puusad ja kael..

Kaasahõigetest kähe hääl.

Tore oli.

Otepää, I päev

EÕL. Suvepäevad. Start kell kuus.

Kiirelt kulgev, sombune, kuid soe teekond.

Päralejõudmine maaliliselt kaunisse kohta - nõlval asuv hotell, pisikesed järved, saun.

Mõõdukalt mõnus meeskond, lastele palju kärarikast tegevust.

Ja kõige ootamatum migreenihoog. Hoiatuseta, ägedalt, rüsijää pealetungiga.

Mitmeid tunde maadlemist ja põhimõtteline taandumine.

Kasvusid ja vesikuppe täis järv, kus osade inimestega meeleolukas veessõda sai peetud.

Terve päeva taustaks kõlanud 70.-ndate lõpu ja 80.-ndate alguse muusika. Eks olnud see päevakajalisest olümpiast ajendatud retropidu - Olümpia 1980.

Ja pärast disko. Diskotuledega.

Mina jälle pidu avamas. MIna jälle diskot enam-vähem lõpetamas.

Miks hääl võtab põlved nõrgaks?

Aastaid tagasi tutvusin ma ühe mehega. Häbi öelda, aga abielumehega. Peol. Ta palus tantsima ja selle mehe hääl oli just see, mis mind võlus. Kui ta hiljem mulle helistas, siis ema ütles, et kes see nii hea heliga mees on?

Kaks suve tagasi mõjus mulle sama moodi sepp. Tema hääl... mahlane bariton. Nagu kõliseks sulametall vastu teda taguvat vasarat. nagu oleks kusagilt laulukaarelt heliredel valla lastud.

Ja nüüd on kaameramees. Tõsiküll - kohtunud me pole, aga tema hääl telefonis helises.

Tõsiküll ma ei tea, miks mulle meeste hääled sedasi mõjuvad.

On muidugi armetuid viginaid olnud ja on düsfoonilisi mämmerdisi kajanud, on pudikeelseid sosinaid olnud, aga vahel on see hääl niii ... köitev.

Nagu valataks saksakeelseid karmusi itaaliakeelsesse voolavusse inglise korra ja prantslasliku kirega.

Kui lapsed on tagasi, on hingamine teine

Vähemalt minule tundub nii.

Et poegadega tuleb tagasi see õige elurütm. Ja nad on omad. Täielikult. nende pruunid silmad ja tedretäpid ja päevitunud pikad jalad ja alati veidi kriimustatud põlved. ja pisut lohakad riided, sest jumala eest - kui mind korrastamas neid poleks, siis.. ma ei teagi, mis saaks.

Kuid õhtul on mõnus uinuda teadmises, et need väikesed rüspeldajad nohisevad vaid paari sammu kaugusel oma toas.

Seitsmendal kuul lubadus peetud

See aasta lemmikkuu sai igapäevaste postitustega täidetud.

Üks vahva periood oli.

Sinna mahtus nii pidu kui kino, randa ja kirjutamist, kohtinguid ja poegadega järvesuplusi. Ürgpesu ja õhtuseid kõnelusi. Öistest rääkimata.

Igatahes vahva oli. Kahjuks algab see kuu, mida meedikud ei salli....

Nüüd läks ta oma teed käima

Ma oleksin nagu kolmanda lapsega maha saanud. Nii kummaline on olla.

Send nuppu vajutades ja TEDA minema saates hakkasid mul jalad värisema.

Umbes nii tudisesid põlved, kui ma TLÜ-sse sisse sain, kui ma UH-s poegade südame tööd kuulsin, kui ma 4000 inimesega lõpuaktuse korraldasin, BA kaitsesin, pojad esimesse klassi saatsin või ÜHE VÕIMALUSE vastust ootasin.

Nüüd hakkab TA iseseisvalt toimetama. Minust sõltumatult. Kui üldse hakkab... Kes teab, vahest ei meeldi nendele.

Tuulises aias sõstraid noppides

Pärast eilset ramppalavat ja nelja dushikorda nõudnud ilmakest, on kargekarastav tuuline suvepäev ütlemata leebe.

No ja muidugi on ka see vahva, et kõrvitsad on kui looduspallid aina suurenevad, päevalillekesed viskavad pikkust ja sõstramarjad punetavad nii kutsuvalt, et lausa pidin neid noppima ja panema tööle oma pliidi, mis on perenaisest võõrdunud.

Pannkoogid omaaia sõstramoosiga mekivad tuulise mõnuga.

Suvi tasub elamist.

Täielik rannamõnu

Tuulega liivaäärne meri.

Päevituvad inimesed.

Loodusest omaks saamine, vitamiinide ammutamine, liikumine ja palju toredaid inimesi.

Ja õhtul on aias sõbralik istumine.. milline kasulik päev.

500. postitus!!!

Isiklik püsivusrekord vist!!! Kindlameelselt täitnud, läitnud, väitnud ja võitnud ;)

Sellise päevaga peab ka tööd tegema

Ja see pole mitte meeldiv tunne, kui tead et järgmine sõõm pisut kargemat suvehommikut saabub alles järgmisel hommikul.

Ja haigeid on palju ja tööd jagub ja suveilm peab pidu minuta...