Sajandi esimesele veerandile punkt

Milleeniumi vahetus tundus olevat nagu eile, ent... tuleb tõdeda, et 25 aastat on seda tuhandet olnud ning ilusalt ümmargune 2025 tiksub kohe-kohe oma äraolnud 525 600 minutiga ajalooks, alustades uut, nüüd juba teist veerandit 21. sajandist. Millest tahaks, võiks, suudaks, tohiks, oskaks rääkida; millest peaks kõnelema? 

*Jaanuar -    Ilm on üsna mittejaanuarilik, mõned üksikud korrad  on siiski vähekene lumisemaid hetki. Käin valikkursusega rahvusarhiivis, kirjutan ühe näidendid ("Suurustlevalt kirjandusest"), mis tuleb kirjanduspäeval esma-ja ainuettekandele. Algatan fotojahi "Raamat, mis muutis minu elu", selle tarbeks poseerin ise ETV-st laenatud hiigelsuure "Karu-aabitsaga"  Alustan SRG-s usaldusisikuna, käin ühel koolitusel. Annan ajakirjale Tiiu intervjuu seoses biograafiate kirjutamisega. Kirjutan romaani "Kurioosumid". Käime V-ga Keila-Joal. Eelmise aasta detsembrist käivitunud töökiusu menetlus Artega kogub tuure, olen menetluse juurest toetajaliige.

*Veebuar - viibin draamamooduliga Nukuteatris õppekäigul ja läheme õpilastega kohvikusse; Õhtulehes ilmub intervjuu; tellin elutuppa kardinad ja panen üles kardinapuud; käime V-ga erinevates kohtades; üle mitme aasta olen EV aastapäeval paraadil ja näen juhuslikult oma eksmeest ja poegade isa. Käin välja mõtte hariduskiusteemalisest MTÜ-st, menetlustöögrupi ja sellega liitunud inimeste hulk arvab mõtte heaks ning hakkame asju ajama. Ungarlasest kirjandusteadlane teeb minuga pika videointervjuu seoses Lilli Prometi ja üldse biograafiate kirjutamisega. 

*Märts - käime V-ga huvitavas talus Lasnamäel ja tutvume selle omanikuga; käin Harju Maakohtus kohtuniku töövarjuks (kolm juhtumit: aafrika päritolu netikelm; jalutu ja roomav RIMI-s sarivargustega vahele jäänud asotsiaal ning narkokurjategija - kõikidel pikendati arest kinnipidamiseks); alustame draamamoodulis õpilaste näidendi lugemise/lavastamisega; saan põneva tööpakkumise vabaõhumuuseumisse suveperenaiseks; teeme ringkäigu Maardusse; käime V sõbra sünnipäeval. Saadan romaani romaanivõistlusele. Paneme kokku MTÜ põhikirja ja muid dokumente.

*Aprill - korraks tuleb soe ning teeme aias töid; käin koolitusel vabaõhumuuseumis; saan pakkumise keeltekoolist; kuu alguses olen nii tõsiselt haige, et kardan lausa. Teen ettevalmistusi köögiremondiks, kappide klaasid annetan ära. Loobun siiski vabaõhumuuseumi perenaise tööst. 

*Mai - õpilaste kirjutatud/lavastatud näidendi tegemine ja esitamine; käime muuseumiööl mõnes vahvas kohas; mulle pannakse uuesti balloonid;  käin Tartus koolitusel ning poegadega kohvikus; külastame V-ga ameerika autode näitust ning latiino festivali. Mai on ebatavaliselt külm ja kõle. Tähistame V sünnipäeva. 

*Juuni - jään juuni algusest puhkusele, kuid sellega kaasneb ebamugav kirjavahetus ülemusega; teen natukene siin ja seal asju, annan keeletunde, käime V-ga minu venna juures jaanikul ja mõned korrad jalutamas, mina naudin puhkust, pojad on Tallinnas, ent elavad eraldi. Tellin endale uue voodi, vana aseme annetan ühele spordiklubile. Õpin mopeediga sõitma ja see meeldib mulle hullupööra. Käin meditatsioonilaagris ja Pakamäel. 

*Juuli - pean sünnipäeva, käime V-ga Võsul ja Peipsi ääres; kastreerin koera ära; teeme Alatskivil mu ema haua korda; käime avatud talude päeval ja pärast merepäevadel Lennusadamas; teeme majas ja aias jõudumööda asju (V parandab katuse ja tuulekasti, pojad korrastavad terrassi; mina krundin köögimööblit). Käin varahommikuti Karlaga Järve metsas joogat tegemas ning kohtun mitmel korral nõtket kitse; hommikuti annan keeletunde.

*August -  käin veredoonoriks; osalen pikal ja väsitaval töövaidluskomisjoni istungil; puhkus lõppeb; käime meeskonnapäeval Laulasmaal ja Luual; proovin harvesteri; saan endale uue kaasmentori, kelleks on koolijuht (mis paneb mind sügavalt imestama, sest milleks küll?); sätin elamist. 

*September -   lõpetan keeltekooliga töö, alustan uut õppeaastat väikeste muudatustega, hakkan reedeti pärast tunde ujumas käima, taastan harjumuse laupäeviti solaariumis olla. Käime väga palju erinevates kohtades - Paljassaares jalutamas, Nõmmel, erinevatel laatadel (see on üldse meie teema). On ebatavaliselt palju tööd, pidevalt parandan midagi. 

*Oktoober -    käin õpilastega Estonias ringkäigul; kelmused saavad minugi kätte; tähistame õpetajate päeva; on väga palju tööalast askeldamist. Käime huvitaval disainitänaval Krulli tehase territooriumil. On sügisvaheaeg. Nõmme ujulas näen oma kunagist esinemiskaaslast ja kolleegi ning loome uuesti kontakti.  

*November -     õpilastel on proovieksam ning osalen moeshowl, käime õppekäigul Tartu Ülikoolis ning Ahhaa keskuses. Kaasmentoriga on suhted jahedamast jahedamad. Käin ühe pilootprojekti raames vestlusel ja saan nendelt väga konkreetse pakkumise. Aitan pojal sessioonivaheks saada  töökoha ITK-sse. 

*Detsember -    Ebameeldiv vestlus ülemusega ning lahkumisavalduse väestamine. Võtan mõned keelegrupid endale ette. Käime V-ga jalutamas; kohtun vanema poja sõbratariga, kes on asjalik ja meeldiv noor neiu. Kolin ennast SRG-st ära ning jätan õpilastega hüvasti. Kerged remonditööd kodus. Veedame jõulud V-ga, käin esmakordselt elus jõuluteenistusel Jaani kirikus. 

 Uue sajandi esimene veerand on olnud perekondlikult muutlik, hariduslikult tõhus, kogemusküllastatud ja eluliselt õpetlik.  Olen selle aja sees lõpetanud neli korda kõrgkooli, vahetanud erialasid; sünnitanud kaks poega ja nad üles kasvatanud; kirjutanud kaheksa raamatut; matnud mõlemad vanemad; armunud ja armastanud; võidelnud ennast tervisele, vaadanud tõtt rahaprobleemide ning ühiskondlike muutustega (euroliitu astumine, rahareform, kaks majanduskriisi).

 Arenenud, arendanud, kogenud, saanud oluliselt targemaks ning tõden üht - eneseks jäämine on meelerahu nurgakivi :) 

Hüva uut veerandsajandit!! 

Paljastused

Pesuehtsa nutiajastujana skrollin ma tihti. Hommikukohvi kõrvale loen portaalides peituvat ning olen avastanud, et igapäevategevustes on mõnus klikkida artiklite juures nuppu: KUULA. 

Veidi robotlik hääl, kuid täitsa mõnusa käevabaduse annab. Mõnes mõttes vahel isegi kerge unejutt - eriti need artiklid, mis üle 20 minuti pikad. Muide - sama funktsiooni avastasin ka oma raamatufailide juures - paned peatüki läbivaatuse liideses kõnelemise peale ning leiad enamik tähevigu hoppadi üles. 

Aga skrollides ja lugedes/kuulates jäävad silma ikkagi väga miinusmärgilised nähtused ühiskonnas. Ei räägi majandus-poliitilistest aksioomidest, vaid täitsa elulistest hetkedest kellegi tühistamisel ja orjamärgi peale löömisel (kunagi nähtud filmist või koomiksist meelde jäänud asi).

Ning kirjanikuna, kes pealtnäha tühistest eluseikadest detailse tervikülevaatliku loo suudab tekitada, jäävad korduma teatud mustrid. No nagu eesti rahvusmustrid - rombikaunistused; zoomorfsed ornamendid; lillekujutised. 

Kui heita pilk mustrite salamaailma, siis võib sealt lugeda näiteks asjaolu, et nendel polnud pelgalt ilustamise eesmärk, vaid mustrites peitus ka varjatud sümboolne ehk kommunikatiivne väärtus. Tõlgendamisvõimalus sellisele seletusele on, et mustritest luuakse mingeid suhtlemisega kaasnevaid positiivseid või negatiivseid tähendusi. 

Üks mustrilooja on viimasel ajal jäänud silma oma pidevate persooni paljastustega. Vähe sellest, et isik iseennast juba aastakümneid rahva ees emotsionaalselt ja eluliselt paljaks võtab,  teeb ta seda ka teistega.  

Lihtsalt võtab kätte, saab mingi info ja keedab saadud teabes käsitletust kokku korraliku...eeee....tahaks öelda siinkohal midagi obstsöönset, kuid enam-vähem korraliku naisena ma oma kirjatükkidesse neid sõnu ei poeta. 

Ausalt öelda on tolle inimese tegevustest meedia vahendusel (ja mida siis veel päriselust kõnelda!!) tõsiselt villandumine tekkinud. 

Nüüd on järjekordselt võetud keegi ette ja pasundatakse. Korralikult. Vabandust, aga selline mentaalne koin pole õige mitte kellegi suhtes. 

Võetakse mingi analüüsimata* hetk ja tehakse lugu. Mis sest, et see on kollane ajakirjandus**, kuid see on avalikult üleval ja tekitab nii arvamusi kui hoiakuid. 

Üldjoontes ei ole kunagi arvanud, et mõned avalikku häbiposti üles pandud inimesed on ilmsüüta, kuid kohe kindlasti ei tasu neist seetõttu vormida elajalikke perverte, kes tuleb tagasivõtmatu otsusega ühiskonnast elimineerida. Kõikides olukordades on mitu osapoolt ning situatsioonis viibijaile tuleb anda neutraalne võimalus, mitte klikitarbeks kallutatud kõige laiemas mõttes arutelu. 

_______________________________

*Analüüs (osadeks lahutamine). Informatsiooni hindamine ja osadeks jaotamine, identifitseerides ja põhjendades selle motiive ja põhjuseid.

**Kollane ajakirjandus. Üldnimetus uudiste vahendamisele, mille allikad pole piisavalt usaldusväärsed või piisavad ning mille eesmärk on huvitavate pealkirjadega köita tarbijate tähelepanu, et võimalikult hästi end müüa.

2024 - ei teagi kumb...

Astroloogilises ringis taas ja hirmutava kiirusega tosina tagant korduv draakoniaasta  paneb pillid kotti, sulgeb eesriide ja lülitab välja lavavalguse. Publikule jääb vaid korduvate aplauside saatel meenutada, et toimus etendus kaheteistkümnes vaatuses, igal oma nägu ja tegu:

*Jaanuar - uus aasta toob enesega ohtralt proovieksamitööde parandamist ja ka ebamugavusi - üle 15 aasta külmuvad ära majaveetorud, kuid kolleegi soovituse ja V abiga saan torud lahti. Annan tunde nii koolis kui keeltekoolis, likvideerin majandusraskusi. Osalen Toompeal õpetajate streigil. Ajame poegadega nende isaga seotud kohtuasju - sellest saaks eraldi raamatu kirjutada.

*Veebruar  - esinemisoskuse valikkursusel käib vaatleja/fotograaf; tähistame koolis sõbrapäeva ja vabariigi aastapäeva, on taas koolivheaeg, mille veedan puhates ja jalutades. Korrigeerin Kaugveri käsikirja. Teeme ühe väga pika jalutuskäigu Männikult Sakku. 

*Märts - käime Tallinna vastsetes riigigümnaasiumites tuuril,  tähistame emakeelepäeva, kuid see pole suur õnnestumine, sest kolleegid ei tule väga asjaga kaasa. Algab uus esinemise valikkursus, see on lahe. Käime nädalavahetuseti V-ga jalutamas, veedame sagedasti aega koos. Tema sõbra sünnipäeval tuleb ilmsiks midagi kellegi minevikust...

*Aprill  - pikk ja üllatusi täis kuu, toimuvad veebipõhised katsed, mis ebaõnnestuvad ja süsteemi kokku kukkumine jõuab ka meediasse; on eesti keele riigieksam ja seejärel vestlused kandidaatidega, aprillis tuiskab; sureb sõbratari ema, kelle matustele ma selle tuisu tõttu ei jõua, valutan tõsiselt hammast. Käime klassiga teatris. Leian Karlale Laagrist juuksuri, kes teeb väga head tööd. 

*Mai - kooliaasta lõpp hakkab lähenema, see on teistsugune senisest, sest eelmises töökohas oli mai vaat, et kõige raskem koolikuu üldse, praegu aga on mul reeded vabad, kuna 12. klasse enam pole, nendel on eesti keeled otsas, on ilusaid ilmu, teeme V-ga minu juures aias palju igasuguseid asju, mida seni edasi lükanud. Käime klassiga Tammsaare muuseumis ja kinos vaatamas filmi "Elu ja armastus", see ei meeldi mulle üldse. Käin õppuritega Tõravere observatooriumis - väga huvitav kogemus. Hakkame kahe kolleegiga igakuiselt korra väljas käima - erinev koht söömiseks. Saan teada, et tervis on täiesti korras, lähen veredoonoriks. Teatan koolis, et alustaksin sügisel draamamooduliga. Käime tutvumas Rõngasjärvega. Peame V sünnipäeva ja saan tuttavaks tema sõbra uue kaaslasega.

*Juuni -  Õpilastega on istumine ühe õpilase äärmiselt kihvtis elamises; alustan igapäevaste FB-postitustega teemal, mis sel päeval juhtunud kunagi on; ilusad ilmad on saabunud, käime rannas ja saan üsna kergelt juba hingata, ilmub Kaugveri biograafia, hakkan tegema ettevalmistusi Silvia Rannamaa biograafia kirjutamiseks, käin Arvo Valtoni juures Märjamaal Rannamaa arhiivi toomas ning direktori juures arenguvestlusel. Käime jaanipäeval mu venna juures; käime V-ga tõuksidega sõitmas, sorteerin ja korrastan Rannamaa arhiivi. Pojad tulevad koju ning asuvad haiglatesse tööle - üks PERH-i ja teine ITK-sse. Saan uue keelegrupi, kellega töötan E, K ja R. Käime V-ga KUMU-s ja moodsa kunsti muuseumis Lasnamäel.

*Juuli - puhkus kestab, ilmad pole just parimad, kuid sellegipoolest saab kõike teha, kirjutan igapäevaselt; tähistan natukene oma sünnipäeva, teeme V-ga mõnusaid tõuksiretki, avastan ikka ja jälle kodulinna uusi nurki. Rannamaa päevikud tekitavad mulle depressiooni, käin arhiivides, küsitlen erinevaid inimesi ning näen Valtonit nädal enne lahkumist, kus ta palub mind, et kirjutaksin kord tema biograafia. Käin Banksy tänavakunsti näitusel, hakkan õppima tarokaartide panemist. Käime V-ga Rummu karjääris matkal. 

*August - Rannamaa biograafia saab valmis, korjan marju, teen moose (!!!), käime randades, veedame üldse V-ga palju aega koos. Käime ühel väga tuulisel päeval Viimsi vabaõhumuuseumis. Käin väikesel operatsioonil. Algab uuesti kooliaasta, pojad saavad 21-aastasteks. Käime V-ga tema sõbra ja tolle sõbratari juures Lohusalus külas. V-ga tekib kriis, tülitseme esmakordselt, kuid lõpuks laheneb seegi. Lõpetan suvise keelegrupiga. Tutvun uute kolleegidega. 

*September -   uuel kooliaastal on koormus väga suur, sest alustan esmakordselt moodulis õpetamist, see on väga põnev kogemus, valmistan palju tundideks ette. Mul on neli kümnendat klassi ja kuna õppekavades tuli muudatusi, siis annan tunde natuke teisiti. Karla juuksur on taas tööl, suure rõõmuga saan minna tema juurde. Käime V-ga Kadrioru valgusfestivalil. Korraldan põhjalikult ümber oma elamise ning sorteerin ära koduse raamatukogu.

*Oktoober -  Õpetajatepäeval nomineeritakse mind neljas kategoorias: kõige humoorikam, kõige loovam, kõige energilisem ja kõige semum, võidan kõige energilisema õpetaja tiitli. Lisaks nomineeritakse minu Kaugveri biograafia Rahva Raamatus Aasta Raamat 2024 kategoorias parim eesti autori kirjutatud teabeteos. V läheb Türki. Käime õpilastega Estonias tuuril, see on vahva. V ehitab mulle mu uude tuppa raamaturiiulid - see on kõige romantilisem asi, mida mulle keegi eales on kinkinud...

*November - ajan koduremondiga seotud asju, käime õpilastega õppekäikudel Vargamäel, kus rabamatkal tabab meid tuisuüllatus ja Eesti Rahvusringhäälingus, mõlemad on tegelikult väga toredad kogemused.  Alustan lisaks kõigele valikkursusega perepärimusest ja suguvõsauuringust. Käin ühel kirjandusüritusel ja V-ga üle tüki aja piljardis. Tähistame oma neljandat aastapäeva. Janika Kronberg kirjutab Keeles ja Kirjanduses Kaugveri eluloo kohta näraklikult halva arvustuse. Rendin laoruumid.

*Detsember -  V teeb remonti, hakkan taas nädalavahetuseti solaariumis käima, ostan endale uue talvemütsi. Käin õpilastega Nõmmel uisutamas. Tööl on vahva insipratsioonipäev ning kool teeb väga südamliku kingituse, kus on muuseas kirjas ka õpilaste arvamused/hinnangud minu kohta. Pojad naasevad ülikoolist, muus osas  ei tekita jõulud minus mitte mingeid tundeid. 

😉😉Publik lahkub saalist, võtab oma üleriided ning väljub teatrist, kohanäitajad korrastavad reavahed, lavatöölised pakivad lavalt rekvisiidid kokku 😉, näitlejad lõõgastuvad garderoobis. Lavakunst puhkab järgmise sissekandeni 😉😉

Rannamaastudes

Well, tööauale tulevad mingid teemad pidevalt sedasi, et ma enam ei pea midagi ise välja mõtlema, töö leiab mu iseenesest üles. Mu üheksas raamat on kirjutamisel, seitse ilmunud, kaheksandale pole kirjastajat leidnud, aga teoks teha ma ta tahan. Kirjanik sünnitab ja kasvatab loomingut oma surivoodini välja. 

Miks nii morbiidne sõnakasutus? 

Nüüd siis on mu toanurkadest Silvia Rannamaa pärijatelt saadud arhiiv, mis sisaldas mu majja saabudes käsikirju, päevikuid, pakkide viisi kirjavahetust, sorteerimata võttekesi, lehekesi, fotosid, kellegi lepinguid, arveid, artikleid, diapositiive, kutseid, kaarte, isiklikke dokumente, mündikesi, sendikesi, peidetud rublasid. 

Superkorrastajana ja mitteametliku arhiivivaldjana on päevikud päevatsi sehkendatud, kuutsi järjestatud, aastatsi kaustastatud. 

Kirjad on saajate ja saatjate järgi jaotatud/laotatud/paotatud; fotod ja diapositiivid vaadatud ja analüüsitud. 

Tunde telefonis räägitud, emailitud, arhiivides tuhnitud. Iga lehekene on leidnud oma loogilise mõtte ja põhjuse ning ohates tunnistan ma, et:

*Silvia polnud teps mitte organiseeritud inimene

*Silvia polnud teps mitte järjepidev inimene

*Silvia polnud teps mitte see hallipäine ja rõõmsailmeline memmekene, keda eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses meedia vahendusel aeg-ajalt ilmaruumi eesriiete vahelt lavale lasti.

Kui Lilli oli oma olemuselt daamilik kunstiarmastaja; Aimee ratsionaalne läbimõtleja ning Raimond suur seikleja, siis Silvia puhul võib täheldada sootumaks muid tuuli. 

Pidev torramine ihuhädadest (võimalik, et midagi oli, võimalik, et ka mitte), LEHEKÜLGEDE VIISI "sümptoomidest" (kirjapilt muutmata) pajatamine, sekka vested absoluutselt kõikidest tegevustest va see, mis tegelikult kirjaniku töölauada paelub...

Olen peast täiesti rannamaastunud. Leida infot asjade kohta, millest keegi ei näi midagi teadvat, kuid algallikas on ju see ometigi kellegi mõttest üles kirjutatud, oma kõiki kirjandusteaduslik-detektiivinduslikke oskusi proovile pannes ja ohates järjekordset kirjavahetuse kausta avades, sest äkki tilgub sealt midagi.

Njaaa..... tõelisel teadlasel peab olema arheoloogi kujutlusvõime, arhitekti tehnika, kriminaaluurija visadus, talupoja kannatus, esoteeriku vaist ja psühholoogi järeldustegemise oskus. Kõik kokku.

Nüüdisbiograafiaid lugedes (eriti igasugust autobiograafilist katsetust läbi lapates) jääb mulje (pelgalt mulje, ei ütle, et tööd ei tehtaks), nagu kukuks inimese eluloolise puu raputades kõik vajalik kohe sülle, uurijal jääb üle ainult teave noppida ja käsikirjaks toppida.

Tegelikkuses on sedasi, et sul on ees terve inimese elulugu erinevate allikate põhjal ja kõik, mis tema elus toimus, aga kuna inimest ennast au polnud tunda, tuleb kõikidest nendest mosaiigitükkidest kokku laotada tervikpilt, mis:

*oleks kronoloogiline

*oleks lineaarne; horisontaalne; vertikaalne ja diagonaalne

*oleks teaduspõhine 

*oleks huvitav

See sarnaneb ribamasinas purustatud paberite kokku liimimisega - suur kuhi massi on laual ja mingist otsast tuleb alustada, et kuhi väheneks ja siis need kõik lehthaaval järjestada...

Kolm mappi päevikuid veel lugeda, aga kas mu enesel selleks vaimujõudu veel jagub, sest see alatine nuramine...

Ja pilt, mis tekkimas, erineb pildist, mis varasemalt loodud... Kohe väga. IKKA VÄÄÄGAAAA.

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks ära. Vaatlesime, arutlesime, nautisime, mõtisklesime, sain taas oma kummalise paanikahoo, mis tekib ruumides, kus ma ei näe väljapääsu ega aknaid. 

Ja mõtlesin sellele, mis paneb kunstnikku looma - mistahes valdkonna meistrit -  ja avastan enda sisse ausalt vaadates, et see loomine tekitab siiski väga veidra katarsise. Tõsiselt.

TA seestab ja jäätab ja küllastab ja sa võid väsida loomisest, aga siis istud puhanuna taas laua taha, avad arvuti ja vaatad kriitiliselt üle eilse. Parandad, kohendad siit ja sealt. Siis tunned, kuidas TA  sööstab palavikuliselt kallale ning kirjutad, kirjutad, kirjutad......

See TEMA on miski, nähtamatu, kaetav ja korraldav, ruineeriv ja inspireeriv samaaegselt. 

Kunagi küsiti Pollockilt ühe intervjuu käigus, et millal kunstnik teab, et maal on valmis. Pollock vastas: "Millal te teate, et olete armastemise lõpetanud? Sama on ka maaliga."

Kui selliselt läheneda, siis ma pole kirjutamisega armatsemist lõpetanud, tõsiküll - ma tean alati, millal raamat valmis on. Aga see läheb ikkagi edasi, alati edasi....sest armatsemisest hea partneriga ei saa kunagi küllastust, nagu  ka loovate kunstidega.

TA sunnib enesele otsa vaatama, mõtlema, kaasa elama. TEMA on ülem, kes ütleb, kuidas seestumisest lahti saada, kuigi TEMA vastu ei aita loits, võided, needused. TEMA on osa mu elust ja mina TEMAST. 

Nagu pojad või töö või kodu või V või lähiring. 

Seitsmes ilmunud, kaheksas kirjutatud ja avaldamise valmis, üheksas kirjutamisel (leping allkirjastatud) .... ning kaheksa järgmist kirjutamise valus, teoseks saamise paines,  järjekorras ootel. 

Mis kisub mind järjekordse kirjaniku maailma avama, tema elukööki vaatama?  Need artiklid ja intervjuud ja mälestused ja meenutused ja kirjaniku loomingulise pärandi taskupõhjadeni tundma saamine. 

Nagu möödunud suvel, kui Kaugveri päevikutest mu sünnipäevaseltskonnale lugemishitt sai - palju saab inimesi väita, et nad on tema omakäelisi ja ajalooliselt põnevaid kladesid käes hoidnud, lugenud ja analüüsinud. Või siis üks kirjavahetus, mille sisu lugemine oli samavõrd elamuslik kuivõrd kirjutaja kirglik oma sõnades? 

Ja millal olen nii söakaks saamas, et julgen võtta šnitti Henry Perruchot'st ning kasvõi visandada mõne kujutava kunsti kütkeis oleva võlurolevuse kunstikuks olemise loo? 

Surelikkus on kaasasündinud, kuid kirjutamine muudab miskit surematuks. Kirjutamisega armatsemine.....

Heidetud pilk, lendu lastud nool ja välja öeldud sõna

Pääliskirjas mainitu on ühisnimetajaga asjad, mida enam tagasi võtta ei saa. Olles ise valusalt kogenud, mida võib üks tegu ja sõna teha, siis viimasel ajal olen mitut puhku mõelnud, et ühte pidi on sotsiaalmeedia ja kogu see internetindus, emailindus etc lihtsustanud info levikut, aga on andnud võimaluse ka halastamatult inetute inimmaskide koorumiseks. 

Ma ei arva enamikest poliitikutest suurt midagi,  kuid olen nõus sellega, et päevaeluga ühiskonnas tuleks ennast väga mitmekülgselt kursis hoida elik poliitikaga tuleb ennast kursis hoida. Olles aga õpetajana vaimukujundusmaastikul teotahteline isik, hoian ma teadlikult neutraalset joont ega arva, et pean tulihingelist meelsust kellelegi ja kuidagi peale suruma, kuigi vahel võib olla mu äkiline meel ja agressiivne kehakeel teisiti tõlgendatavad. Oma väljaütlemistes olen olnud alati pigem julge ning sekkunud ka olukordadesse, mis mind otseselt ei puuduta, kuid vajaksid kõrvalist pilku.

Inimesel on omad põhimõtted ja tal on tänapäevases elus õigus nende põhimõtete järgi elada, neid ka välja öelda. Mo ma ei arva sellest soosegadusest ja massilisest ellgeebeedeendusest midagi, sest see pole tegelikult ühiskondlik norm, ma ei leia, et kedagi nüüd massiliselt diskrimineeritaks seetõttu, et ta ei tea, kes ta on ja kellega soovib täpsemalt elu jagada. 

Ma arvan, et võin avalikku ristilöömist kartmata kõnelda sellest, et mees, kes arvab, et ta on naine, ei ole seda, sest naiseks olemine eeldab bioloogilisi protsesse, mis on  looduse poolt antud naistele (PMS, rasedus, sünnitus, imetamine, päramised, menopaus jms banaalne, kuid igati naistele kuuluv vald).

Ma arvan, et võin avalikku nuhtlemist saamata öelda välja ka asjaolu, et isegi kui mulle teatud avaliku elu tegelased ei meeldi, ei ole sobilik neid pildistada ja seejärel postitada mistahes sotsiaalmeedia platvormile ja häbistada/mõnitada nende tegevusi ja olekut. See pole intelligentsele inimesele kohane käitumisnorm.

Aga vot see normi mõiste  (väljakujunenud v. kehtestatud reegel; ettekirjutus) on tänapäeval hakanud kuidagi eriti taanduma ja seetõttu on murelikkuseks põhjust. KÕIK ei saa olla normiks, sealhulgas inimestesse avalikult halvustav suhtumine. On teisi viise ja mõtteid ja võimalusi, kuidas asju ajada saab, sest enamik tänapäevaseid nähtuseid on fikseeritavad ja kahjuks pikaajaliselt püsivad. Lisaks mõjuavaldavad igal etapil. 

Seetõttu ma arvangi, et heidetud pilku, lendulastud noolt ja välja öeldud sõna tagasi võtta ei saa ja iga selline asi võib jätta jälgi, palju ja poriseid tallamustreid inimhinge..

Prooviks siiski inimeseks jääda. 

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Jalgadega ajamullas. Linda raamat" - on pärit ka alljärgnev katkend, mille tähendasin omal ajal paberile  kolme inimese meenutuste põhjal:

/.../Ent asjad muutusid ja ajad läksid jälle ootamatult süngeks. Ühel jaanuaripäeval, kui olin laohoidjana töötanud pisut üle poole aasta, tuli laojuhataja – üks nooremapoolne naine Narva kandist – murelikult minu juurde ja palus teha vankrite, kärude, rataste, autode, veokite täieliku kokkuvõtte.

Palve oli üllatav, kuid tegin, mida vaja. Samuti andis ta teada, et kõik inimesed, kellel ümbruskonnas on mingisuguseid sõiduvahendeid, peavad need tooma märtsi keskel lao õuele. Märkasin ka seda, et piirkonnavolinik käis ühtevalu sovhoosiesimehe, karjabrigadiri ja laojuhataja juures, kõneles kohaliku kaupluse müüjatega, suhtles elektriseerimisega tegeleva Pihoga. Pidevalt olid tal käes mingid paberid, korra sain neile pilgu peale heita – seal oli kirjas hulk kohalike nimesid. Kui neid lehti laos oma kontoris laual nägin, tõmbas piirkonnavolinik need otsekohe kiiresti ära ning heitis mulle pahase pilgu. Kõik need asjad kokku tegid mulle meelehärmi ja olin nende üle südamest imestunud, kuid märtsi lõpus sain asjasse selgust, kui paanikas laojuhataja ühel külmal õhtul hobuvankri kolisedes minu juurde tõttas. Ta oli venelanna ning kõneles eesti keelt tugeva aktsendiga, mina polnud vene keelt küll veel hästi ära õppinud, kuid sain aru, et ta räägib mulle inimeste äraviimisest.

Kuhu? küsisin imestunult. Siberisse! hüüatas laojuhataja ning laksas samas endale käega suule. Mida ta tahab, et ma teeksin? Sain teada, et kui mina rakendaksin hobuse vankri ette ja sõidaksin ümbritsevaid talusid hoiatama, siis võib seda seostada laohoidja sooviga teada saada, palju on võimalik viljateri taludest kokku kaubelda. Kui seda aga teeks tema, siis seostataks asju otsemaid teabe levitamisega.

Olin nõus. Martin oli Tartus oma ema ja õdede juures, olime juba kuu aega tülis olnud. Samas ei tahtnud ma Reemet kuidagi üksi jätta. Äratasin magava lapse üles, pakkisin ta soojalt riidesse ning panin vankrisse ühe õlekoti ja paksu saaniteki; Reeme jäi silmapilk uuesti magama ning mina nõõtasin hobuse käigule. Viisin laojuhataja tema maja juurde ja mõtlesin läbi marsruudi, kust alustada teavitustööd – endised ämm ja äi kindlasti, sealt edasi kõik Sikad, Mangud, Aruojad, Londonid, Kõllsepad, Viirad, Angelid –, sõitsin porises öös, näkku sadas teravat ja peenikest vihma. Taskulampi mul polnud, tormilatern oli põlvede vahel, kartsin, et see süütab mu põlema, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Mu käed olid jääkülmad, kirsad vajusid igal taluõuel tugevasti kinni, kuid kohalik rahvas võttis hoiatust tõsiselt. Varavalges jõudsin koju tagasi, tihkuv Reeme süles. Köögis istus pliidisuu ees suitsetav Martin, kes soovis ära leppida. Ta võttis mu sülest lapse, hoidis mu kätest ja justkui teadis, kust ma tulin. Seletasin mõne sõnaga, kuidas asjalood tunduvad olevat. Martin lausus, et tõepoolest, kodu tulles olnud küla ja majad teeääri kõik täitsa tühjad. Sellel ja paaril järgneval ööl me ei maganud. Reeme köhis palju, olin mures, ega tema vahepeal soikunud tuberkuloos jälle välja löö. Pakkisin kokku kohvri, kuhu pistsin kõik vajalikud asjad, ja ootasin koputust. Seda aga ei tulnudki. 

Külast hakkasid hoopis imelikud helid kostma – lautadesse jäänud piimavaevas lehmad ammusid inimkäe järele ning seda kuuldes tulid lähimates metsasiiludes peidus olnud talunikud tagasi ja asusid oma igapäevase elu juurde. Äraminejatest või äraviidutest polnud mingeid teateid, see tegi meeled ärevaks./.../

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist 

Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merenduses. Idee oli umbes selline, et kui oli vaja vaigistada mäslevat merd, et läbida kariderohke kitsus vms, olid laevades alati varuks hülgerasvatünnid, mis avati ja kallati merre, et tormilained vagasemaks teha. Meri taltus mingiks ajaks. Võtet sai kasutada pelgalt siis, kui tegemist oli ühe laevaga, flotillides seda ei lubatud, sest järgnev laev võis jääda hülgerasva segunedes veelgi ohtlikuma lainetuse meelevalda. 

Ent milleks kõnelda hülgerasvast? Sest mõneti hakkab tunduma sedasi, et ühiskonna mistahes vormis otsekohest arvamust millegi või kellegi kohta tegelikult teha ei saa. Ebapopulaarsed ja ausad väljaütlemised kellegi teo või mingi sündmuse nähtuse, tunnetuse etc kohta võivad saada ütlemata negatiivset tagasisidet, neid väljutatakse kontekstist, muudetakse sõnastust ja edastatakse selliselt, et kulmud on juuksepiiril ja võtavad vahel ka silma veele. 

Sestap tundub, et tuleb kasutada metafoorset hülgerasva, et pealtnäha oleks kõik ilus ja sile, et iga sõna oleks võimalikult mugav kuulajale/vaatajale ja jumala eest, et ükski nüüdislibleke kannatada ei saaks, sest vastaval juhul rikutakse sadat ja tuhandet reeglit, mille olemasolust ma täna vaatamata väga laiale elu-ja töökogemusele teadlik polnud..... 

Igasuguse vägivalla ja sõja vastane

Pildi allikas

Viie aasta eest alustasin ma biograafia "Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman" kirjutamist. Esimene intervjuu juhtus olema 09.03 ja ma küsisin kirjaniku käest, kas ta seda päeva mäletab. Kirjanik vastas jaatavalt ja rääkis oma kogemusest:

"/.../9. märtsil on Aimée taas pimedas saalis elades kaasa rikka aadliku poolt ära rikutud noorele neiule. Neiu on lapseootel ning tema vanemad viskavad ta välja, neiu otsustab ennast sohu uputada, ta kõnnib lauka poole… ja sel hetkel katkeb seanss, kinosaal lööb valgeks ning kõrvu lõikab õhuhäire signaal.

Inimesed põgenevad kinost ning Aimée kantakse rüseleva rahvamurruga tänavale. Õhuhäire kriiskav vile ergutab tüdrukut varju otsima, ta keha hakkab külmast värisema, vastu nägu lööb õhulaine – kusagil õige lähedal plahvatab pomm. Neid sajab taevast nagu rahet. Ümberringi lahvatavad tulekahjud, rahvas paanitseb. Tüdruk jõuab teistega koos kino lähikonnas oleva maja keldrisse, kuid süda on muret täis, ta tahab koju, ta tahab kusagile mujale, ta kardab, et mõni kiunuvatest pommidest leiab üles tema pere.

Ta sisendab endale julgust ja vingerdab ennast keldrist välja, kõikjal on tulesambad, maa vapub, kodutänavale jõudes ta näeb, et üks lähimajadest on leekides, inimesed organiseerivad solgikaevust kustutusvedeliku ning kui pommitamine lõppeb (tegelikult vaibub mõneks tunniks – autori märkus), kaevavad inimesed plekkpangedega olulist vara maa sisse. Aimée suureks õnneks on tema kodu alles, ka ema on elus, isegi kass, kes ei lase ennast tulemöllust segada.

Aimée võtab mitmed asjad ning mõne aasta eest kingituseks saadud erakordselt ilusa volangidega kleidi, mis sarnaneb Shirley Temple filmirõivastega, pistab need plekk-karpi ja kaevab aeda papa õunapuu alla. Märtsipommitamine sööbib tüdrukule sedavõrd mällu, et hirm hakkab, ta talletab iga väiksemagi pisiasja, sest olgugi, et korraks näib olevat muutunud õhk rahulikumaks, on see petlik – ainult mõne tunni pärast algab uus pommirahe ning taas vilisevad kõikjal tulemered. Sellel ööl lõhutakse Tallinnat meeletult, üle kolmandiku linnakodanike elamispindadest saab räsida, inimkaotusi on piisavalt./.../"

Kõige selle foonil olen ma täielikult sõjavastane, sest alati kannatab suures madinas TAVALINE INIMENE. Mäletagem ja mälestagem......

2023 - lõppe, lakka, mine ja tule paremana asemele

Kalender tiksus ennast ajaga täis ja nii ta nüüd läheb. Veider on paraku aga tõik, et kuskil 90ndatel läksid moodi igatsorti ennustajad ning tookord mainiti mulle: eluaastad 46-48 on muutusterohked, rasked ja kohanemist vajavad. Ühtepidi loogiline  - kõik see perimenopaus ja laste suureks saamine ja ühe eluetapi läbimine, ent - midagi oli ikkagi veel. Vaatab siis, mida:

*Jaanuar -   detsember 2022 puhkenud poskandaal kogub tuure, osad kolleegid on hukkamõistvad, käin korduvalt vaibal, konflikt M-ga süveneb üha. Taandan ennast selle klassi õpetaja kohalt, kus lugu juhtub.  Annan keeletunde. 

*Veebruar -   on väga ilus talv, käime uisutamas ja jalutamas, poskandaal hakkab siiski pisitasa vaibuma ning on lootust rahulikumale kevadele, annan jätkuvalt keeletunde, pojad käivad kaitseväest perioodiliselt kodus, kuid noorem on metsalaagris haigestunud kopsupõletikku. Käime vaatamas "Gorikaturisti". Käin Botikus stund upi vaba mikrofoni kuulamas - minu elu bucket listis on kirjas korra teha ka ständappi :) 

*Märts -  tähistame emakeelepäeva Artur Alliksaare 100.sünniaastapäevaga; talv kestab sellel aastal kaunis pikalt. Veedame V-ga väga huvitavalt aega; allkirjastan Raimond Kaugveri elulooraamatu lepingu. Käime V-ga vaatamas "Taevatreppi". 

*Aprill -    tekib uus tööalane probleem, puhtalt erialane asi ning mõistan, et pean midagi senises töökohas muutma. Käime V-ga mõnusatel kevadistel jalutuskäikudel botaanikaaias, Paldiskis, teen ettevalmistusi Kaugveri kohta - kogun materjale, loen artikleid ja intervjuusid. Teeme kevadisi aiatöid. V on pikalt Türgis. Orhidee Emale üritusel etendub minu esinemisringi õpilaste esituses näidend, see on üsna lõbus ja menukas. Käin Karlaga juuksuris. Toimetan magistritöid ja mõnda lõputööd. 

*Mai -  erialane konflikt saavutab kolleegidega kulminatsiooni ja ma aktiveerin ennast töömaastikul, käin mitmetes koolides töövestlustel ning ausalt öelda saan igalt poolt tööpakkumisi. Pojad saavad teada, et neil on Tartus ühikakohad olemas, see on suur kergendus. Käime V-ga Harjumaal sõitmas.  Käin doonoriks. Esinemisring lõpetab. 

*Juuni -   käin õpilastega Rootsis ekskursioonil, käin töövestlustel, algab puhkus, pojad lõpetavad ajateenistuse ja alustavad tööd haiglas. Paljudest tööpakkumistest jäävad silma kaks ning teen oma lõpliku valiku. Kirjutan raamatut, peame jaanipäeva, ilmad on väga ilusad ning käime V-ga palju rannas päevitamas. Käin perearstil. Suveprojektina postitan igapäevaselt sotsiaalmeediasse ühte foobiat ja samalaadset parafiiliat käsitleva fotokollaaži. 

*Juuli -   tähistan sünnipäeva, V kingib mulle roosaõielise kaktuse ja ülilaheda raamatu. Käime V-ga palju Paljassaares, käime ka Vasalemmas ning Jõelähtmes; kirjutan raamatut, intervjueerin Raimondit tundnud inimesi. Tegelen biojäätmete konteineriga. Teavitan senist tööandjat, et nendega enam sügisel ei jätka. Mu valduses on Raimondi päevikud, kirjavahetus; tema esimese naise ülestähendused. Kõik need asjad on marupõnevad. Pojad käivad tööl. Käime Nigulistes uue liftiga sõitmas. Minul tekivad taas terviseprobleemid, pean nendega tegelema. 

*August -   kirjutan raamatut, valmistun uueks õppeaastaks ja selleks, et pojad kolivad Tartusse; korrastan Artes oma klassiruumi; käime V-ga palju randades, ilmad on ilusad, alustan Saue Riigigümnaasiumis töötamist; lõpetan käsikirja. Ostan uue pesumasina; V-le tehakse seljaop; viime vennaga mu  pojad Tartusse, nad alustavad oma elu. 

*September -     töö algab, see on üsna tore. Saan endale mentorgrupi ja neli erinevat gümnaasiumikursust õpetamiseks. Käime V-ga seenel, satume ootamatult mu venna juurde; käime mitmel korral erinevates kohtades jalutamas. Kohanen üksi elamisega, tõstan elamist ringi. Pojad saavad teada üllatavaid hetki seoses oma isaga ning see vallandab erinevate ministeeriumitega kirjavahetuse. Alustan uues keeltekoolis tundide andmist.

*Oktoober -    tähistame SRG-s õpetajate päeva ning osutun õpilaste arvates kõige silmapaistvamaks õpetajaks :). Käin teatris vaatamas "Meistrit ja Margaritat"; teeme õppuritega huvitava Bulgakovi seminari ja pressikonverentsi; teen kolleegidele häälekoolituse; võtan mõnel korral Karluti kooli kaasa, tema senine juuksur on haigestunud, uue groomeri leidmine võtab aega, kuid lõpuks siiski saame seal käidud. Minu ja poegade situatsioon moodustab pretsedendi, lugu käib jätkuvalt erinevates ministeeriumites. 

*November -   terviseuudiste osas panen kirja opiaja; olen oma koolis streigieestkõneleja; käime õpilastega Harju Maakohtus; käin bowlingus, talv saabub ootamatu lumerohkusega, käime V-ga jalutamas ja veedame enamasti aega minu juures. Alustan valikkursusega - annan draamaõpetust (esinemisoksuse nimi on liiga kitsas); käin Raimondi tütre juures, saan teada uut infot. Tähistame V-ga seda, et oleme deitinud kolm aastat. 

*Detsember -   valmistun eesti keele proovieksamiks; annan valikkursust. Saan tagasisidet nii oma ainetundide kui keeletundide kohta keeltekoolis - mõlemas on need ütlemata positiivsed. Tööl on äärmiselt põnev koostööpäev, õpin uusi kolleege tundma ning see on sisukas ning lahe tegevus. Tervise osas saan siiski väga häid uudiseid, loodan, et kaheaastane murekoht saab läbi. Kaugveri käsikiri läheb lõplikult toimetatuna kirjastusse, pojad tulevad jõuluks koju, parandan proovieksamitöid ja vaatan, kuidas muidu ilus talveilm keerab ennast sulajamaks ja siis uuesti talveks. Poegade isa annab endast viimaks elumärki ja saan edasi tegeleda juriidilis-sotsiaal-psühhedeenilise segadikuga, mille on E loonud (de jure oleme erinevates asutustes perekond, de facto aga on ta lihtsalt üks minevikupaine, mille tahaks sügavalt unustada). Tähistame V-ga koos jõule, käime talvises metsas jalutamas. 

Aga üldiselt on nii, et on armastatu, kodu, töö, karjäär, looming,  tudengitest pojad, vend, kaks väga head sõbratari, koer, kass, mõõdukalt hea tervis, äärmiselt toredad kolleegid - seda on rohkem, kui hing tahta võiks...

Ja saab läbi, lahkub, lõppeb, lakkab, päädib, peatub, otsastub etc, etc, etc, etc.....

2x20 ja uskumatult palju mõtteid, tundeid, hetki, sündmusi

Sedasi siis. 20 aastat tagasi oli sombune ilm. Esmaspäev. Ärkasin tookord teadmises, et täna on see päev, kui kohtun NENDEGA. 

Palju pikki kuid, kui olin paisunult neid endas kandnud ja siis see ootus, et nüüd see saabki otsa. Ja algab uus aeg. Täiesti tundmatu sealjuures. 

Toona küsiti minult korduvalt - kas sa kardad ka kaksikuid sünnitada? Kust kurat ma pidin seda siis teadma - ma polnud veel ühegi lapse ema....

Aga loomulikult kardetakse seda, mida pole kogenud. Siis need valusad tunnid ja OMA poegade nägemine. Võimas hetk oli. Sööbis täiesti äravahetamatult ühe sekundiga ja tallas ennast jäädavalt hinge. 

Kui abitud nad näisid. Kui väikesed ja minust sõltuvad. Esimesed ahned emapiimatõmbed. Esimest korda nende nuttu kuuldes nakstas miski nii tugevalt kõrva, et jäigi sinna kumisema. 

Ja siis üldse need kõik esimesed, mida nad tegid - viieminutiliste vahedega: peahoid ja pööramine, istuma tõus, hammaste lõikumine, lusikaga söömine ja jalgele tõus. Potitreening, tahke toit. 

Ja siis muudkui edasi see kõigitine areng. Ja nii iga päev ja muudkui edasi ja edasi ja edasi, kuni.... saabus hetk, kui seisin nende lasteaia lõpetamisel ja siis saabus 9. klass ja siis gümnaasium ja nüüd on käidud kaitseväes ja tuba on täis suureks kasvanud mehi, kes vaatavad uuele kümnendile täiesti teise pilguga - kõik see arstiks õppimise kergus ja valu; raskus ja võlu.

Kas oli raske? Laste kasvatamine? Ei, raske ei olnud, aga nõudlik pühendumine küll. Ja vahel ma mõtlen, et ei vääri sellist olemise õnne, mida NEMAD mulle andnud on, sest... tõepoolest, alles nüüd adun oma terviklikkust, sest emaduseta pole naise elu mitte midagi väärt (ohkige nüüd, kes valinud mitteemaduse - ei pea silmas neid, kellel mingil x põhjusel see ei õnnestunud, sest tean lastetuid naisi, kes on otsekui loodud emaks, aga nad on muul moel suunajad-juhendajad).

Ja ongi möödunud kaks kümnendit täis sekeldusi ja askeldusi ja tegemisi ja toimetamisi ja õppimist ja trenni ja igasugust eluvärki, mis teele tulnud. 

Aga nad on nüüd 20-aastased, NEMAD, need MINU POJAD :) 

Selgesoolisus

Omal ajal bakas õppides kirjutasin ma töö Leida Kibuvitsa "Soomustüdruku" põhjal - naiskarakteritest ja üldiselt kirjanduses leiduvatest arhetüüpidest. Loona ja Miina olid kaks väga erinevat naist - tütar vabariigiaegne ja tööl käiv, iseseisvuda püüdev isiksus, kes ei tahtnud, et mehearm teda kuidagi karistaks (Loona kuuleb 6-aastaselt kõrvalkorterist kostvaid peksuhääli - ja palun kellelgi mitte midagi siit üleliigset välja lugeda - raamat kirjutati 1930ndatel ning Kibuvitsal pole elusolevaid järeltulijaid, kellele turja karata, kuna kujutas teoses väärkohtlemist). Miina on aga vagur ja taltsas naine, kes tahab oma elu lihtsalt ja rahulikult elada ning on alalõpmata mures oma keevalise tütre pärast. Pälvisin õppejõududelt töö rõhuasetuste tõttu feministi tiitli.

Feministlikkus naiskirjanduses istusin ma üsna varsti pärast kaksikute sünnitamist, olles täitnud kuhjaga naisterahva õlule pandud bioloogilise pagasi ja olin seal tihti kortsuskulmselt, kuna mind ärritasid ühteviisi Randvere jutustuse "Ruth" kui ka  Simone de Beauvoir mastaapteksti  "Teine sugupool" mõtteviiksud, mis mulle absoluutselt ka hormonaalses hüsteerias ei meeldinud. Arvasin, et olin lahti muukinud naisesuse saladused ja need kaks ei teadnud asjadest mitte kui midagi. 

Aga sellel oli üks väga positiivne külg - ma õppisin ennast rohkem naisena väärtustama ja tõdesin, et on hea olla s e l g e s o o l i n e.

Just seda sõna ma kasutaksin üldises soomääratluse hulluses. Ja juutuubitades on silma jäänud väga vihased lühiklipid erinevatel transsooliste teemadel: kas nad on ikkagi naised; kas nad peaksid võistlema meeste või naiste kategoorias, kas transsooline naine võib Eestis õppida ämmaemandaks; kas transsooline naine saab lapselt nimetuseks ema või...? 

 Ning need omakorda mõtlema ühe veidravõitu küsimuse üle - kas transnaistel on lisaks feminismile* kui sellisele olemas alasuund transfeminism? Kas transnaised peaksid saama kaasa rääkida naisküsimustes? Või see on juba tänapäeval keelatu? 

Kellegi varvastele ei astu, postitus suunatud pigem mõtteerksuseks. Aga kellegi ees vabandama ei hakka, et end naisena määratlen :) 

____________________________________

Feminism*  on ideoloogia, mille keskmes küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.

Töö+turg=tööturg (ja 45+ naine pole nähtamatu)

 Töö:

• inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid; (laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha; töötegemine, töötamine.
• vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine.
• palgatöö, teenistus, amet, töökoht 
• töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama
• millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine
• füüsikas suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele

Turg:

• müügilaudadega kauplemiskoht (lahtine plats, tänapäeval ka hoone); vastav kaubandusettevõte.
• ka maj ostu- ja müügitehingute pidevalt toimiv süsteem; (kaupade, teenuste, väärtpaberite vms.) pakkumine ja nõudmine; turustamispiirkond.

Tööturg - maj inimeste palkamise ja tööjõu müümise tehingute süsteem, tööjõuturg.

Viimase tööaasta erinevate kaootilis-eklektiliste; närvesööv-traumaatiliste jms veidersõnaliste kirjelduste taustal aktiveerisin ma ennast korraks tööturule, CV-keskuses.  Vaatasin, mis liigub ja mida pakutakse. Ning enam-vähem kümnest kandideeritud kohast tehti kuus pakkumist - kõik võrdsed, kõik võimsad ja mis seal salata, head.  

Miks ma aga sellest kirjutan, on see, et kuskil siin kevadel ilmus veebitsi üks artikkel, kus keegi naine kurtis, et teatud eas on ta muutunud läbipaistvaks, et teda ei nähta enam kui inimest, naist ja konkurentsivõimelist (kuidas mulle see liitsõna ei meeldi!!! - võimeline. Mida see tähendab - võimalus on, aga ei kasuta?) töötajat, vaid kui tüütut memme, kes kah kuidagi oma elu püüab ära vegeteerida.

Mitte üheski kohas, kus ma töövestlusel käisin, ma sellist tunnet ei kogenud. 

Vahest on asi inimeses, kuid tõepoolest, selle tavaliselt noore naise võimupositsioonilt vaadatud (ma olen noor, ma olen ilus, ma olen parim - muuseas, see aeg kaob jube kiiresti ära 😉 ) eluskäsitlusse jäävad paratamatult kogenematuse, rumaluse etc jooned (jah, ka mina olin kunagi rumal ja noor). Lisaks sotsiaalne ebaküpsus, teadmatus, suutmatus etc. Neid aga 45+ ju enam pole (või kui on, siis peab inimene olema erijuhm/tuhm/tume).

Ja imelikul kombel ei heidutanud mitte ühtegi töökohta aus ülestunnistus lühikesest süütenöörist, mõnikord konfliktsest iseloomust, tööde parandamisel ilmenud prillivajadusest. Pigem öeldi, et see on väga värskendav vaheldus, et inimene on julge tunnistama, millised on tema miinuspooled. 

Aga selgub, et 47-aastaseks saav keskealine mutike on tööturul täitsa tõhus tegija 😂😏😎

Nõõh, ratsmed pingule ja tagajalgadele!!!

Arvata oligi, et abieluvõrdsuse jms teemad annavad paljudele jutu- ja mõtlemisainet ja üldse - kui sa sellel teemal midagi ei ütle, siis on jama majas. Ei olnud erandlik ka minu üks hiljutine vestlus, kuid sealt koorusid välja huvitavad mõtted neutraalsuse kohta: suhtes ei ole mitte naine ja naine; naine ja mees; mees ja mees; transsooline ja naine; transsooline ja mees; transsooline ja transsooline (need olid nüüd enamik võimalusi täisealiste ja otsustusõiguslike inimeste vahel), vaid isik 1 ja isik 2. Isik üks on reeglina vanuse poolest vanem ja isik 2 siis noorem. 

Teine huvitav mõttearendus puudutas isikutevahelist  vastastikust vahekorda, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises - oletame, et isik 1 ei ole mitte isik 2-ga suhtes, vaid isik 2 on isik 1 jaoks vahend oma füüsiliste, emotsionaalsete ja psühholoogiliste sidemete (p)arendamiseks/ võimendamiseks jms - et tegelikult on suhtes olevad inimesed pelgalt abistavateks teguriteks (midagi mõjutav, määrav v. tingiv asjaolu) üksteise olemasolule - kui minna küüniliselt soovõrdseks.

Ja pole siin mingisugust feministlikku, androgüünset, misantroopset, filantroopset, postmodernistlikku, eksistentsialistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist, strukturalistlikku, konstruktivistlikku, juugendlikku, jungilikku või jumal teab veel missugust suundumust/nähtust/mõttevoolu/paradigmat/

distsipliini/praktikat taga - nüüdsest alates on kõik neutralistlik (uudissõna - neutralismile omane - ka see on uudissõna, tuletatud sõnast neutraalne - iseloomuliku omaduse v. tunnuseta).

Ent lõpetan vanema Ehini sõnadega: 

"/.../oleme udusulgkerged ja lõõritame enese tinast raskemaks, siis poevad suuremad väiksemate pooridest välja, neil on külmas kuum ja nad jäätuvad tules... /.../"

Sõduri ema

Poja emadusega kaasnevad paratamatused - kukkumistest kriimud põlved, sagedased püksisääre rebenemised, muhud, sinikad, ootamatused jms. Olles vennaga kasvanud ja kohanud mõnda meest elus ka lähemalt, teades kui äkiliseks võib muutuda tühjakõhuline isa jms, siis nagu see poegade kasvatamine väga suuri raskusi ei valmistanud (ja mu poegadel ei ole mingit keerukust ennast määratleda meessoolistena 😉 ). Aga tunnistan ausalt, et põdemist poegade kaitseväestumisel ma kogesin ja enam, kui arvata suutsin. See oli piin, suur piin. Seesmine värin ja pidev muretunne kurgus (V, kes kolm aastat nõukogude armee laevastikus oma sundaega teenis, muigas pidevalt - mida sa muretsed ja mõtled üle, nad on ju sul siinsamas Eestis), aga... kohe-kohe saab nende teenistus läbi ja ma jagan oma mõtteid:

*ema südamesse torgatakse seitse mõõka nii või teisti ja sinna ei saa ema mitte midagi parata, see lihtsalt on sedasi.

*Kaarel Irdi kuulsad sõnad: "Igaühel tuleb oma püksid  elus  täis teha," peab paika 100%  - nende kogemus ja nende suureks saamise tee, mina saan pelgalt kõrvaltvaatajana toetada.

*Kui pojad oli koolilapsed, siis ma pidin pärast koolipäeva lõppu teadma, kus nad on jms. Kojutuleku kellaaeg edenes vastavalt kasvuaastatele. Kui nad gümnaasiumis olid, siis juhtusid nad vahel väga hilja tulema, kuid mul oli süda rahulik, kui tabasin terrassilaudadel mõlema sammud. Kaitseväelaste puhul olin rahulik juba sellest, kui ma kord nädalas neid sotsiaalmeedias onlines märkasin....

*Emadel pole vaja üle mõelda ja muretseda, kui vähegi on tegeletud kasvatustööga, siis nüüd on aeg seda usaldama hakata ja anda oma poeg vabaks - ta saab ise hakkama ja see on peamine. 

*Poegade enda hinnangul oli tegemist asjaliku kogemusega: iseseisvumine, keerulised olud, kodunt eemal toimetulek, erinevad ja uued teadmised, üdini mehelik relvade tundmaõppimine ja mis peamine - ühe kohustuse täitmine, mis on riigi ees oluline ja edaspidi saab ennast muretult seada arstiks õppimise radadele (see muidugi uus seiklus, mis ees ootamas nii neile kui mulle, ja täitsa põnev on näha juba teist põlve arstiks vormumas - ma mäletan üsna hästi, kuidas E eksamiteks valmistus, ettekandeid vormistas, minu peal sisehaige läbivaatust tegi etc).

*Ja ometigi vaatab ema oma magavat last ja näeb mõttepilgus seda äsja vannitatud ja imetatud beebit  ligi kahekümne aasta eest...Verehääl kõneleb lihtsalt nii....

Ent õnneks saab tõesti süda rahule jääda, sest sõduri emaks olemine päädib...

Müüdud läätseleeme eest....

elik kuidas edasi, kui  kurask turjas (metafoorne)? 

Pole ime, et reeturlikkust peetakse suurimaks patuks, sest see tunne, kui keegi tagaselga miskit toimetab, on ikka väga valus. 

"Reetes kellegi teise, reedame ka iseend"

"Kus on midagi reeta, on ka midagi varjata."

Lühidalt on reeturlikkus selline, et keegi, kellesse sa suhtud lugupidamisega, võtab teravateolise väitse ja lööb ülevalt alla, kogu selja ulatuses sisse põhjaliku ja verise haava, tõmbab seda pikemaks, keerab nuga mitu korda, siis võtab kätte ja teeb haavalaiendaja ning narkoosita löömakoha veelgi avaramaks ja puistab sinna kõige tavalisemat ja jämedakoelisemat köögisoola. Et mingil juhul ei ununeks tugeva hingelise vapustuse jälg. Sedasis siis....

Kunagi kirjutas Ristikivi nii: 

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

Tema isamaatuse ja hetkereeturlikkuse vahel on praegu tugevad allusioonid. Minu jaoks...... 

Kettas, nii kettas...

Niipea, kui viimastel nädalatel mõne artikli avan, juhtkirja, päevateemat sirvin ja natukenegi asjadesse süüvima hakkan, adun, et OMG, OMG, OMG.

Noor kirjanik (no tegelikult pole veel kirjanik, aga hüva, teen möönduse) leidis, et töötamine on ebaloomulik ja veider kontseptsioon (see on minule niivõrd mõistusevastane lausung, et tahaks karjuda igasse ilmakaarde WTF!!!!!????). Aga annan siinkohal andeks harimatuse, nooruse, piiratud silmaringi ja elukogenematusega kaasnevad naiivsed väljaütlemised.

Näiliselt haritud ja arukas perearst leiab, et haigele inimesele ei peaks kolmel esimesel päeval haigushüvitist maksma (ja samas on need kolm esimest päeva reeglina meie kliimas esinevate haiguste puhul kriitilised), riiklikust vaatenurgast väidetavalt õige ja mõistlik otsus. Aga lugupeetud arst (ise olnud suhtes mõne arstiga ja hetkeseisul kahe tulevase arsti ema, näinud eluajal sadu meedikuid ja tuhandeid patsiente) - kas patsiendi jaoks pole mitte kõige peamised 12 elamistoimingut, millest esimene on turvalise ümbruse loomine? Ilmselt siinkohal nii sotsiaalne kui ka psühholoogiline turvalisus, kas pole? Ja kas meediku jaoks pole mitte inimene esimesel kohal? Aga panna riigi huvid inimese huvidest ettepoole, tekib küsimus, et...ma ei teagi, kuidas seda formuleerida....

Ungari president kavandab seadusemuudatust, mis asub riiklikku maasoola elik õpetajaid täiemahuliselt nende riigis kottima. Ja loen erinevatest meediakanalitest, et õpetajate puudus ei kummita ainult Eestit, vaid sisuliselt kõiki Euroopa riike. Tundsin endas sealsete kolleegide  suhtes kaastunnet ja soovin kindlat meelt. Loodan, et teie hulgast kerkib esile  Sándor Petőfile sarnanev mõtleja-tegutseja ning te ei lepi õpetajaid orjastava seadusega. 

Mis teema on sellega, et  süveneb mineviku ümberkirjutus selliseks, milline see ei ole olnud - minevikus ei valitsenud Euroopas tumedat nahakarva inimesed, see on kindlaks tehtud erinevate ürikute, allikate, põrgu päralt - isegi maalide põhjal, aga nüüdisinimene tunneb kõikidele mitteheledanahalistele veidral viisil kaasa ja kirjutab/joonistab kõik üle, sest...? Miks? 

Ning kõige viimasena - mul oli kaks VANAISA ja kaks VANAEMA. Mul oli EMA ja ISA. Mul on VEND ja kaks POEGA.  Mu koer ja kass on ISASED. Mina olin kunagi TÜDRUK, NEIU, NOOR NAINE, nüüd KESKEALINE MUTIKE.  Mitte ükski nendest trükitähelistest sõnadest pole olnud kuidagi degradeerunud mõisted ja pealesunnitud soolised konstruktsioonid, vaid lihtne tõdemus, et asjad on nii, nagu nad on. Mis kuradi sugude ümbermõtestamine 24/7 käib? 

Ja ma kujutan ette, kuidas saan pahaseid kommentaare sellele postitusele, sest kuidas ma mõtlen ometigi selliselt?

Aga kas praegu siis polegi multimõtlemise aeg? Miks minu, keskealise, haritud, valge, heteroseksuaalse naise, oma soo ja identiteediga rahujalal oleva maksumaksja mõtlemine leiab kohe kiirrünnakuteks tee? 

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 

Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 

Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 

Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.

Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 

Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 

Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 

Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 

Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 

Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.

Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 

Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.

Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)

Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 

Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?

Ma kahtlen selles. 

Kinni õmmeldes

Mida teeb inimene siis, kui nööp on eest, taskupõhjas on auk, miski käriseb või on muul moel katkenud? Loogiliselt arvates ta võtab tarvitusele meetmed ja parandab katkenud koha - nõeludes või kleepides vms. Täiesti arusaadav tegevus. Kui miski on katki, siis tuleb see parandada. Aga kui see asi pole katki? Kas siis ka võtab niidi ja nõela ning lihtsalt vudib terve koha tervemaks? 

Pole ju selliselt. Pole ometigi tarvidust katkematuid kohti kuidagi lappida. 

Ent paraku on tänapäevases ühiskonnas hakanud enam ilmnema tõsiasi, et meil on ainult näiline sõnavabadus, sest kui midagi öelda, mis inimesel mõttes (§ 45.    Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole) , siis selgub, et päris vaba mu sõna pole.

Eile sain kummastava kirja bloggerilt seoses postitusega "Porr versus porr"  (kuue aasta eest ilmus) ja selgub, et selles postituses riivan ma lugejate meeli ning postitus on suletud.  WTF??? 

Et ikkagi nõelume suu ja sõrme kinni, sest keegi luges ja tundis end puudutatuna? Pani ikka hetkeks vulgaarväljenditest ohtraid lausungeid sõnama küll. 

"Kõrkjaarm", mis kubiseb erootilistest tekstidest, õilmitseb vabalt müügil, aga sissekanne linnu ja ühe teatud laadi sõna kasutamine selle keeleliselt muganenud kontekstis, häirib lugeja silmi.

Hiljutised kogemused teatud inimgruppidega (vestluses osalesid kolm inimest ja neljas oli veidi eemal ning kõneluses ei olnud mingil moel aktiivne pool, edastas sõnasõnalt kuuldud teksti teisele inimgrupi juhile, sest teda häiris, mil viisil me kõneobjektiks olnud temaatikat puudutasime) viisid mind mõtteni, et tavaline, keskealine, europiidne, 100% ulatuses heteroseksuaalne, haritud ja erinevate standarite mõõtmes igati keskmine kodanik peab arvestama igal jumala sammul kellegi vaimset tervist raputada võivate lausungitega, sest ta võib tunda end otseselt või kaudselt ohustatuna kõnealusest teemast, sic!!!

Või üks teine arvamuslik isik, kes avalikult destruktiivset sõnakriitikat poetas, sest... talle ei meeldinud midagi. 

Etc, etc, etc.

Võtame kätte ja paneme ikkagi sotsiaalse niidiga suu kinni, sest ei tohi midagi öelda, keegi tunneb ennast kindlasti solvatult.

Et kaotame ära teemad, soorollid, mõiste mees ja naine, ema ja laps, isa ja laps, poeg ja tütar, õde ja vend ning muudame maailma hallitooniliselt neutraalseks, kartulikotilikult jämedakoeliseks ja taandume kõikidest inimarengut soodustanud momentidest, sest kõikidel on õigus eneseväljendusele sellisel viisil, mis talle sobib, aga sellest ei tohi enam rääkida? Või sain ma millestki valesti aru? 

PS: vabandan juba ette, kui kellegi hingenatukest riivasin.