
Üle kolmesaja aasta tagasi elanud Daniel Defoe (õieti Daniel Foe) nimi ei vaja kellelegi tutvustamist. Maailmakuulsaks saanud teos ja eraldi jutustamisvõte - robinsonaad - ei tule tõenäoliselt kellelegi üllatusena. Töötavate vanemate poeg (ühtedel andmetel oli isa lihunik, teistel küünlavalmistaja) polnud äriliselt kuigi edukas ning see ebaõnn ajendas teda kirjutama.
Oma arvukates pamflettides kritiseeris ühiskonnas esinevat ebaõiglust ja ülekohut, poliitilist olukorda
Kirjutas ka muudel teemadel (nt geograafia ja reisimine), tema kirjutised olid populaarsed, sest värske ja terav kirjastiil oli ühteaegu õnneks ja õnnetuseks-see tõi palju vaenlasi, korra oli Daniel suisa ülimalt imelikus hetkes ja olukorras.
Juhtus nii, et oma järjekordsel õhtul, olles tõenäoliselt päevasel ajal möödunud mõnest avalikult häbiposti tõmmatud inimesest (ja sinna oli neil aegadel kerge sattuda), haaras Daniel sule järele ja kirjutas poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“), mida müüdi tänavatel ja mis levis kiiresti. Sellel lool olnud kummaline mõju - Daniel sattus ise avalikku häbiposti ning rahvas visanud talle lilli ja joonud ta terviseks... Tavaliselt pilluti häbipostis olijaid kivide ja pilbaste ja prahiga...

Daniel käis rahva seas ja kuulas nende lugusid, vaatles elu ja ümbrust, kogus teavet. Ilmselt juhtus kuskil kõrtsus kokku ärpleva Aleksander Selkirkiga, kelle isiksus sai Robinsoni prototüübiks.
Aga see avalik häbipost...tänapäeval piisab pelgalt sotsiaalmeediast ning asi korras...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar