Kõikide hülgajate ema ja isa....

21.01.2003

12.06.2003

15.09.2003

04.08.2004

13.02.2009

06.11.2009

Kuupäevad. Mingil põhjusel siia ülestähendatud ja kirjutatud. Teistele ei ütle need midagi.

Minule ütlevad. On ülimalt kõnekad. Ilmekad.

Minu elus tähendusrikkad ning.... kahjuks ka koomastavad.

Need on kuupäevad, millal minu poegade isa on oma pojad hüljanud.

Kui oleks mingi rekorditeraamat, siis tõenäoliselt oleks E seal esikohal. Ligi seitsme aasta jooksul. Seitsme aasta jooksul kogunenud sellised rebestavad "tähtpäevad".

Ma olen alati üritanud mõelda sellele nn isadusele mitmeplaaniliselt. Olen alla neelanud oma uhkust, talunud E käitumist, mõttetu mehe, arglikku pomisemist, kes pole muuga ennast tõestanud, kui ainult sellega, et ta ei raatsi oma ihnsuses poegadele raha maksta.

Ta ei tunne nende tegemiste ja toimetamiste vastu vähimatki huvi, ta ei suuda neile anda mitte midagi sellist, mida võiks nimetada eeskujuks - suunavaks/juhtivaks/mentorlikuks.

Ligi kuu tagasi tuletasin ma talle kirjatsi meelde, et hallo, mees, sa oled küll tähtis arst Soomes, aga saadaks nüüd üks väike kaart poegadele. Et nad küsivad oma issi kohta.

Imelikul kombel E helistas ning me lubasime üle helistada, millal ta siis täpsemalt poegadele järele tuleb, et neid oma külma maamajja nädalavahetusele viia.

Tõde tuli selline, et ta ei täpsustanud midagi üle ning hakkas mulle eelmisel reedel oma psühhodeenilisel kombel vastamata kõnesid tegema.

Ning tal jätkus häbematust ilmuda minu ukse taha poegi nõudma tulla - eelnevalt polnud midagi täpsustatud. Muidugi tuli sellest üks selline ebameeldiv vestlus, kus ma lihtsate sõnadega ning üsnagi häälekalt tegin tema, tema perekonna, tema naise ning kodu ja hariduse, mõtete ja iseloomu kohta piisavalt palju negatiivseid märkusi. Härra solvus ilmselt südamest ja...

eile siis selgus tõsiasi, et ta ei vaevu enam poegadele seda minimaalsetki elatisraha maksma.

Ma olen nii siiralt üllatunud tema käitumisest, sest ta on kuus korda, kuus korda!!! lõpetanud poegadega suhtlemise oma mingite isiklike, egoistlike ja oma ema poolt äärmiselt juhitavate arvamuste põhjal.

Ning ainus, mida ma olen temalt oodanud, on lause: "Ma tahan meie poegadega olla"

Aga tjahh.... see ootus on liiga suur. Ta ei taha neid üldse näha ning ausaltöelda ei tea ma enam kuidas meie poegadele otsa vaadata. Sest sisuliselt ei tee ma talle selleks mingeid takistusi, lihtsalt asjad tuleb väga kindlalt eelnevalt kokku leppida. Ning üks kümne vastu - järgmisel nädalavahetusel ta ei saa, ei suuda, ei või nendega kohtuda, sest mingil iks põhjusel on tal muud asjad.

Ta väärib sotsiaalset nominatsiooni - kõikide hülgajate ema ja isa.

Kuid õnneks, õnneks on poegadel olemas ema ning selle vastu ei saa ükski loodusseadus, moraalinõue ega üldkehtestatud norm.

Igatahes edu talle. Ma loodan,et see laps kelle ta saab, on natukene õnnelikum. Ning ma millegipärast arvan, et kõnekäänd - see mida sa teistele teed, tuleb sulle ringiga tagasi - saab aastatepikku tõeks ka tema elus.