Inimene kui aineliste ja vaimsete väärtuste looja

Looma näib eesti keeles ühe kaunima sõnana ning igaüks meist, kes midagi loob, panustab kaunidust me ümber. 

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'

◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim

● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'

vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'

soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'

isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'

Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'

lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'

vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'

Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'

ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'

Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga

tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

Ja täna on sünniaastapäev päris mitmel loojal - olgu selleks siis heliteos, raamat, kohvik, sõna. Tegelikult suisa huvitav.