neljapäev, 11. september 2008

Üllusest ja kätepesust.

Kui mu tuttavad jaanuaris kuulsid, et ma oma kõrgelennulise avalike suhete karjääri vahetan taaskordselt valge kitli, haigete ja protseduuride vastu, siis enamik koputas vastu meelekohta (küll omi mõtteis, aga ikkagi..), et mis tal ometi viga on? Et miks vahetada tinglikult glamuurne amet, paljutõotav suhtekorraldaja, mingi ebaeduka õe ameti vastu?

Täna, pärast 12-tunnist vahetust, kus oli verd, higi ja pisaraid ja seda täiesti otseses mõttes, küsisin ma endalt, et miks? Miks ma seda teen? See meeldib mulle? Ma tunnene ennast vajaliku, elusa ja üllana? Saan selle eest mudapappi ja suplen luksuses? Ei midagi sellist. Lihtsalt mulle meeldib see töö. See eriline fiiling mis tekib, kui ma olen saanud teha midagi väga-väga-väga vajalikku, sest kellegi elustamine on väga-väga-väga vajalik. Ma olen väsinud. Viskasin hetk tagasi oma pakkpaistes jalad toolile lentsi ning mõtlen, et raha tuleb ju kergemini ka, aga seda eriliselt mõnusat tunnet, et järgmise valge kostüümi ja RR aparaatideni, ma kuskil mujal pole kogenud. Täitsa lahe on see värk. Must huumor, sigaretid, kohv, infovahetus, invasiivsed protseduurid ja... käte antiseptiline töötlus.
Tjahh.... ma käisin nimelt ükspäev koolitusel ja seal kuulasin kaheksa (sic!!!) tundi kätepesust. kuidas pihke nühkida, kuidas lahust pihustada, kuidas hoida taskukaitsed, pastakad ja iseennast saastumise ehk peene sõnaga kontamineerumise eest. Lahe. Lamatis paremal kannil kindlustatud - nii ma seal lesisin ja haigutust lõuapärades maha surusin. Sest seda viis läbi üks õde. Õde E.E, kelle juures ma olen oma pikas ja kirjus õeminevikus korda kümme vaibal käinud ja andnud aru oma kärts-mürts-põmm iseloomu ebaeetilistest ilmingutest.
Niipalju siis sellest õendusest, üllusest ja käte antiseptitamisest.
Veel. mõni seik, millel tahaks peatuda. Mul on depressioon. Sügav nimelt ja avaldub ta täiesti kummalisel moel. Sellest ma üldse aru saingi, et ma olen depressiivne, masenduses, halbade mõtetega saastunud. 
Mina, kes ma neljaselt lugesin ja viieselt arvutasin, ei suuda lugeda. Uudised kärmelt hommikul üle ja tööalaselt paberid läbi, aga ei ükski raamat suuda mind hetkel tõmmata oma vaimuseisundisse süvenema. sama on ka kirjutamisega. ole sa lahke, eksole - kolm kirjalikku ülikooli tööd ootavad valmimist, mitmed novellikesed pooleli, paar jutustust olemas ühes alguse ja lõpuga, aga.... täiendust neile ei tule.
Pole ju mõtet omal vastavasisulisi faile avada, et neid sama targalt sulgeda. Millal ma sellest tardumusest väljun? Kaua ma autopiloodil veel vastu pean? Tooge palun mulle sirm, mis varjaks maailma mu eest. Tahaskin olla nagu suur ja tugev emakaru, kes koopas oma pojad kaisu tõmbab, korraks veel silmad avab, et mõõta üle vöökoha rasvkude ja siis sulgeda need kuni kevadeni, et lasta jungilikult hämaral mitteteadvusel süngeid saladusi unenägudena paista.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...