Ei saanud...

...südamest välja, no ei saanud.

Olin proovinud kõiki vahendeid, kõiki meetodeid, võimalikke ja võimatuid mõtlemistehnikaid.

Seda lihtsalt ei saanud. 

Sa tulid täna seitse aastat tagasi mu mõttemaailma, tundetelki, vaimusädelusse, hingepainesse, südameustesse ja ihupaikadesse. Sinu hääl, sinu pilk, tugev käsi, kindlameelsus, millega mind välja kutsusid: 
"Me läheme täna kohvi jooma. Kus me kokku saame?" (Me läheme täna kohvi jooma - mitte tingivas kõneviisis, kas me läheksime )
"Russalka juures." 
"Seal ei ole kohvikut." 
"Mul on termos."
"Hästi, siis õhtul näeme."
Mäletad, me astusime esimesest sekundist ühte jalga? Sa võtsid nii enesestmõistetavalt käes kinni.

Kindel haare, esimene suudlus, sõnumid. 
Pisut kare peopesa, raua lõhn...

Esimene ühine öö, kõik mida ma tundsin, kõik mida sina tundsid, vestlused, ootamatud kokku saamised, sinust hoovav metallihõng, sinu.. ahhh. 

Miks me ei kohtunud 15 aastat tagasi? Miks me ei märganud üksteist? 

Miks me ei kohtunud sellel sünnipäeval, kus minu ja E lugu algas, miks me siis ei näinud üksteist? Ja veider kokkusattumus, et sina olid sama filmi juures töös, kus E-gi? 
Sa kuulasid mu ära, sa rääkisid minuga, sa ahmisid mind endasse, täpselt nii nagu mina sind kõikidel nendel kordadel - nagu pikalt paastunud meremehed...
Sa palusid mind südaöisele tantsule, sa keerutasid mind kuldsest sallist välja, taustaks välgune öö, sa noppisid mu jalast kuldsed kingad ja....
Sa olid olemas...