teisipäev, 17. märts 2015

Põnevamat möödunud nädalast

Pilt on veebine
Kirja panemise hetkel on katoliiklastel (eriti iirlastel) püha Patricku päev...
Kuigi ma varasematel aegadel olen pisteliselt siin ja seal kaamerate ette jäänud (kunagi, kui vennad Tõnisted hõbeda võitsid ja me neile klassiga vastu läksime; kui ma noorpoliitikuna kongressidel osalesin; paaril korral seoses mingite tänavaküsitlustega; seoses mitme aastat taguste streikidega, kus ma olin stregiesindaja).
Eelmisel nädalal kutsuti mind aga muusikavideosse fooniks. Võtted toimusid pühapäeval ja tuleb tunnistada, et sain mõne uue tuttava  ja ohtrate kogemuste võrra rikkamaks. Grimmi tegemine (uskumatu, kuidas kõik näitlejad ja lauljad suudavad seda päevast päeva taluda) oli  päris vahva.  Uskumatu, kuidas kõik varjud, laigud, jooned olematusse haihtusid.
Siis tuli oodata. Pikalt oodata, sest kuigi ainult mõneminutiline video, siis iga stseen arutati ja lavastati kolm korda läbi, enne kui videoks läks. Proov, proov ja siis võte. See osaline, kes parasjagu stseenis ei osalenud, istus ja  me rääkisime ning meil oli väga lõbus päev, tõsiselt. Minevikust, olevikust. Asjadest.
Kohal oli ka näitleja ning on ikka suur vahe, kas tegutseb amatöör-algaja või tõeline proff.  Režissööri juhendamisel sai näitleja kohe pihta, mida oli vaja teha, kus seista, istuda, kuidas olla või kui kiiresti kaadris liikuma pidi.
Minu rolliks oli foonil olevaks üheks naisetüübiks olemine. L kehastas arsti.
 Mina keeldusin sellest otsustavalt ning kehastasin kirjanikuprouat. Tõelist. Oma sinise mantli tegin veelgi kuulsamaks - olles sellega olnud juba tunnustatud streigiisik, siis nüüd sobiva kübara ja sellel oleva hiigelsuure roosa õiega muutus kogu kombinatsioon veelgi paeluvamaks.
Vennal oli  videos võrdlemisi suur roll, aga kuna mina sellel hetkel grimmitoolis istusin, siis ma tema võtteid ei näinud, kuid väidetavalt olnud need lõbusad ja oskuslikult tehtud.  
Pärast ema surma, kui ma komplekteerisin majapidamises olevad tööriisatad ja ostsin omale isikliku tööriistakasti, mille isa ja vend ristisid "Sirly kuulsaks tööriistakohvriks", siis nüüd on sama asi juhtunud ka mantliga: "Sirly kuulus sinine mantel". Tjahh, kui ühel päeval seda sinist mantilt enam pole, siis ma kaldun arvama, et ma tellin uue. Must juus ja see rõivatükk on minu kaubamärk....
Traditsiooniline emakeelepäev, mille korraldamine minulikult sujus, kuid mis khm-khm mõnevõrra koolilikult ei sujunud. Selgus mõnda kolleegidest, mis mind üllatas, sest meeskonnatöö mõiste tundus olevat pisut ebaselge, kuid mis seal ikka. Kõik ei saagi osata tiimina töötada.
Etteütlus (loomulikult Kristjan Jaak Petersoni teemaline), mille kahes vanusegrupis võitsid minu õpilased. Olin selle üle väga õnnelik.
Kõnevõistlus, mille ühes vanusegrupis võitsid taas minu õpilased. Ka see tegi mind õnnelikuks. Harjutasime ju ainult korra, mis tähendab kõnet pidada, kuid läks kenasti.
Poegadel lõppes kolmas veerand. Matemaatiline käsipidur on veel peal, kuid muud ained on korras. Käitumine muuseas eeskujulik, hoolsus hea. Eriti lahedad on poegade tehnoloogia- ja kunstitundides tehtud pildid, maskid ja pannilabidad. Kevadel peaks korraldama poegade asjadest tehtud esemete näituse. Tõelise kohe. Avama üheks päevaks koduaia väravad, võtma inimestelt sissepääsuks 10 senti ja lasta neil näha, mida teevad tänapäeva kooliõpilased tundides (kusjuures ka minu koolis teevad lapsed ikka ülipõnevaid asju). Üldse tuleb tunnistada, et lastega on vahva - oma poistega kodus ja väljaspool seda; õpilastega tundides.
Pojad muuseas iseseisvuvad. Osana nende suureks saamise õpetusest oli läinud nädalal kütte toomine (kuuri puudumisel too ma nii kahe nädala kütte lähedalasuvast K-rautast, sedapuhku käisid seda tegemas poisid ja said väga hästi hakkama).
Ühe päeva sai aias toimetatud. Kevad on ju uksele koputanud.
Ning head Patrickut siis kõigile. 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...