kolmapäev, 18. märts 2015

Coreliga hangunud

On kaks lugu, millest ma tahaksin rääkida.

Esimene räägib kas Antsust või ka Kalevipojast, kes tahab pulma minna. Paneb sauna kütte, teeb viha, võtab valmis vaadiõlu, kasib ja vihtleb, pügab juukseid, paneb puhta hame selga, saduldab hobuse ja kappab tuhatnejla minema. Hobune jääb juhmi näoga järele vaatama.
Teine räägib nüüd juba kultusfilmi staatusesse tõusnud "Teemandiröövist", kus poksimatšide korraldajana töötav Turkich ja sõber Tom arutlevad üsna filmi alguses haagissuvila ostmise üle ning nende taustal grillib ufokal üks paksuvõitu mees vorste, kes siis aeg-ajalt raporteerib Turkichile, et vorstidega läheb aega kaks minutit. Kahe minuti möödudes ütleb ta, et vorstikestega läheb veel aega viis minutit.
See lugu, mis aga nüüd tuleb on seotud minu kolme päeva ponnistustega saada valmis õpilasvõitsluse tunnustuskirjade trükkimisega. Esmaspäeval teatasin vajalikule inimesele, et lugu selline, asjad on vaja ära teha. Vajalik inimene ütles, et teisipäeval, kuna esmaspäeval polevat aega. Teisipäeval ruttasin kalevipojalikult ringi, et asju korraldada ning siis selgus, et kooli "Corel" hangub ära. Suvalisel hetkel. Minust ja tahtest olenemata (öeldakse ju ka, et kus on tahe, seal on tõke).
Vajalik inimene leiab, et aeg oleks uus corel hankida. Lubab teha seda kohe. Kahe-siis-viie minuti-pärast-valmiva vortsigrillija sarnaselt selgus, et corel tuleb homme, st täna. Hommikul hangus corel jälle ja loomulikult uut polnud tulnud. Minul pihk täis kirjandeid, retsenseeritavaid töid, emakeeleõpetajate ainesektsiooni tehavajavate tegevuste nimekirju. Vajaliku inimese tööruum aga täis närviliselt ootavaid kolleege, kes ei suuda faile kopeerida, arvutile restarti teha, faile üles leida, salvestatud materjale avada etc. Püüdes abistada üksi rähklevat vajalikku inimest ja tuginedes oma paljude aastate pikkusele mõningasele kogemusele it-vallas, sain mitmes suunas abiline olla, sest tahtsin kiivalt enne tööpäeva lõppu selgusele jõuda nendes küsimustes, mis vaja ära teha - meeskond ei tööta, kui üks kaar loperdab.
Mina see kaar olla ei taha, sest õenduspäevilt mäletan täpselt seda vaseliinita toimunud urrutamist: kui ikka mingi sinu vastutusalasse jäänud lõik pidi tehtud olema, siis see tuli ära ka teha ja vastutada ma juba oskan. Lisaks ei taha ma kuidagi oma aeg-ajalt peadtõstvat ägedameelsust välja näidata ning lubasin uues kohas alustada mitte just temperamendita, kuid siiski vähemtemperamentsena - et oleks pärastisi silumisi minimaalselt ning lisaks olen ma juba piisavalt vana, et mitte silmadega tuliseid välgunooli ruumi mööda pillutada - seegi nõuab oma energiat ja aega.
Niisiis - ma seegasin nagu Kalevipoeg ja pidin lõpuks ikka minema kappama, sest corel ennast lahti ei sulatanud, uut ei saabunud ja osa tööd jäigi tegemata.
Mina nii pole harjunud. Ühe endise kolleegi sõnadega: "Nii ei saa tööd teha!" vangutan ma pead ja mõtisklen selle üle, kuidas planeerimine peaks ikkagi toimima. Ühe näiliselt väikese detaili
tegevu(setu)sest sõltub päris palju. Maailm ju koosnebki pisiasjadest. Kuidas see kõlas - märka universumis liivatera ja liivateras universumit.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...