reede, 27. veebruar 2015

Riiklik kasvatus

Korralikud inimesed ning ausad maksumaksjad teevad  igal aastal veebruaris tuludeklaratsiooni ära. Paari lihtsa vajutusega e-keskkonnas sooritatav protseduur, mille käigus on näha, kuhu, kuidas, miks ja kas.
Nii klikid tehtud, tulemus näha. Mõne päeva möödudes aga ilmub ausa maksumaksja e-maksuameti deklaratsiooni leheküljele näiteks selline teade, et seoses maamaksu eelmisel aastal õigeaegse mitte maksmisega ei saa midagi tagasi enne juulit. Või oktoobrit. Oleneb kui kiiresti deklaratsioon läbi vaadatakse ja missuguses järjekorras sind ette võetakse.
Sõnaga, sind vaadatakse nagu kahjurit, keda tuleb korralikult noomida. Ja see, mille riik sinult ära on võtnud, seda pead sa tagasi ootama. Alandlikult eeldatavasti. Kehtiks juskui tugevama õigus.
Sina ei pea mitte olema hea kodanik, sest riik keerab sulle käru niikuinii.
Kõige selle valguses hakkasin ma mõtlema enda kui kodaniku ülesannetele ja sellele, kas minu peale kunagi hariduse ja tervishoiu näol tehtud kulutused tasuvad ära? Hakkasin oma krediiti üle vaatama - hmm - töötav isik vabariigi algusaastatest peale. Kui mälu ei peta, siis 1993. aastast alates. Töötanud kahes sellises sfääris, kus ollakse reeglina alamakstud ja ületöötanud. Ometigi on mõlemal suunal võrdlemisi vastutusrikas töö.
Kui nii võtta, siis olen ma riigile olnud ühtepidi väga kasumlik - ühe raseduse, sünnituse ja lapsehoolduspuhkusega tootunud juurde kaks maksumaksjat (kole rääkida oma poegadest, kuid võtkem seda üldistusena). Lisaks olen ma olnud võrdlemisi terve inimene ja pole kurnanud riikliku potti (eriti peaks lausuma, sest lapsetoetused siiski ju on). Olen mõistlik ja arukas ning loodetavasti ka edaspidi väärt poegade vanem. Nüüd võtab aga riik ette ja "kasvatab" mind. Milline häbematus, hilineda maamaksuga!! Kusjuures sellise maa eest nõutava maksuga, mis juba on välja ostetud. Paneb silmi pilgutama ja suud paigutama. Ometigi on selle riikliku kasvatuse foonil siin (loe: Eestis) väga mõnus elada. Laenasin selle osa sõbralikust perekoolis ning ausalt - nõustun 120% allöelduga:
- elad riigis, kus meediakajastus valimistevabal ajal keskendub teemadele nagu “Vigalas oli näha siili teed ületamas” ning valimisteajal sellele, kui palju raha keegi juurde saab
– ema saab lapsega jääda koju 3ks aastaks (kuivõrd enamikes riikides on 3 nädalat juba luksus)
– sinu toit on tervislik ja naturaalne (kuivõrd enamike riikide “ökotoit” on see, mille peale Eestis juba nina kirtsutataks)
– sul on võimalus nautida erinevaid aastaaegu ja nende ilu – talvist karskust, sügisest värvidemängu, suvist soojust ja rabajärvede puhtust, kevadist õitselepuhkemist ja sula)
– ümberõppimine vanast peast või kiire tõus karjääriredelil noorest peast on võimalik ja soodustatud, inimest hinnatakse tema tegude, mitte vanuse/soo/cv järgi
– sa ei pea raiskama pidevalt aega bürokraatlike toimingute jaoks pangas/maksuametis/asutustes, vaid saad kõike ära teha Internetis
– ja Internet on avalikult tasuta kättesaadav või siis väga odav kodudes
– pool sinu kodumaast on kaetud imeilusate metsade, soode, rabadega
– sa võid oma kodutalu ukse ette panna luua, kui lähed seeni korjama, ja kõik teavad, et pere pole kodus ning ei lähe tülitama
– sa võid metsas seeni/marju korjata
– sa maksad tulumaksu 20%, mitte üle poole või isegi 90%
– sa saad osta poest piima, mis peab olema külmas, mitte mis ei säili lauspäikese käes 3 aastat
– sa tead, misasi on hapukoor või taluvõi ja sa saad metsapervel jänesekapsast süüa
– sa võid rahulikult oma lapse saata tänavanurgale poodi pakki mune tooma ja lastekaitse ei tule sulle ukse taha süüdistust esitama
– kohvikud ja restoranid kus sa einestad toovad sulle leivakorvi ja saia
– sul on igal pool puhas joogivesi kättesaadav
– sa ei pea mitte kunagi muretsema loodusõnnetuste pärast. (
sharon | )


Riik peaks olema ju rahva jaoks, eksole? Mina rahva esindajana olen riigi jaoks küll olemas olnud. Tahaks, et "riiklik kasvatus" natukene leebuks.....
Pilt taas päri internetist ja on juttu illustreeriv



 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...