Parafraseerides ühte oma päeva, siis saab seda nimetada vabalt "Migreenipäevaks". Pühapäevast alates sättis ja sättis ennast midagi kusagile. Pead pöörates oli kerge tinnitus kõrvades, igal sammul viskas silmanägemise selgeks - aura on jälle muutunud võin nüüd kindlalt öelda. Ja nii see siis esmaspäeva hilisõhtul lahti läks. Päädides lõpuks kiirabi, süstide ja absoluutselt mahamagatud päevaga.
Peas ja peal surus inkvisitsiooniaegne hispaania saabas. Lõhnad, maitsed, helid, inimesed - kõik käis vastukarva.
Alati küsin, et miks minul? Aga jus siis keha annab lihtsalt märku, et kuule, nii ikka ei saa ja kõik, tuleb ennast pisut muuta. Umbes nii, et ahaaa, sa ei anna mulle üldse puhkust - no vaata aga siis, mida ma olen võimeline sulle tegema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar