Minu blogide loend

laupäev, 7. märts 2015

1944 kohtutud hetke


Veebist võetud pilt 
Pärast  MA -d võiksin ennast vabalt lugeda teatud teemade eksperdiks. Nii vastukäiv kui see ka pole, mõistan teist maailmasõda kui ajaloos hullanud suurimat üksiksündmust üsna hästi: tagamaad, asjaolud, osavõtjad, lahingud, tulemused. No viimased on kõigile võrdlemisi silmnähtavad ja üheselt arusaadavad.
Eile tegin 'kaks ühes': filmi "1944" vaatamine  ja  meesterahvaga kohtamine. Njah.. sellega on nii, et kui igatepidi esmapilgul sümpaatsele meesterahvale seltskondlikkuse geeni jagati, siis olid varud jäänud ilmselt väga otsakorrale. Ühesõnaga pärast kino oleksin võinud vabalt omaette kõneledes koju minna. Pärastine arutelu  sarnanes valemile 2sõna/h - arva ära mitu tundi me arutasime?
Aga vahest oli tegemist hoopiski minu isikust tuleneva soovimatusega suhelda? Nojah, vahet pole, kui ei ole huvitatud, siis pole midagi teha, ega me lapsi koos ristima hakka.
Aga filmist endast ka.
Kahtlemata on tegemist väga võimsalt tehtuga. Näitlejad, lahingustseenid, haavatasaamised. Tuleb tunnustada suurt tööd, mida Leo Kunnase kirjutatud stsenaariumi ja Elmo Nüganeni juhendatud filmi juures näha saab. Sinimägedest Sõrveni.
Korralik ja soliidne sõjafilm. Kaevikud, masinad, autentsed relvad, usutavad riided ning mõistusepärane dialoog. Samas tuleb aga tunnistada mõnda pisut skemaatiliseks ja vahest stiliseerituks kirjutatud tegelast.
Ning mulle kui tingnimetusega eksperdile visandus sealt mitmeid intertekstuaalseid momente, mis olid ohtrates dialoogides teise sõjafilmiga - "Inimesed sõdurisinelis". Kui sinelifilm vaatab laskurkorpuse tegemisi ehk siis punaväelaste vaatepunktist, vaatleb "1944" asju mõlemast nurgast. Kuid ka sinelifilmis on olemas konkreetsed viited saksa sõduriks olemisele.
Eesti näitlejaskonda juba nüüd võrdlemisi mahlaseks teinud kaksikvendade Piuside osalus oli otseselt inspireeritud sinelifilmi kaksikutest vendadest Liigeritest. Mõlemas filmis hukkub üks kaksik teise silme all. Sinelifilmis Velikje Luki all toimunud lahingus ("Ole ettevaatlik vennas!"), "1944" Sinimägedes ("Lähen vahetan poisi valvest välja!").
Teine stseen, mis kahekõnet sinelifilmiga pidas, toimus Avinurme sündmuste ajal. Kui "1944" toimub  saksa mundrisse topitud eestlaste ja jõudsalt pealtungivate punaväelaste vahel esimene kokkupõrge ning nad kuulevad, et vaenutsevad pooled kuulevad eestikeelset juttu: analoogne situatsioon on sinelifilmi Emajõe-äärstes stseenides.
Kui punaväelased "1944" jõuavad Saaremaale, siis rood möödub ühe  marssiva mehe tühjaksjäänud kodutalust  ning mehed jäävad sinna pidama. Sinelifilmis räägib sõdur nimega Veski, kuidas ta on saanud endale väikese talu ning keset tärinamöllu sakslastega avastab, et maja, mille juures nad hetkel lahingut peavad, on tema oma ("Anna tuld, minu maja. Saad aru!").
Filmi oli sissepõimitud partisani ja fritsu ning metsavahi anekdoot ja veel mitmeid selliseid seiku, mida väga kogenud lugeja ning vaataja naksti üles leidis (Partisani päevik: "Esmaspäev - pidasime fritsudega kõva lahingu ning ajasime nad metsast välja. Teisipäev: fritsud said abiväge ja ajasid meid metsast välja. Kolmapäev: saime abiväge ja ajasime fritsud metsast välja. Neljapäev: fritsud said kusagilt abiväge ja ajasid meid metsast välja. Reede: tuli metsavaht ja ajas meid kõiki metsast välja.")
Iseenesest oli muidugi kurb kõik see meeste sattumine sellise mõttetu egositliku upitamise ja "ideoloogilise mõtteviisis ülemaailmse laiendamise" eesmärkidel puhkenud ebavajaliku ja tohutuid ressursse kulutanud sündmuste kaosesse,  vedas kui ellu jäid, missest silmnäost või kaotatud jalast/käest.
Valmistab rõõmu, et siin osatakse filme teha. Kuigi osad stsenaariumi traagelniidid olid natukene liiga näha. Filmi esimese poole peategelane Karl Tammik (Kaspar Velberg), kelle kirjakirjutamine kellelegi on kogu filmi ümbritsevaks raamiks,  liigub oma rooduga Tallinna poole. Teel on sõjapõgenike voorid (no täpselt sellistena kirjeldas Lilli neljas kirjapalas inimeste minekuid teedel) ning toimub ka üks lennuki rünnak. Karl jookseb lennuki kuulipilduja valangu ette jäävat väikest tüdrukut ära päästma ning lõpuks satub tüdrukukene lastekodusse. Avinurme alla laseb punaväelane Jüri Jõgi (Kristjan Üksküla) grenader Tammiku maha ning leiab tolle taskust kirja, mille peab viima Tallinnas Estonia pst elava A.Tammiku kätte. Karl Tammik tunneb süüd, kuna ta puges arglikult sirelipõõsasse, kui 1941. aasta juuniküüditamise ajal tema vanemad ja noorem õde Kadri ära viidi. Sellest süüdtundest ajendatud kirja viib Jüri Jõgi Aino Tammikule (Maiken Schmidt), kes pole mitte hukkunud Karli abikaasa, vaid tolle õde. Jüri ja Aino vahel puhkeb sisuliselt kohe sümpaatia (nende laua ääres seismine, vanalinnas jalutamine ning kirikusse jõudmine on samuti dialoogis ühe teise filmiga, mis käsitleb täpselt sama aega, kui need stseeniminutid "1944"-s). Aino tahab Jürile rääkida ühest väikesest vahvast tüdrukust, kes hiljuti oli nende lastekodusse toodud (filmi lõpukaadrites oli Ainoga koos tüdruk, kes oli otse loomulikult seesama laps, kelle Karl ära päästis), Jüri küsib kirikus Ainolt, kes nad üles andis ning selgub, et see on keegi Jõgi-nimeline (jäi selgusetuks, kas see oli Jüri sugulane vms). Sõnaga, stsenarist oskas küll lahingustseene ja rännakuid väga hästi kirjeldada, kuid osad momendid jäid lõdvalt seotuks ning pisut arusaamatuks.
Filmi teise poole peategelaseks saanud  väga inimlikult käituv ning meeldiva välimusega Jõgi hukkub samuti. Sõrves toimuvate vabastuslahingute ajal püüab rood kinni vette taganenud teismelised poisikesed, kes on saksa okupatsiooni viimastel minutitel värvatud abilennuväkke. Poliitiliste põhimõtetetega ja sümboolse nimega ülemus Kreml - enkavedeelane ja muidu ebameeldiv mees - annab Jõgile käsu poisikesed maha lasta kui vaenlased.
Jõgi keeldub kuuletumast ning Kreml hukkab Jõe silmagi pilgutamata. Kuid ega Kremlilgi pikka pidu pole (mõjub lausa irriteerivalt selline fraas, arvestades mõiste 'kreml' aastate jooksul tekkinud võrdsustatud tähendust) - üks sama roodu mees, snaiper Prohhor Sedõhh (Rain Simmul) kõmmutab Kremlile kuuli kerre. Sedõhh on ka see, kes viib Jüri Jõe kirja Aino Tammikule.
Filmi lõpus, nagu ma juba ennegi mainisin, on Aino hoole alla sattunud pisike kahupäine tütarlaps, kelle elu Karl päästis. Lõpukaadrid võtavad kokku sõja mõttetuse kui sellise ning järeltulevate põlvede nimel edasi elamise kohustuse.
Kusjuures see seanss, millele me sattusime, oli Raadio 2 mingi eriseanss ning kohal viibisid Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Kris Taska ning Leo Kunnas. Küsisin kirjanikult (kusjuures juba kolmas kirjanik viimase  7 päeva jooksul - eelmisel nädalal koolivend Ruben, neljapäeval Vilde jutukonkursi raames kätlus Kivirähaga ja eile siis Kunnas) mõnda asja ning kirjanik noogutas - täpselt nii see oligi.
Aga kas mulle film meeldis? Nii ja naa. Mind segas filmile kaasa elamast selle ajastu ja lahingute ülihea tundmine ja kõik need viimaste aastate läbitöötatud sõjaga haakuvad teemad ja teosed. Nagu kirjanduslik kriminalist, otsisin ma sümboolseid sõrmejälgi, ebemeid ja DNA-d, mis peaksid vastavate kirjanduslike instrumentide ette jääma ning ilmselt jäidki. See aga takistas mind suhestumast filmiga. Moodasmas keeles - kõik kõnelused olid ära olnud ning nüüd ma uurisin filmitagust maailma, mitte filmi ennast. Täpselt samalaadse elamuse osaliseks sain ma eelmisel suvel, kui ma käisin vaatamas "Ristuules" erilinastust kusagil tehase territooriumil, kus ma valmistusin kogu südamega ette suuremagaliibriliseks töristamiseks, kuid seda ei juhtunud.
Äkki on mingit asja hakatud lihtsalt üle tootma?  Tegelt ma seda eriti ei usu, sest neid lugusid, mis siis kirjutamata jäid, kuid ometigi igapäevaselt edasi elasid, on lihtsalt nii palju, et zolalik jõgiromaan tundub selle kõrval väga tagasihoidliku beebi köhatusena.
Aga et Nüganen on juba teise sõjafilmi valmis teinud, on aukartustäratav ning kiidan omapoolselt kogu filmi meeskonda, kes on teinud tõsist tööd selle linateose valmissaamiseks.

1 kommentaar:

konn, lendav konn ütles ...

Väga hea, põhjalik ning professionaalne arvustus, lugesin huviga! Jüri isa oli see kohalik punane, kes Tammikute peale öördas, see tuli ühest dialoogist välja.