Hoolimatusest

Kummaline vahejuhtum leidis täna aset. Tulin suure poekotiga bussi, otsisin vaba kohta - hommikune aeg ja kell sealmaal, et kõik, kes kuskil peavad olema, on seal ning sõidavad vaid pensionärid, koduperenaised, koolivaheajal lapsed ning graafikuga töölkäijad.

Sõnaga - buss oli peaaegu tühi. Ühel kahesel pingil oli sügavas unes vene mees. Selline nooremapoolne. Ma läksin tema juurde ja patsutasin põsele. Mees tegi vaevu silmad lahti. Ma ütlesin talle, et ta oma peatust maha ei magaks ja rahakotti hoiaks, mis näpu vahel oli. Mees ainult mõmises spaziibo ja uinus jälle.

Minu lähedal istus väga soliidne eestlanna, selline kuuekümnene ning kõverdas põlglikkusest huuli. Tema jaoks oli see mees ilmselt mingi madal muru, langenud leht, kelle pärast ennast pingutama ei pea, kelle jaoks pole vaja olla inimene. Ma vaatasin teda pika pilguga ja peast sirises läbi vool - see mees on ju kellegi isa, vend, poeg, sõber. Kas ma tahaksin, et minu isasse, venda, poega, sõpra sedasi külmalt suhtutaks, kui ta on võib-olla mitte just kõige paremas seisundis. No oli purjus, oli, mis siis?

Mõtisklen siin tassi kohvi juures nüüd sellest, kas inimlikkus on kadumas? Kas hoolimatus võtab sedasi meie südametes maad, et me enam ei taju ümbritsevat reaalselt?

Mäletan, kuidas ma kartsin koju minna, kuna veerandihindena valitses tunnistusel matemaatikas kaks. Kuidas ma istusin ühel trepil ja nutsin, sest kartsin. Üks vanem proua tuli mööda ja küsis, mis lahti. Seletasin talle. See naine ütles: "Ma matsin eile oma ainukese poja ning ma ei nuta. Mine koju ja ära kunagi selliseid asju enam karda."

20 aastat tagasi ei saanud ma sellest naisest aru, nüüd saan. TEMAS oli säilinud hoolimine, inimlikkus. Tema, pojamatnu, suutis jälgida ühte kooliplikat ning tunda tema nutu põhjuse vastu huvi....

Ilmselt mängib minu alatises asjadesse sekkumises siiski oma osa töös, mida ma teen. Ei saa olla õde, kui sind ei huvita hoolitsemine.

Kuid äkki ma täidan sellise hoolitsemisega mingit tühjust endas?

Ma kardan sellele vastata. Ausalt...