Hele nahk = aristokraatlus?

Mõni aeg tagasi võis minna kulm ilmselt juuksepiirile küll, kui sai kuulda võrdlemisi veidrat deklaratsiooni - hele nahatoon  on siiski pigem kõrgemale klassile omane, sest need, kes päevituvad/päevitavad,  olla labased õuetöölised.

WTF??!!

Kui inimene ütleks lihtsalt, et talle ei meeldi päike ja ta ei taha päevitada või talle ei meeldi jumekam nahatoon - ok, aga öelda välja ilmselge tobedus, milles on põgus maik hapusid viinamarju juures....

Mis pagana aristokraat?

Kas need tihtipeale aneemiale mõtteid viivad veretud palged on tõesti paremad, kui kuldpruunikad põsed ja pisut heledamaks pleekinud juuksed nt lastel või nendel, kes palju väljas viibivad, olgu selleks siis puhkus, töö, reisimine vms.

Lisaks laeb päike energiat, vitamiine ja olgem ausad - talveks pihutäie mõnusaid mõlgutusi sellest, kuidas rannaliiv kandade all krudises, rannajoonelt lihvitud klaasikilde leidsid, linal pikutades meremüha kuulasid...
Aga ausalt - pigem tasub  kaasa tunda neile, kelle jume on alati veretu ja noh... ei näe terve välja (sest põskede jumestamine oli muuseas omane just aristokraatidele - et pisutki parem välja näha, vähemalt nii räägib üks kodune raamat). 
Tean, et kõikidele ei hakkagi peale, kui ka nendel inimestel on siiski suvel näha palgeilt, et nad on olnud väljas viibimisele avatud....