neljapäev, 18. september 2008

Lihtsalt üks tavaline päev

Nagu ikka - hommik, ärkamine, dušš, võimlemine, söök, kohv, sigaretid, pojad üles, neile söök, riidesse, huuled värvida ja lasteaeda minek. Endal oli täiesti vaba päev. Tegin kasulikke asjatoimetusi, endise nimega Hansapank sai endale kaks klienti juurde. Hambaarst. Uitasin linna peal, täiesti mitte tavalist trajektoori mööda - jalutasin Tehnika tänavalt kesklinna.
Ja mõlgutasin mõtteid ühest suvisest kohtumisest. Üks neist vähestest kordadest, kui L-ga linnas sai käidud, väikesed napsid tehtud ja taaskordselt oma hingesoppides tuhnitud. Kuna õhtuke oli tookord veel noorevõitu ja tramm liikus, siis otsustasin taksoraha säästa ja läksin kesklinnas peale. Järgmises peatuses tuli üks selline tõmmu ja üsna veetleva silmavaatega 40. -ndates mees. Istus minu kõrvale teispoole vahekäiku ja õhtuses hämaruses nägin aknalt peegeldust, kus siis proofilis mina ja otsevaates mind sihtiv uudishimulik pilk. Sellelt mehelt. Sõitsime paar peatust, meeshing väljus peatus enne mind, mina nagu ikka - sõitsin täitsa lõppu välja ja oma üllatuseks nägin ma et mind piidelnud meesterahvas jooksis mööda trammiteed minu peatusesse. Muigasin. Kõndisin treppidest üles ja ikka kodu poole. Meesterahvas tuli seljatagant mulle järele ja võttis küünarnukist. Edasi arenes muukeelne dialoog:
"Neiu, te olete lihtsalt vapustav, ma armusin teisse esimesest pilgust. Kas ma tohin teiega tuttavaks saada?"
"No, see on üsna ebatavaline, aga kui soovite, siis palun."
"Kas teid oodatakse praegu?"
"Jaa, oodatakse."
"Kas te mind ei karda? Nagu teie kaasmaalased tihti? Et ma hakkan kuidagi jõudu kasutama?"
"On mul põhjust seda karta?"
"Ei, ei ole"
"Aga milles siis küsimus?"
"No, aga kes teid kodus ootavad? Mees? Lapsed?"
"Ei, meest pole, aga pojad küll ootavad."
"Mina olen lihtsalt Misha. Andke mulle oma telefoni number. Palun!"
Numbrid vahetasime ja tänaseks oleme nii kümme korda leppinud kokku kohtingut, aga sellest pole midagi välja tulnud, sest meie ajagraafikud ei ühti. Kuid see inimene meeldis mulle väga. Soe ja südamlik, aus ja avatud.
Kuid miks ma sellest üldse rääkisin? Sest tänasest hakkab olema nii, et ela hetkes ja haara päeva.
Pealegi sain ma paar päeva tagasi teada, et ma olen üsnagi terve inimene. selline, keda võiks saata nt üliõpilastele näidiseks, adumaks, et selline peabki olema terve naine.
Nüüd siis haaran päeva, õigemini küll hetke. Kuni järgmise kribamiseni.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...