"Hmm, teate, te peaksite oma last suunama rohkem seda või teist või kolmandat tegema, sest tal on talenti/ajusid/oskusi/eeldusi."
Kõlab tuttavalt?
Kindlasti on inimeste minevikus või kogu eluteel olnud juhuseid, kelle puhul võib täheldada - õigete asjade kokku sattumisel võinuks sellest või tollest asjast saada tõeliselt asja.
Mõnikord aga tuleb hirm suisa peale, kui silmitseda isikuid, kellele on nii palju antud ja kes seda kõike nii vähe kasutavad. Mõistust eriti.
Inimene on õppinud, on lahtiste kätega, tark, asjalik, huvitav, töökas ja põhjalik, aga selle asemel et oma aju ja töökust kasutada nt teaduses mõne uurimisala täitmisel või puistata teadmisi noorte haridusteele, rakendab oma loovat potentsiaali hoopsiki rõngasvõimlemisel ja postipoleerimisel. Ok, reisimine laiendab silmaringi, see on hüva, aga mingil hetke tundub reisimine olevat kvantitatiivsel, mitte kvalitatiivsel eesmärgil.
Ning loomulikult - mida kõike üks rumal kaaslane inimesele ette sööta ei või. Sest olgem ausad - heast väljanägemisest ja figuurist pole mitte midagi kasu, kui kõrvade vahel on pelgalt tuul ja heinapallid.
Kahju nendest kulutatud aegadest, mis inimesel ainult trennisaalis rähklemisele läheb, võiks ju pühenduda hoopiski intellektuaalsematele tegevustele.
Ütleks kohe hea meelega, et kuule, otsi munandid kaasa käekotist või lauasahtlist üles ja hakka nüüd oma peaga mõtlema - see pea on jätkuvalt tark, kuigi eluliselt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar