reede, 7. aprill 2023

Kinni õmmeldes

Mida teeb inimene siis, kui nööp on eest, taskupõhjas on auk, miski käriseb või on muul moel katkenud? Loogiliselt arvates ta võtab tarvitusele meetmed ja parandab katkenud koha - nõeludes või kleepides vms. Täiesti arusaadav tegevus. Kui miski on katki, siis tuleb see parandada. Aga kui see asi pole katki? Kas siis ka võtab niidi ja nõela ning lihtsalt vudib terve koha tervemaks? 

Pole ju selliselt. Pole ometigi tarvidust katkematuid kohti kuidagi lappida. 

Ent paraku on tänapäevases ühiskonnas hakanud enam ilmnema tõsiasi, et meil on ainult näiline sõnavabadus, sest kui midagi öelda, mis inimesel mõttes (§ 45.    Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole) , siis selgub, et päris vaba mu sõna pole.

Eile sain kummastava kirja bloggerilt seoses postitusega "Porr versus porr"  (kuue aasta eest ilmus) ja selgub, et selles postituses riivan ma lugejate meeli ning postitus on suletud.  WTF??? 

Et ikkagi nõelume suu ja sõrme kinni, sest keegi luges ja tundis end puudutatuna? Pani ikka hetkeks vulgaarväljenditest ohtraid lausungeid sõnama küll. 

"Kõrkjaarm", mis kubiseb erootilistest tekstidest, õilmitseb vabalt müügil, aga sissekanne linnu ja ühe teatud laadi sõna kasutamine selle keeleliselt muganenud kontekstis, häirib lugeja silmi.

Hiljutised kogemused teatud inimgruppidega (vestluses osalesid kolm inimest ja neljas oli veidi eemal ning kõneluses ei olnud mingil moel aktiivne pool, edastas sõnasõnalt kuuldud teksti teisele inimgrupi juhile, sest teda häiris, mil viisil me kõneobjektiks olnud temaatikat puudutasime) viisid mind mõtteni, et tavaline, keskealine, europiidne, 100% ulatuses heteroseksuaalne, haritud ja erinevate standarite mõõtmes igati keskmine kodanik peab arvestama igal jumala sammul kellegi vaimset tervist raputada võivate lausungitega, sest ta võib tunda end otseselt või kaudselt ohustatuna kõnealusest teemast, sic!!!

Või üks teine arvamuslik isik, kes avalikult destruktiivset sõnakriitikat poetas, sest... talle ei meeldinud midagi. 

Etc, etc, etc.

Võtame kätte ja paneme ikkagi sotsiaalse niidiga suu kinni, sest ei tohi midagi öelda, keegi tunneb ennast kindlasti solvatult.

Et kaotame ära teemad, soorollid, mõiste mees ja naine, ema ja laps, isa ja laps, poeg ja tütar, õde ja vend ning muudame maailma hallitooniliselt neutraalseks, kartulikotilikult jämedakoeliseks ja taandume kõikidest inimarengut soodustanud momentidest, sest kõikidel on õigus eneseväljendusele sellisel viisil, mis talle sobib, aga sellest ei tohi enam rääkida? Või sain ma millestki valesti aru? 

PS: vabandan juba ette, kui kellegi hingenatukest riivasin. 



Kommentaare ei ole:

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks...