Minu blogide loend

teisipäev, 12. detsember 2017

Sotsiaaleetika

Sotsiaaleetika on praktilise eetika haru, mis rakendab eetikat sotsiaalset laadi küsimuste lahkamiseks. See tähendab, et problemaatilisi sotsiaalseid tingimusi uuritakse eetilisest aspektist, analüüsitakse võimalikke tegevusi ning püütakse leida lahendusi.
Sotsiaaleetikat käsitletakse erinevalt. Üks lähenemine eristab inimeste kui indiviidide moraalset toimimist ja inimühenduste tegevust. Selle suuna esindajad keskenduvad sotsiaalsete institutsioonide – rahvuste, korporatsioonide, valitsuste – tegevuse uurimisele eetilisest vaatenurgast. Teine lähenemine põhineb veendumusel, et kogu eetika on sotsiaalne, kuna eetika toimib ainult sotsiaalses võrgustikus. Ilma sotsiaalsuseta poleks ka eetikat. Sellest lähtuvalt uuritakse, kuidas sotsiaalne keskkond kujundab inimese moraali, ning vastupidi, kuidas individuaalsed moraalsed valikud mõjutavad sotsiaalset konteksti. (https://www.eetika.ee/et/188652)
See on terminipõhine selgitus. Termini tagusust me ei tea.  
Mõiste tõi kasutusele Alexander Konstantin von Oettingen, Liivimaa päritolu Eesti usuteadlane. Enese jaoks on usukäsitlus alati pisut konksuga teema - tõden inimeste tarvidust omada usku millessegi või kellessegi, aga oluliseks oma elus seda ei pea. 
Von Oettingen viljeles sotsiaaleetikat päris
omanäoliselt, rajades 1888 hooldekodu töötute käsitööliste jaoks. Miks just käsitöölised? 
Iseenesest üks huvitav ajalooline seik, mida tasuks lähemalt uurida.
Kibuvitsal on üks tegelane, Lilo Naatus, kes peab minema Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse. Sealne asutis koondab küll õige kummalise pildi nendest, kes majas varjul, kas taoline oli ka see käsitööliste hooldekodu?
Kuid olgu,  mis on,  190- sünniaastapäev von Oettingenil on ning vahel tasub mineviku pisut tolmustel lehtedel sõrmetsi joosta - et lihtsalt mõelda, kes ja kus ja millal ja miks mida ja kuidas teinud või olnud on.

Kommentaare ei ole: