Mõni aeg tagasi siin otsustasin, et nüüd aitab küll ja teen korda oma erinevatele paberitele ja kaustadesse kogutud materjalid magistriõppest - konspektid, arutelud, artiklid. Ka lasin spiraali köita oma loengutes kirjutatud luuletused ja lühijutukesed ja raamatute algused...
Oujeee. Loominguisandale tänatud, aga - hea et ma pole veel midagi paberile ja trükki saatnud. See... see oli nii õudne. Lombakate lausete ja piiratud sõnavaraga, vigase süntaksiga tekstid, milles isegi võis leida idee, kuid see kirjutatud stiil...
Kui küündimatu ja silmaklapiline on inimene oma nooruses ja kui palju saab ta targemaks midagi elust ja elult õppides. Iga aastaga kogunev tundmus, et valus, vähem valus, piinav, haletsev, õnnestav õppetund annab sallivusele ja mõistmisele juurde.
Aga need küündimatud tekstid, mida ma kirjutasin.
Välja arvatud üks luuletus sünnitamisest, mis oli enam-vähem. Tõsiküll rohkem vähem kui üldse midagi, aga midagi nagu seal isegi oli....
Välja arvatud üks luuletus sünnitamisest, mis oli enam-vähem. Tõsiküll rohkem vähem kui üldse midagi, aga midagi nagu seal isegi oli....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar