neljapäev, 18. mai 2023

Müüdud läätseleeme eest....

elik kuidas edasi, kui  kurask turjas (metafoorne)? 

Pole ime, et reeturlikkust peetakse suurimaks patuks, sest see tunne, kui keegi tagaselga miskit toimetab, on ikka väga valus. 

"Reetes kellegi teise, reedame ka iseend"

"Kus on midagi reeta, on ka midagi varjata."

Lühidalt on reeturlikkus selline, et keegi, kellesse sa suhtud lugupidamisega, võtab teravateolise väitse ja lööb ülevalt alla, kogu selja ulatuses sisse põhjaliku ja verise haava, tõmbab seda pikemaks, keerab nuga mitu korda, siis võtab kätte ja teeb haavalaiendaja ning narkoosita löömakoha veelgi avaramaks ja puistab sinna kõige tavalisemat ja jämedakoelisemat köögisoola. Et mingil juhul ei ununeks tugeva hingelise vapustuse jälg. Sedasis siis....

Kunagi kirjutas Ristikivi nii: 

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

Tema isamaatuse ja hetkereeturlikkuse vahel on praegu tugevad allusioonid. Minu jaoks...... 

Kommentaare ei ole:

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks...